Minu Reykjavík. Kõik on kaasas - Tui Hirv

Скачать книгу

ja kuivatit ning grandioosne laste mängutuba. Maapinnakorrusel on bistroo. Kuna nois ruumes asus kunagi viisakamat sorti rõivakauplus, on laes alles juugendlike maalingutega piimklaasist paneelid. Laest ripuvad alla surematud 1970ndate-nostalgia silinderlambid. Interjöör on karjuvalt punane, seinad tapetseeritud siin-seal vanade Taani maakaartidega. Sealt on hea kalasuppi ja hummust oodates Gröönimaa, Jüütimaa ja Fääri saarte geograafiat uurida. Mõelda vaid, et enne teist maailmasõda oli Island samuti Taani koloonia, autonoomne oblast, nagu ma seda staatust tavatsen nimetada. Et mulle tekkis Islandile kolides uus härrasrahvas, lõi mulle pähe siis, kui ostsime kasutatud kodumasinate laost endale taanikeelse kasutajaliidesega pesumasina.

      Kui Laundromat ja tema lastetuba avati, oli see sensatsioon, sellest kirjutati ajalehtedes. See oli omamoodi „lapsed linnaruumis“ – manifest.

      Pärastlõunati täitub kohvik parimat tõugu eneseteadlike noorte mammade ja nende sõbrannadega. Kui kell on vähe ja ilm kole, hullub Eiríkur üksi tuletõrjeautode, muruniidukite, kõrvits-tõldade, losside ja mereröövlilaevade keskel. Kõige tänulikum olin selle koha eest siis, kui vihma kallas, lasteaias oli veeavarii ja kodus keevitas Palli doktoritöö viimaseid peatükke kokku.

      Café Laundromati seinale on suurte ajalehest välja lõigatud tähtedega kleebitud: „Go ahead and breastfeed! We like both babies and boobs“, ehk: „Andke minna ja toitke rinnaga. Peame lugu nii tittedest kui tissidest“. Nendest juhistest islandi parimat tõugu noored mammad ka lähtuvad, samal ajal lauakaaslasega vestlust jätkates. Neid jõllitama jääda ei ole ilus. Kui mina Tallinna keskhaigla perekooli loengutes käisin, pani ämmaemand meile südamele, et rinnalapsi võib avalikku kohta kaasa võtta küll: kui lapsel kõht tühjaks läheb, tõmbud delikaatselt nurga taha, võtad suure salli ümber ja muudkui aga söödad. Loengut kuulama tulnud suurte kõhtudega naised istusid kohmetult noortepärastel kott-toolidel ja mõni neist oli õige hämmeldunud. Siin Reykjavíkis pole nurgast ja sallist küll keegi kuulnud.

      PEREELU AVANGARD

      Hiljuti käis meil külas kaks poissi. Palli sõber Bergur ja tema kahe ja poolene poeg Högni. Vanemad poisid, üle kolmekümnesed, okupeerisid kohe köögi. Segasid valge veini äädikast, estragonist, sulavõist ja munakollasest Béarni sousti ja grillisid akna taga vaalaliha. Kaks pisemat poissi keerasid samasuguse innuga tuba pea peale. Õlled olid lahti ja Massive Attack mängis suurtest kõlaritest.

      Mina katsusin siin-seal natuke abiks olla, aga suurema osa ajast vaatasin ja imestasin. Eestis ma polnud kunagi näinud, et need neli asja – mehed, lapsed, peen kokkamine ja väike sundimatu õlu – omavahel kokku võiksid käia. Islandil ei peagi alati sea moodi pummeldama. Seda tehakse muidugi ka, nii et vähe pole. Aga suur osa mõnusast äraolemisest on sellist nägu, et seda võib rahulikult teha laste silma all. Seepärast on seltskonnaelu spekter lai ja seda saab sageli vanemlusega ühitada.

      Island on üks väheseid Euroopa riike, kus sündimuskordaja on positiivne ja lapsi saada on moes. Lausa sedavõrd, et neil päevil on haigla sünnitusosakond totaalselt umbes! Ämmaemandatel paluti puhkus juunis välja võtta, sest juulis-augustis on neid kõiki tööle vaja. Kõiki. Mõeldes puuduolevatele haiglakohtadele on päris arusaadav, et Islandil on seadusega reguleeritud võimalus kodus sünnitada. Seda riikliku hinnakirja alusel ja haiglaga koostöös – sinna võib vajaduse korral üle kolida, nad on selleks valmis. Haiglas ei hoita ema ja vastsündinut kauem kui hädapärast vaja. Lapse jälgimine ja ema nõustamine jätkuvad kodus. Ämmaemand tuleb esimesel nädalal-kahel külla üle päeva, joob kohvi ja latrab pidurdamatult, on mulle räägitud. Sellist muret ei pidavat küll olema, et lapse sündides oled nagu eksamil: kas kõik loetu ja konspekteeritu on ikka meeles.

      Islandil ei ole kolm last mingi kangelasema norm. Linnaplaneerimisteemad on ka hoopis teised kui Eestis. Kui Eestis ei ehitata lasteaedu, sest pole mõtet, Mustamäele ei ehitata parkimismaju, sest pole mõtet, ja Haapsalu raudteed ei taastata, sest pole mõtet, siis siin tihendatakse linna, kust vähegi annab, sest on korteripuudus, ostetakse uusi liinibusse ja haigla ehitatakse 30 aasta perspektiivi silmas pidades poolteist korda suuremaks.

