LITMIR.BIZ

      „Teeme ära!” projektis olen osalenud alates Eestis toimunud esimesest aastast, kuid kunagi ei arvanud ma, et sellest kasvab välja nii palju kogemusi ja elamusi. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas kunstnik Tiiu-Ann pudelikorki püüdes Bosporusse kukkus või kui tegusad ja lahedad võttepäevad olid meil režissöör Kauri ja operaator Meelisega. Või kuidas me viimasel hetkel leidsime just selle õige majakese, kus filmida või kuidas me oma prügikuhja viimistlesime või kuidas saime tänu võttepäevale toita raisid Istanbuli suurimas akvaariumimaailmas…

      „Teeme ära!” on mulle palju andnud ja ma loodan, et mina tallegi. Aigi on jätkuvalt tublisti asja kallal ja tema vedamisel on liikumine laienenud ka teistesse Türgi linnadesse. Ta kaasab ka mind nii palju kui võimalik ja kui mul ka muudmoodi panustada ei õnnestu, siis koristama lähen kindlasti.

      Millal aga muutub Türgis juurdunud mõttemall, et minu prügi on kellegi teise asi, ma ei tea. Ehk hakkab jää ühel hetkel liikuma? Peab hakkama, inimesed ju ei taha reostatud keskkonnas elada! Üks naabrimutike, kes oma aknast mõnusalt välja koogutades „Teeme ära!” klippide tegemist jälgis, hüüdis meile järele, kui kanali ääres vees ujuvat prügi filmisime:

      „Tore, et sellel teemal reklaami teete! Kevadise suurvee ajal voolab siin kanalis koos muu prügiga merre isegi diivaneid. Äkki tänu teile lõpetatakse prügi loopimine ära?”

      Ma loodan!

      SAJANDI ARMASTUSLUGU

      Palee ehitamist alustas sultan Abdülmecid I 1843. aastal, sest traditsiooniline sultanite elukoht Topkapı (paljudele nüüd tuttav sarjast „Sajandi armastus”) tundus talle liiga lihtne ning tagasihoidlik. Jääb teie otsustada, kui „tagasihoidlik” Topkapı koos oma haaremiga tegelikult tundub.

      Igal juhul kujunes ehituse maksumuseks müstilised 35 tonni kulda ja see paistab ka välja. Palee on segu barokist, rokokoost ja uusklassitsismist. Kõik on läbi põimunud traditsioonilise ottomani arhitektuuri rõõmsate värvide ja motiividega, lisaks on kasutatud ohtralt kulda, kristalli ja värvilist klaasi.

      Palees ja haaremiosas saab jalutada vaid giidi juhtimisel, kelle ülesanne on jutustada samu lugusid sadadele inimestele päevas. Seega võib onuke või tädike olla mõõdukalt tülpinud. Avastan giidide äratamise meetodi: ujun grupist neile külje alla ja asun küsimusi küsima. Seejärel tuleb teha mõni nali, siis küsida mõni isiklik küsimus või teha kompliment.

      „Kui kaua olete siin töötanud? Näib, et tunnete seda paleed nagu oma viite sõrme!”

      „Ilmselt olete ajaloolane, sest sellist teadmiste hulka tavalisel inimesel küll olla ei saa!”

      Need töötavad iga giidi puhul, sest türklased, antagu mulle üldistus andeks, on edevad. Igatahes asuvad giidid rõõmuga kõigest just mulle rääkima, sest kellele ei meeldiks, et tema tööd hinnatakse. Paar liiri jootraha võtab iga giid samuti rõõmuga vastu.

      Just selliselt „äratatud” Dolmabahçe Sarayı giid pajatabki huvitava loo lossi suurimas saalis rippuva lühtri kohta. Saali jahmatavalt kaunitest ilustustest ja värvidest polnud veel küll ning sultan olla nii kangesti lühtrit himustanud, et lasi Inglismaalt tellida hiiglasliku valgusti, mis kaalub tonne ja sisaldab nii kulda kui ka kristalli. Loomulikult maksis see meeletult. Et mitte rahvast vihale ajada, luiskas sultan kõigile, et lühtri saatis temale kingiks Inglismaa kuninganna. Olid ju teisedki valitsejad kinke saatnud: Vene tsaarilt tulid karunahad koos peadega ning Austria keisrilt maalid. Alles suhteliselt hiljuti avastasid ajaloolased aga paberid, milles avaldati lühtri ostmise saladus ning kolossaalne maksumus…

