LITMIR.BIZ

      Teine koht, kuhu tasuks kindlasti minna, on kõrgustesse pürgiv Istanbul Sapphire. Hoone asub ajaloolisele Istanbulile täiesti kontrastses Leventi linnaosas, mis meenutab pigem Shanghai või Manhattani ärikeskusi kõigi oma läikivate klaastornide ja omapäraste, keerulise arhitektuuriga pilvelõhkujatega. Sapphire on üks Istanbuli kõrgemaid hooneid, millest avaneb 360-kraadine vaade üle linna. Merepinnast 368 meetri kõrgusel – ehk 50 meetrit kõrgemal kui meie Suure Munamäe tipus – näeb katuselt tervet Bosporust Marmarast Musta mereni välja. Majad tunduvad all tillukeste tikukarpidena, mošeed siilidena ja inimesed sipelgatena. Üle linna paistavad kõrghoonete keskused vaheldumisi elamurajoonidega. Musta mere suudmes saab jälgida uue, kolmanda silla kerkimist.

      Alles Sapphire’i otsast saab aimu, kui meeletult suur Istanbul tegelikult on, sest vanalinnas ja Taksimis käies ei ole see kindlasti nii tunnetatav. Sapphire’i katusel tekib aukartus selle ees, mida inimene on suutnud oma väikeste kätega üles ehitada.

      Sapphire’i vaateplatvorm pole üksnes muljetavaldav koht, seal pakutakse ka 4D kinoelamust, lennusimulatsiooni Istanbuli tähelepanuväärsematesse kohtadesse. Ükski mu tuttav, keda olen sinna viinud, pole välja tulnud heade emotsioonideta.

      Sapphire’ist Istanbuli kõrghooneid vaadates on mul tekkinud idee, et miks ei võiks igas linnas olla urbanistlik seikluspark, kus ekstremistid saaksid linna kohal mööda trosse ühe hoone katuselt teisele liuelda. Iga kord tuttavatega siin katusel käies kujutan ma ette, et mul on juba rakmed ja julgestus küljes ja instruktor käsib üle serva astuda. Iga kord tunnen adrenaliinipuhangut ja kõhus läheb õõnsaks. See oleks erakordselt lahe atraktsioon ja ehk ka Tallinnas korraldatav?

      KUTSE PALVELE

      Alguses oli muidugi teistmoodi. Tundub ikka väga harjumatu ja eksootiline, kui minarettide tippudesse paigutatud valjuhäälditest kaigub viis korda päevas palvekutsung. Mošeed on linnas sellise tihedusega, et ükskõik, kus viibid, palvekutsungit kuuled ikka. Laulev kutse on igas mošees erinev, kuna neid laulavad vastava palvela vaimulikud. Selles on midagi igatsevat, kurblikku, väga mõjuvat. Samas mõjub see kaootiliselt, kui koos on mitmeid mošeesid, nagu Istanbulis tihti juhtub. Kõlarid teevad heli kimedaks ja tunnen kaasa neile, kes elavad mošeede vahetus läheduses: esimene kutsung on tund enne koitu. Muide, linnavalitsuses on eraldi telefoniliin teatamiseks, kui miski palvekutsungite juures närvidele käib. Saad vähemalt helistada ja kurta, aga kas sellest ka midagi muutub, on kahtlane.

      Aasia poolel jätavad mehed palvekutsungit kuuldes turgudel töö ning siirduvad rahulikult palvetama. Ka ärides on tavaline, et muusika keeratakse palvuse ajaks maha. Hetk enda ja jumalaga – ning tavaline, maine elu jätkub taas.

      Omapärasel moel kohtub jumalikkus maisusega Sinises mošees, ühes maailma kaunimas ja kuulsamas pühapaigas. Seda Istanbuli üht olulisemat vaatamisväärsust külastavad päevas tuhanded turistid, kes enamasti ei tea, et enne mošeesse sisenemist tuleb jalad puhtaks pesta, ning nii hõljub mošees suviti peale jumaliku rahu ja harmoonia ka kirbe juustuhais.