      Lapsi julgustab saama ka teadmine, et lahkumineku puhul ei too naine peamise vastutajana ohvriks oma karjääri ja isiklikku elu. Olen oma seitsme Islandi vahet käidud aasta jooksul näinud mitme oma mehe sõbra lahutusi, kus ka väikesed lapsed on mängus, ja nad kõik on olnud väga leidlikud. Tavaliselt jääb naine korterisse, kus nad enne koos elasid. Mees vaatab endale omakorda uue korteri, mis on eelmise kodu lähedal ja kus on lapse jaoks ruumi. Lasteaed peab veel ka samasse kolmnurka mahtuma. Kirja panemata protseduurireeglid on sellised. Jätta pudinad naisele kaela peale ja hakata pühapäevaisaks ei mahu meeste maailmapilti. Ühes nelja lapsega peres prooviti veel nii, et lapsed on kogu aeg ühes kohas, aga kaks nädalat on nendega üks vanem, kaks teine. See ei toiminud. Minu Laine tänava naabrinaine kurvastas ja oli ühtlasi hämmingus, et sai lahku mindud, sest mehel polnud pere jaoks aega, aga nüüd nõudis seesama mees lapsega veedetava aja pooleks jagamist.

      Mul on tunne, et nendel naistel – mitu neist on rahvusvahelise karjääriga loomeinimesed – on niimoodi just mugav tööreisidel käia, kui laps on kindlas kohas isa juures, kus ta on harjunud. Mehed aga võtavad päranduseks saadud kasulapsi täpselt nagu omi, kärutavad kooli ja koju, ostavad sulejopesid. Väga eluterve! Mis ka ei juhtuks, elu läheb igal juhul edasi.

      Islandi naine ei tõmbu emaks saades tööturult eemale kuigi kauaks. Pole nii mõeldud. Siinne perepoliitika ei soosi mitte pikalt lastega kodus olemist, vaid varast töölenaasmist. Seda nii riigi majanduse kui emade eneseteostuse huvides. Vanemahüvitist (80 % keskmisest sissetulekust, arvutatakse aasta põhjal, mis lõppeb pool aastat enne lapse sündi) makstakse kolm korda kolm kuud: emale kolm, isale kolm ja siis kolm sellele, kes soovi avaldab. Praegusel ajal võtab 77 % isadest oma kolm kuud puhkust välja. Enne kriisi oli see protsent veel kõrgem, kui hüvitise maksimum ei olnud piiratud ligikaudu ühe keskmise palgaga. Sellise süsteemi puhul on enam kui tõenäoline, et ka meesterahva töös tekib lapse sünni puhul seisak, millega tööandja peab arvestama, ja meeskandidaadid ei ole tööturul nii tugevas eelisseisus. Valdavalt ei ole mehed imikuga kodus mitte üksinda, kuigi seda tehakse ka, vaid terve noor pere veedabki kolm esimest kuud katkematult koos. Pärast kombineeritakse kuidagi edasi. Mul on raske kujutleda seda kuidagi teisiti. Lapsega päevad läbi kahekesi? Poolteist aastat, kolm aastat? Rapuntsel-Rapuntsel, lase oma juuksed alla!

      Et naised ei sulgu lapsega pikalt koju ja ka mehed on pereeluga hõivatud, kajastub ka soolise palgalõhe diagrammides: 2014. aastal oli see näitaja 8,4 %. Dagmamma’d ehk päevaemad võtavad viie kaupa vastu juba üheksakuuseid lapsi. Mitte et mul oleks olnud vähimatki huvi oma üheksakuust last kollektiivi saata, aga hea, et selline võimalus olemas on.

      Ühel pühapäeval sattusime mänguväljakul kokku Palli kunagise kooliõega. Tal oli kaasas kolm last, noorim neist kärus. Tuli välja, et kooliõde töötab Alþingi ehk Islandi parlamendi juures, meie mõistes riigikogu kantseleis. Rääkis, et „meie kollektiivis on juba aastaid nii ja nii“. Ei tundunud, nagu oleks pikalt eemal olnud.

      Eestis elades oli mul teinekord raske kõrvalt vaadata, kui ruineerivalt mõjub äkiline pikaajaline kõrvalejäämine tööst ja seega suuresti ka erialaringkonnast, mida ümbritsevad tajuvad makstud puhkuse ja privileegina, noorte aktiivsete ja haritud naiste eneseusule, ja kui raske on neil tööle naasta. Kui sul on laps, kaod sa otsekui radari pealt ära. Ümbritsevatel läheb üldse meelest ära, et sa oled edasi spetsialist. Siis oled sa lihtsalt ema. See ongi siis kogu su identiteet.

      Üks põhjusi, miks Eestis on tööd ja pereelu raskem ühitada, kui võiks, on see, et Eesti tööandjad on tihti üsna hoolimatud aja suhtes, mida inimesel on õigus veeta oma perega. Inimene on justkui „töökoha oma“ ja temalt oodatakse, et ta jätaks isikliku elu tagaplaanile.

      Islandil ei minda inimese isikliku aja kallale ilma mõjuva põhjuseta, ja kui minnakse, käib see rohkete vabanduste saatel. Siin on paljudest kirikupühadest tehtud riigipühad, kus rohi ka ei kasva ja isad ja emad söövad lastega linnaväljakul suhkruvatti. Tööaja austamine on ühiskondlik kokkulepe, mitte iga töötaja enesekehtestamise

Скачать книгу