LITMIR.BIZ

      Kui saame uuesti Eestis käima hakata, ostan tagasi tulles alati kaasa nii kohupiima, hapukurki kui ka hapukapsast.

      Kord just Eestist tulnuna podiseb mul kapsapott pliidil, kui keegi nõudlikult uksekella helistab.

      Ukse taga seisab minu rootslannast naaber.

      „Kas sina tead, mis siin niimoodi lõhnab?” küsib ta ninaga õhku vedades. „Trepikojas on mingi imelik hais.”

      Nuusutan abivalmilt kaasa.

      „Ei, mina ei tunne midagi!”

      „Kuidas nii, see tuleks nagu sinu korterist?”

      „Tõesti? Mis see küll olla võiks?” küsin süütult.

      „Kas sa teed mingit erilist sööki?”

      „Ei midagi erilist, keedan hapukapsast.”

      „Hapukapsast! Mis see on?”

      „Tavaline kapsas, aga hapendatud.”

      „No ma ei tea, aga siin lõhnab, nagu midagi mädaneks.”

      Solvun. Meie C-vitamiini rikas, igapäevane ning taskukohane toit ja mädanenud!

      „Siin korteris ära seda rohkem keeda,” soovitab naaber mulle üheselt mõistetavalt.

      Kahjuks ma sel hetkel veel ei tea põhjarootslaste erilisest delikatessist, milleks on kääritamise teel konserveeritud räim ehk surströmming. Lõuna pool seda varem ei tuntud ning põhilised sööjad on need, kes Norrlandist pärit. Poes hakatakse seda müüma augustikuus suurtes kindlalt suletud konservikarpides. Surströmming jagab inimesed kahte leeri: selle Rootsi rariteedi jumaldajad ja ülejäänud, kes keelduvad nendega pärast selle söömist suhtlemast.

      On olemas isegi hapusilgu akadeemia, mille ülesanne on korraldada iga-aastast surströmmingu testimist, arendada rahvusvahelisi kontakte ning toetada hapusilgu rahvaliikumist. Sest hapusilk olla Rootsi uhkus ja traditsiooni kandja. Ent kui Rootsi Euroopa Liiduga ühines, taheti see delikatess isegi keelata, sest rasvane kala sisaldab keskkonnale kahjulikku dioksiini.

      Püüdsin minagi seda proovida, kuid karbi avamisest kaugemale ei jõudnud – terve korter täitus laibalehaga. Siiani pole julgenud uut katset teha. Aga olen kuulnud, et näkileiva või tunnbrödi (seegi ju Norrlandi eripärane küpsetis) peal pidavat see sibularõngaste, keedukartulite ja külma napsiga lausa võrratu olema. Ja veel: kui keegi selle ostab või juhtub kingituseks saama, ei maksa seda kalakarpi kunagi avada korteris, vaid kindlasti värskes õhus. Kui on siiski vältimatu vajadus avada konserv köögis, olevat eriliseks nipiks teha seda veega täidetud anumas vee all, siis ei tunne lehka.

      Kui olen leidnud endale mõned rootslastest sõbrad, tahan neilegi Eesti kööki tutvustada.

      Loobun jalustrabavatest toitudest nagu sült, verivorst ja hapukapsas ning otsustan pakkuda kartulisalatit, rosoljet, sprotisaiu ja singirulle.

      Ostan kohalikku toorainet ja hakkan keetma ning hakkima. Kuna punane peet on siin kohustuslik peamiselt ühe toidu – pyttipanna ehk praekartulikuubikud liha ja sibulaga – puhul ning sedagi vaid marineeritult, kulub rosolje jaoks peete keetes mitu tundi. Ja ega peeti igas poes ei müüdagi. Kutsutuid on kümne ringis, mässan mitu tundi ning teen ikka korralikud kogused, et kõik meie maitsvat toitu nautida saaksid.

      Serveerida otsustan buffet ehk Rootsi lauana. Panen toidud kenasti ritta ja jään külalisi ootama. Kõik saabuvad täpselt kokkulepitud ajal lillede ja kallistustega. Tutvustan oma kätetööd ja soovin kõigile head isu. Ettevaatlikult tõstavad külalised taldrikule kartulisalatit, sprotisaiu ja singirulle, millest viimased osutuvad täiesti kõlblikeks ning süüakse peaaegu kõik ära. Nagu enam-vähem ka kartulisalat. Sprotisaiad tekitavad veidi kahtlust, mõni julgem siiski proovib, aga – avastades, et need süüa ei kõlba, jätab ilma valehäbita taldrikule. Kuid rosoljet ei puutu keegi! Olen pettunud ja küsin lõpuks:

      „Miks te siis rosoljet ei söö, nägin peetide keetmisega hirmsasti vaeva?”

      „Oi! Aga punase peedi salat on ju jõulutoit! Praegu on väljas juunikuu,” saan vastuseks.

      „See ei ole punase peedi salat, üritan selgitada. „See on rosolje, mida süüakse igal aastaajal.”

      „Ei tea… Ikkagi on imelik suvel punase peedi salatit süüa,” jäävad külalised endale kindlaks.

      Rootslaste maitse on üllatavalt konservatiivne. Seda arusaamatum on, kuidas on mitterootsilikud toidud nagu pitsa, hamburger friikartulitega, kebab ja spagetid hakklihakastmega ehk pasta Bolognese Rootsi laste südamed vallutanud – neid võiksid nad süüa lõputult.

      Paar Rootsile iseloomulikku toitu on siiski laste edetabeli tipus: lihapallid ja pannkoogid. Lihapalle, millest Karlsson torni ehitas, süüakse pohlamoosiga. Muidu ei olevat õige: kui moos

Скачать книгу