      Iga moslem teab jalgade pesemise reeglit ja iga mošee juures on võimalik jaheda voolava vee all jalad üle loputada. Nagu paljud muud religioossed kombed, on seegi tekkinud arvatavasti lihtsalt hügieeni ning ligimesega arvestamise pärast. Kes tahaks palvetada ja jumalat kummardada, endal ninas eespool kummardaja jalahigi aroom? Väkk! Aga Türgi lahkusele omaselt antakse jalgade pesemata jätmine muidugi turistidele andeks.

      Türgi üldisest lahkusest hoolimata tasuks mošeedes või palvelates liikudes siiski kohalikke kombeid tunda. Naistel peaksid olema juuksed kaetud ning mitte mingil juhul ei tohi kellegi poole suunata oma jalataldu, sest see on siinses kultuuris väga solvav.

      Meil juhtus kord, et üks külaline viskas palvelas toolil jala mugavalt üle põlve, suunates palja jalatalla kogemata otse maas põlvitavale vanemale prouale. Käis hele laks ja proua lõi tema jala põlvelt maha. Muidugi oli võõras pehmelt öeldes jahmunud ja kohmetunud. Kõrvalistujad vabandasid palvetava daami ees ja selgitasid, et selline õnnetus juhtus lihtsalt teadmatusest. Arvatavasti jäi see islami kultuuri reegel eurooplasele alatiseks meelde.

      Pühamutes torkab silma islami keeld, et inimesel pole õigust jumalat pildiliselt kujutada. Mäletate islamimaades tõusnud pahameelt meie jaoks tühiste Taani koomiksite või Ameerika filmiklipi pärast, kus pilati prohvet Muhamedi? Ent islamis ei tohi inimene oma tühisuses jumalat kujutadagi, ammugi mitte tema üle nalja teha või solvanguid kuuldavale lasta. Kui kristlased on ehk vaid kergelt solvunud, kui keegi kiriku arvel nalja teeb või Anu Saagim end altari juures alasti pildistada laseb, siis islami kultuuris on sellised tavade rikkumised andestamatud.

      Kuna inimest kujutada ei tohi, on siin väga kõrgele tasemele arendatud kalligraafia ja religioosses keskkonnas sümbolite kasutamine. Iga väiksemgi detail mošee kaunistustes tähendab midagi. Tulp Allahit, roos prohvet Muhamedi, granaatõun viljakust ja õitsengut. Ning islami kalligraafiameistrite kunsti lihtsalt peab imetlema! Kuldsed ja värvilised, ülipeenikeste sulgedega kirjutatud ja ornamentidega kaunistatud pühakirjad nahkehistööst kaantega on tõelised vaatamisväärsused ja annavad tunnistust ülimast meisterlikkusest ja pühendumisest.

      Kedagi Istanbuli tulijaist ei jäta külmaks Ottomani impeeriumi aegsete mošeede ilu, arhitektuuri külluslikkus ja pillavus. Armastan istuda palaval päeval jahedas mošees pehmel vaibal, vaadata kauneid kupleid, lõdvestuda ja mõtiskleda. Lõppematud lillornamendid ja kaunid keraamilised plaadid, igaüks sadu aastaid tagasi mõne armastava Izniki meistri käega maalitud. Mošees valitseb rahu. Väljas hüüavad lendavad piirpääsukesed igatsevalt oma kaaslasi. Või hüüavad nad hoopis Allahi poole?

      Palvuste ajal on kuulsamad mošeed tavaliselt lahti vaid palvetajatele, kuid mul õnnestub end Süleymaniye mošeesse ka palvuse ajaks sisse moosida. See on imeilus! Kutsung palvele, laul ja palveid sosistavad inimesed, kes Allahilt endale ja oma lähedastele armu paluvad – see on üks liigutavamaid vaatepilte muidu nii asjalikus Istanbulis. Reedene palvus on pikk ja palvetatakse põhjalikult. Kui muidu palvetatakse vaid araabia keeles, siis reedel peab imaam kõne päevakajalistel teemadel türgi keeles. Sestap on reedene palvepäev ka kõige tähtsam. Sajad inimesed põlvitavad, puudutavad laubaga maad, tõusevad, laskuvad uuesti põlvili, puudutavad laubaga maad, pomisedes palveid. Rituaal kordub palvuse jooksul palju kordi. Istun naiste sektsioonis, võrgu taga, kus türgi naised põlvitades käes helmeid veeretavad. Mul on lausa pisarad silma tikkunud, sest teiste siiras armastus jumala vastu

Скачать книгу