      Haaremi kohta on liikvel ohtralt legende. Eelkõige sellepärast, et haarem oli niivõrd suletud elukeskkond, et keegi ei tea tänapäevalgi, mis seal toimus, mis reeglid kehtisid ja mis elu elati. Haaremielu reeglid kehtisid suusõnaliselt, paberile on neist jõudnud vähesed. Ka oma 60 riigis televaatajate südameid võitnud „Sajandi armastus” haaremi elust ja ottomanide valitsejatest on tegelikult suuresti väljamõeldis.

      Kui ajaloolised ürikud puuduvad, võib igaüks tõe vastavalt oma rikutusele ise kujundada. Türklased väidavad, et tegelikult oli haaremi elu väga struktureeritud ja seal ei valitsenud kaugeltki porduelu ega harrastatud grupiseksi, nagu armastatakse kujutada Euroopa pahelises kultuurikeskkonnas. Kümned alasti naised võrgutavates poosides on maalidel selgelt üle pingutatud, kinnitab teile iga haaremi giid. Sultanil oli kuni neli „ametlikku” naist, kes jälgisid rangelt, et sultan oleks nende päralt. Kui edukalt muidugi, pole täpselt teada, sest osal sultanitest oli teadmata arv lapsi. Haaremis toimetas peale ametlike naiste veel sadu, kelle ülesandeks oli hoolitseda majapidamise eest, musitseerida, õppida keeli, serveerida toitu. Sisuliselt oli tegu kõrgema taseme teenijannadega. Haaremi „tütarlastekooli” oli järjekord. Vedas neil, kes sisse pääsesid ja hiljem harituna kõrgetele ametnikele või sõjaväelastele mehele said.

      Igatahes, kui „Sajandi armastus” Türgis jooksma hakkas, kutsus see usuringkondades esile palju pahameelt ja usklikud tulid Show TV peamaja munadega loopima. Nad korraldasid väljaastumisi, skandeerides „Allah on kõikvõimas! Allah on suur!” ja nõudsid solvava seriaali ekraanidelt maha võtmist. Põhjus: valitsejad joovad seriaalis alkoholi (moslemile keelatud) ja naistel on usklike hinnangul liiga väljakutsuvad riided. Usklikud ei usu kohe kindlasti, et nende valitsejad oleksid midagi sellist teinud.

      Küll aga on levinud arusaam, et paljud haaremitüdrukutest toodi sõjasaagiks või kingitusteks kõrvalasuvate riikide juhtidelt. Tihti juhtuski, et Ottomani impeeriumi valitsejate emad olid pärit hoopis tänapäeva Gruusiast, Armeeniast, Ukrainast või Valgevenest. Enamik neide said aga hiljem hoopis abikaasadeks õukonnas vähem tähtsatele meestele. Nii et igav tõde on: haarem allus karmile korrale ja suurem osa piigasid sultaniga üldse ei kohtunudki. Seda vähemalt konservatiivide meelest.

      Olen mõelnud ühele Ottomanide ajastu suuremale ja intrigeerivamale armastusloole, mis tekitab senini palju vaidlusi. Ajaloolasi ohtralt omavahel tülli ajanud ja ka vapustanud armulugu leidis aset sultan Süleyman Hiilgava ja tema konkubiini Roxelana vahel. Süleyman Hiilgav oli Ottomani ajaloo võimukamaid ja tähtsamaid sultaneid, kes laiendas impeeriumi piire nii kaugele, nagu keegi polnud varem suutnud. Roxelana, tulipunaste juustega kaunitar Ukrainast või Poolast, sattus sultani haaremisse teismelisena ning tegi karjääri, mis paneb enamiku ahhetama.

      Roxelana armastas kanda turbaneid ja uhkeid rõivaid. Ta suutis Kuningate Kuningat esimesest silmapilgust sedavõrd sügavalt köita, et too oli esimest korda ajaloos nõus haaremist loobuma. Roxelanast sai tema kuninganna.

      „Ja äkitselt langes minu pilk temale:

      Sihvakas

Скачать книгу