LITMIR.BIZ

      Islandi pereväärtustekeskset avalikku elu, olenemata pere soolisest koosseisust, on suurel määral kujundanud popiikoon ja homoaktivist Páll Óskar. Ta on mõjukas igas mõttes. Pärast seda, kui Páll Óskar esindas Islandi Eurovisioni lauluvõistlusel 1997. aastal, polnud Eurovision enam endine.

      Páll Óskar võttis ühes hiljutises intervjuus hästi kokku, milleks samasooliste demonstratsiooni vaja on: „Eranditult igal aastal, kui Gay Pride ligineb, pöördutakse minu poole kahe küsimusega. Esiteks: „Miks te peate oma seksuaalsust eksponeerima?“ ja teiseks: „Miks me hetero-demonstratsioone ei võiks korraldada?“. Ma vastan tavaliselt ka samamoodi: mina eksponeerin oma seksuaalsust samamoodi, nagu heterod eksponeerivad enda oma, sest ma mäletan aega, kui see oli täielik tabu. Inimesed küsivad: miks on seda vaja tänavatele tuua? Kas see ei ole teie isiklik asi, mida te magamistoas teete? Jah, mis minu magamistoa ukse taga toimub, on tõesti minu isiklik asi, aga kui ma kõnnin mööda tänavat ja näen, kuidas heteropaar jalutab, käest kinni, oma abielusõrmuste ja lapsevankriga, ja mina ei ole vaba tegema sedasama sellelsamal kõnniteel, mis on ka minu vaevaga teenitud maksuraha eest ehitatud, ilma et seda nimetataks eksponeerimiseks? See ei ole isiklik asi. See puutub teisse ja puutub minusse ka.“

      Kui Reykjavíkis viimati Gay Pride oli, sain mina sellest osa ainult vihjamisi, sest ma ei tahtnud kesklinna minna. Esiteks oli kiire, teiseks on mind raske sundida Eiríkuga massiüritustele trügima ja kolmandaks ma ei armasta eriti demonstratsioone. Asja õige olemus avaldub teistes kohtades kristalliseeritumal kujul. Minu silmale on palju kenam vaadata, kuidas kaks noort meest kõnnivad sundimatult käest kinni, leivakott näpus, mööda tavalist elamurajooni, musitavad kohvikulaua taga diskreetselt, või ütlevad kokatädile, et nad söövad suppi hea meelega ühest kausist. Aga eks ole osalt ka paraadi teene, et nad julgevad.

      TÕUARETUS LASTEASUTUSTES

      2013. aasta alguses veetsime Islandil pika jõulupuhkuse, mis vältas märtsini välja. Ja et just seal lasteaias, vanaema-vanaisa majast kaks sammu, suure jalgpallistaadioni ja mere vahel, juhtus kolmeaastaste rühmas olema vaba koht, panime Eiríku sinna Islandi pedagoogikaga harjuma.

      Harjumist oli kõvasti. Kolmeaastane laps peab olema iseseisev, aktiivne ja kuulekas ning tajuma hästi oma kohta teiste hulgas. Kes seda kaheaastasest peale harjutanud on, saavad ilusti hakkama. Sõimerühmade ruumid on lihtsalt pisemad, neil on natuke teistsugune mööbel ja õues omaette aiake, ja nagu suurematelgi, on parematel päevadel iga kuue lapse kohta üks kasvataja.

      Eiríkule aga oli süsteem täiesti uus. Juba see, et on süsteem, ja et kõik üheksakümmend last sellele alluvad. Kuulsime tagantjärele lasteaia tollaselt juhatajalt, kes juhtus olema Palli õe Þóra lapsepõlvesõbranna, et esimestel nädalatel oli üks rühma neljast kasvatajast olnud katkematult Eiríkuga ninapidi koos ja juhendas teda. Et ta teeks sama mida teised ja putku ei paneks.

      Uute laste tulek sügisel hajutatakse üle mitme nädala. Mõned alustavad augusti alguses, mõned keskel, mõned lõpus. Et kõik korraga šokis ei oleks. Mina alustasin Eiríkuga lasteaias käimist 2. jaanuaril. Sel aastaajal mööduvad lasteaias esimesed kaks tundi kottpimedas. Reykjavíkis saabub täielik päevavalgus kell üksteist, keskpäev on kell pool kaks ja kell pool viis on uuesti pime. Islandlased kella ei keera, sest nii vähese päevavalguse juures ei oleks sellel erilist kasutegurit. Keskpäev on neil seepärast paigast ära, et nad on otsustanud elada Greenwichi ajas nagu britid, kuigi nad asuvad nullmeridiaanist nii palju lääne pool, et võiksid sama hästi elada Gröönimaa aja järgi.

      Sel ajal oli Klettavíki rühma juhataja ajalooõpetaja ettevalmistusega härrasmees Stefano, klassikaline itaallane mustade lokkide ja kongus ninaga. Ülejäänud kolm kasvatajat olid rahvatervishoiu haridusega Drífa, kogenud lasteaiakasvataja Angie Indiast ning kohalik noormees Ari, kes oli umbes kakskümmend ja veel mõtles, mis ta eluga peale tahab hakata.

      Need kaks nädalat, mille jooksul laps peaks lasteaiaga kohanema, on jaotatud üksikasjaliku skeemi alusel. Esimesel päeval ema ja laps kahekesi tund aega. Järgmisel päeval kaks. Ülejärgmisel kolm või neli, kuni uneajani. Siis laps üksinda kaheks tunniks. Rühmavanem vaatab iga päev „õunte pealt“, kuidas laps kohaneb, ja annab järgmiseks päevaks juhised. Eiríkur kohanes hästi, ta ei kartnud mitte kedagi. Ainult et ta oli pidurdamatu ja uudishimulik ega tahtnud sugugi paigal püsida ning kuna ta islandi keelt suurt ei osanud, siis rääkis põhiliselt kätega.

      Loomulikult on sellise pika kohanemise eesmärk anda ka lapsevanemale sissevaade süsteemi, kuhu ta oma lapse usaldab. Minu jaoks oli see valgustav kogemus. Islandi lasteaeda jälgides on end mugav kurssi viia Põhjamaade ühiskonnaõpetuse metoodikatega. Kuulad, kuidas kasvataja lastega seletab, mida ta ütleb ja kuidas; mida nad päeva jooksul ette võtavad ja kuidas see on korraldatud, ja muudkui aga õpid. Koostöö pedagoogide ja lastevanemate vahel on väga tihe. Kõigist eksisammudest kantakse ette, kõigile edusammudele elatakse kaasa. Mis mind kõige rohkem üllatas, oli esiteks see, kuidas nad peavad mitu korda päevas koosolekuid, kus iga laps sõna saab, ja et päris suureks osaks päevast saab laps endale tegevuse ise valida.

      Islandi koolisüsteemi alustalad on demokraatia ja kaasamine. Vastutusvõimeliste kodanike kasvatamine algab õige varakult valiku ja vastutuse vormis. Lasteaias algab päev sellega, et iga laps valib tegevuse

Скачать книгу