LITMIR.BIZ

      Religioon avaldab mõju igapäevaelule, majandusele ja poliitikalegi. Taksojuhid, kes enamasti on Istanbuli kolinud konservatiivsetest maapiirkondadest, armastavad rõhutada, et Türgi tõus on tulnud Allahi toetusest valitsevale parteile ning et just jumalakartlik konservatiivne poliitika on toonud Türgile majandusedu. Ka riigipead üle maailma tõstavad Türgit esile kui toimivat islamidemokraatiat, kelle järgi peaks joonduma kogu islamimaailm.

      Minu jaoks on üllatus, kui suur mõju on Türgis religioonil, kuna põhiseaduse ja Atatürki ideaalide järgi on tegu täiesti ilmaliku riigiga ja usk peaks olema inimese personaalse elustiili küsimus. Istanbulis jääb pigem mulje, et see riik võiks vabalt astuda Euroopa Liitu, sest ei erine ju eriti millegi poolest ei Hispaaniast, Itaaliast ega Kreekast. Paljud tuttavad olid käinud Lõuna- ja Lääne-Türgis suvitamas ning mulle oli jäänud mulje, et eurooplased tunnevad end seal igati vabalt ja et ilmalikkust ei ohusta mitte miski.

      Kuid see pole päris nii. Riiklikes tele- ja raadiojaamades on täiesti tavaline, et veerand programmist toetub usuküsimustele ja islamile. Loetakse ja mõtestatakse koraani ning on eraldi jutusaated, kus stuudios istuv imaam võtab vastu kuulajate kirju ja kõnesid. Näiteks helistab stuudiosse noormees, kellel on selline küsimus:

      „Ma käisin poes ja müüja andis mulle 20 liiri asemel tagasi 40. Kas see on patt, kui ma talle seda raha tagasi ei vii?”

      Imaam kinnitab, et jah, see on haram, patt, samaväärne vargusega. Noormees lubab raha tagastada.

      Samuti helistatakse suhteprobleemide pärast, laste ja tööga seonduvates küsimustes. Või helistab väriseva häälega naisterahvas, kes tunnistab, et tal on kohutav hirm surma ees. „Mida teha, mu õpetaja? Olen elanud pattudeta elu, aga ikkagi kardan…?” Imaam annab nõu, kuidas palvetamise ja meditatsiooni abil hirmust üle saada. Kolmanda helistaja mureks on aga päranduse jagamine kahe õe ja ühe venna vahel, sellega on suuri probleeme. Igas valdkonnas jätkub nõu ja tuge.

      Kõned algavad alati „mu austusväärse õpetaja” õnnistamisega ja lõpevad pärast küsimuse lahendamist ohtrate tänusõnadega.

      Ma olen veendunud, et helistajate usk on nii siiras, et nad imaami juhtnööre täpipealt ka täidavad.

      Loomulikult tekitab see küsimuse, et kas ilmalikus riigis on rahvusringhäälingus nii suure osa religioonile pühendamine neutraalne?

      Usk on igapäevane nähtus ka inimestevaheliste suhete kujundamisel. Isegi üks minu tuttav Euroopast pärit noor naine, kes elab koos uskliku kurdi verd mehega, peab peretüli lahendamiseks mehe nõudel imaami juurde konsultatsioonile minema. Kuigi tüdruk arvab, et ehk saab ka omavahel asjad korda aetud, ütleb mees, et imaami tõlgendus on lõplik ja ainult tema otsus loeb. Küsimus oli selles, et kas tüdruk on talle valetanud või mitte. Mees arvab, et valetas, tüdruk väidab, et kindlasti mitte.

      Minnakse siis koos mošeesse. Imaam on isalik ja meeldiv habemega mees, ta palub istet võtta. Noorpaar räägib teema lahti ja imaam asub küsima täpsustavaid küsimusi, umbes nagu psühholoog või nõustaja. Konsultatsioon lõpeb imaami otsusega, et pruut pole mehele valetanud ja mees on teda ülekohtuselt süüdistanud (ja see on patt). Samuti ütleb imaam, et ta ei kiida heaks noorte registreerimata kooselu, sest seegi on patt. Ta noomib meest selle eest, et too pole oma pruudist „ausat naist” teinud. Kõnnitakse vaikides kodu poole, mees enam vaidlust ei alusta. Mõtlemisainest on tal niigi palju.

      Sama on poliitikas: peaministri kõnedes on ohtralt viited jumala armule ja Allahi toetusele. Kui läänemaailmas tekitas kunagi suurt furoori, kui G. W. Bush ütles saavat oma käsud jumalalt, siis Türgis ei imestaks selle üle keegi. Paljud on ironiseerinud, et R. T. Erdoğan peabki end jumala asemikuks maa peal. Aga äkki hakkaks seda ise ka arvama, kui su oma erakonnakaaslased peavad sinu puudutust jumalikuks, nagu üks AKP delegaat meedias väitis? Kuigi Erdoğan nimetab endiselt oma parteid tavaliseks „konservatiivseks demokraatiaks”, mis põhineb „konservatiivsetel väärtustel”, kommenteeriksin kõrvaltvaatajana, et need väärtused põhinevad tegudest järeldades siiski 100 protsenti islamil.

      Loomulikult võib edasi arutada, et mis on siis nii väga erinevat näiteks konservatiivse itaallase või konservatiivse türklase elustiilis. Vastus on: mitte midagi. Ent islamit me Euroopas ühteaegu võõrastame ja kardame. Kui tahate teada minu arvamust, siis suuresti põhjendamatult.

      Doğan Tılıc, valitsuskriitilise ajalehe BirGün asutaja ja arvamusliider, kellega satun ühel seminaril Türgi sisepoliitikast rääkima, jutustab mulle, kuidas usu mõju on Türgis viimase kümne aastaga nähtavalt kasvanud. Ta on pärit Musta mere äärsest linnakesest, mis oli tema lapsepõlves täiesti tavaline, üsna euroopalik koht. Naised käsid paljapäi, juuste lehvides, usku polnud linnapildis nii tugevalt näha. Nüüdseks on olukord muutunud: harva näed naist, kel on pea katmata, ehitatakse mošeesid ja usukoole. Usk on võtnud suure rolli ka ühiskondliku heategijana: inimesed ei sõltu rasketel aegadel enam iseendast, vaid saavad toetust ja materiaalset abi mošeest. Mida suurem sõltuvus tekib vaesemate piirkondade inimestel usuabist, seda rohkem nad usku ka praktiseerivad ja mida rohkem nad usku praktiseerivad, seda kontrollitavamad nad on.

      Nii on islami

Скачать книгу