LITMIR.BIZ

      Detsembris algab agar piparkookide krõbistamise hooaeg. Levinud on ütlus, et piparkook teeb igaühe paiks. Seega on neid väga kasulik süüa, eriti lastel. 13. detsembril, luutsinapäeval maiustatakse aga safranisaiade – lussekattidega. Pole päris täpselt teada, kust see nimetus tuleneb, kas Luciferilt ehk saatanalt, kes kassiks kehastunult lapsi nuhtles, või Lucialt. Aga kuna asjasse võib olla segatud kurat, siis pannakse kuldkollast safranit saia sisse just selleks, et seda päevavalgust kartvat tegelast eemale peletada. Lussekatte on erineva kujuga, levinuim on S-kujuline, kus S-i mõlemad otsad on krussi keeratud ja ühe rosinaga kaunistatud.

      Juba novembrist ilmuvad ajalehtedes kutsuvad reklaamid, millega restoranid meelitavad inimesi jõululauast osa saama. Ka pered käivad jõulutoitu söömas, eriti asutused pakuvad oma töötajatele jõululõunat või – õhtusööki. Külmlaud on muljetavaldav ja seal peab olema mitut sorti heeringat: viina-, sinepi-, küüslaugu-, Prantsuse sinepi, mustasõstra-, safrani-, jogurti- ning laimimarinaadis, vähisabadega maitsestatud või kalamarjaga tuunitud. Järgmisena tuleb lõhe: külm- ja kuumsuitsu, õrnsoola või soolatud. Ja muidugi punase peedi salat ehk keedetud peet segatud sinepimajoneesiga. On ka palju teisi salateid, aga mitte kunagi näiteks kurgi- ja tomatisalatit hapukoorega. Esindatud on erinevad külmad lihalõigud, pasteedid ja täiesti eestilikud kodused täidetud munad.

      Vanasti tegid tublid perenaised muidugi kõik ise, eriti heeringat erinevas marinaadis.

      Rootsi külmlaud on alati väga maitsev ning tavaliselt saab sellest kõhu täiesti täis. See on hea, sest soe toit mingite eriliste hõrgutistega ei üllata. Seal on miniviinerid, prinskorv’idehk printsivorstid, lihapallid, eelsoolatud, sinepi ning riivsaiaga sissehõõrutud, ahjus küpsetatud jõulusink, hautatud punane kapsas, meeglasuuriga ribid. Ja muidugi Janssoni kiusatus – Janssons frestelse. Rootsi keele kursusel rääkis õpetaja meile, et see olla väga vaese mehe jõuluõhtuks meeleheites kombineeritud toit ainetest, mis juhtusid kodus olema: kartulid, sibul, või, koor ja anšoovis. Kuigi jah, Rootsi vaesel mehel oli isegi võid ja koort! Nendest moodustus ahjuroog, mis peab nüüd alati jõululaual olema. Teiste allikate põhjal on see toit oma nime saanud ooperilaulja Per Janzoni järgi, kes pakkus oma külalistele kergeks öiseks eineks õlut ja anšoovisevormi. Rootsi gastronoomia akadeemia väidab hoopiski, et nime autor on keegi Östermalmi proua, kes oli mingil õhtusöögil sinnani ilma nimeta toidu ristinud oma lemmikfilmi „Janssoni kiusatus” järgi.

      Samuti on jõululaua traditsiooniline külaline lutfisk ehk libekala. See on tuhavees leotatud kuivatatud kala, näiteks molva või süsikas, aga sobivad ka tursk ja haug. Kogu protseduur võtab aega umbes kaks nädalat. Sügisel püütud ja seejärel kuivatatud kala hoitakse alguses leeliselises tuhavees. Edasi tuleb kala vähemalt kaks päeva külmas vees leotada, vett aeg-ajalt vahetades. Lõpuks see keedetakse ja tulemuseks on üpris maitsevaba valge kala. Liiga vähe aega külmas vees ligunenud kala tõmbub keetmisel kokku ning võib juhtuda, et alles jääb vaid keeduleem. Libekala võib olla väga spetsiifilise lõhnaga ja veidi želeed meenutada. Õnneks pakutakse selle toidu juurde head bešamellkastet, rohelisi herneid ja magusat sinepit, mis vähegi maitset lisavad.

      Magustoidulaual on paar sorti küpsetisi, viimasel ajal Itaalia köögist inspireerituna ka väikesed panna cottad. Vanasti pidi perenaisel alati olema külalistele pakkuda seitset sorti küpsiseid. Ilmusid isegi kokaraamatud pealkirjaga „Seitset sorti küpsised”. Vana traditsiooni elustab Gevalia kohvi reklaamlause – mida pakuksid sina ootamatutele külalistele? Ikka seitset sorti küpsiseid koos Gevalia kohviga.

      Jõululaua magustoitude rivis on pähklid, datlid, jõuluõunad, mandariinid, karamellkommid ja iirised. Kunagi ei puudu riisipuder ehk ris à la Malta,mis on keedetud riisipuder, kuhu segatakse vahukoort, mandariinitükke ja üks mandel. Kes mandli endale saab, seda ootab järgmisel aastal suur õnn, vana tava kohaselt saavat ta siis mehele või võtvat naise. Riisipudru osas on kõik rootslased veendunud, et just see on päkapikkude lemmiktoit. Sellepärast pannakse jõuluõhtul ukse ette suur kauss pudruga. Ka riisipudru söömiseks on siin oma etikett ning kõik mu rootslastest tuttavad on rabatud, nähes mind riisipudrule võisilma lisamas. See olevat väga kummaline tegu – riisiputru süüakse ikka kaneeli- ja suhkruseguga üleraputatult ning piimaga ülevalatult. Nagu meie sööme mannavahtu.

      Piimasse uputatult süüakse siin ka vastlakukleid – semla’sid. Pealt näevad need välja nagu Eesti vastlakuklidki, aga on seest tühjaks õõnestatud. Sisu segatakse martsipaniga ja kukkel täidetakse sellega uuesti. Vana kombe kohaselt serveeritakse vastlakukleid sügavapõhjalises taldrikus, kus need on kuuma piimaga üle valatud, nii et kukkel ulbib piimalainetes nagu väike tünn. See võib tunduda küll harjumatu, aga on päris maitsev. Muidugi saab neid osta ka ilma piimata ja süüa tavalisel moel. Kuningas Adolf Fredrik, Gustav III isa, olevat olnud vastlakuklitesse nii kiindunud, et sõi ennast nendest lõhki. See juhtus 1771. aasta vastlapäeval 12. veebruaril. Kuninga surmateates on kirjas, et Tema Majesteedi surm saabus vastlakuklite, kaalikate, vähkide, kalamarja, suitsuräime ja pudeli šampanja manustamise tagajärjel. Pärast söömaaega tabasid kuningat maokrambid ja ta kaotas teadvuse. Seejärel tekkis ajuverejooks ja saabus surm.

      Supid ei ole rootslaste hulgas eriti populaarsed, välja arvatud lõhe- ja hernesupp. Vana traditsiooni kohaselt süüakse hernesuppi alati neljapäeviti, kusjuures supi sisse pigistatakse ohtralt magusat sinepit. Hernesupiga koos pakutakse tihti pannkooke moosi ja vahukoorega. Ajaloost on teada legend, et Rootsi kuningas Erik XIV olevat vanglas hernesupiga mürgitatud. Ikka omade poolt! Muud supid on suhteliselt tundmatud, kuigi tänu Jaapani toidukultuuri levimisele on hakatud sööma näiteks misosuppi ning tehakse ka püreesuppe. Seljanka, borš, rassolnik, frikadelli- või klimbisupp, rääkimata piimasuppidest, oleksid kindlasti nii ebaharilikud, et enamik neid ei sööks.

      FIKA JA SYSTEMBOLAGET

      Üks Rootsile väga iseloomulik nähtus on fika – kohvipaus või kohvitamine. Üllatuslikult puutusin mina fiikamisega kokku üpris hilja: alles siis, kui mitu aastat Rootsis elanuna läksin meie kasvavale koolile ruume vaatama ühte suurde asutusse, kes sealt majast välja pidi kolima. Sattusime sinna kella kümne paiku. Iga korruse keskel oli suur ruum, mida ääristasid diivanite read. Ja nendel istusid reas töötajad, umbes 30–40 inimest, igaühel kohvitass käes. Ma ei saanud toimuvast aru ja küsisin maaklerilt: „Mis siin toimub?”