ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Stockholm. Vanniga merel. Rita Ahonen
Читать онлайн.Название Minu Stockholm. Vanniga merel
Год выпуска 2013
isbn 9789949511433
Автор произведения Rita Ahonen
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui viimane minu teadvusesse jõuab, taipan äkki, et peale selle ei tea ma ka meie aadressi. Kokkuvõttes – olen võõras suurlinnas, ma ei tea, kus ma elan, ma ei oska selle maa keelt, mul ei ole raha ega dokumente ning ma vastutan kaheksa-aastase lapse eest. Selle kõige peale ei oska ma teha muud kui nõud laua peal koomale lükata, sinna rinnuli heita ja nutma puhkeda.
Maret vaatab kõike hämmeldunult ja ainuke, mida ta öelda oskab, on: „Ära nuta, ema. Ära nuta!”
Aga mina muudkui nutan ja nutan, sest midagi muud ma enam teha ei oska. Siis ilmub välja keegi heasüdamlik rootsi naine ja püüab aru saada, mis on juhtunud. Ma ei oska talle seda kuidagi selgeks teha. Tundub, justkui oleksin jälle sattunud mingisse filmi, seekord ulmefilmi. Rootslanna silitab rahustavalt mu selga ja püüab minult inglise keeles midagi teada saada. Suudan välja paisata vaid kaks sõna:
„Stolen. Bag.”2
Selge, et see on kurb, aga mis siin siis nii kohutavalt traagilist on, ei saa ta ikkagi aru.
„I have nothing. Nothing! I do not know where I am live,”3 halisen puudulikus inglise keeles edasi.
Selle peale on ka temal mõistus otsas ning ta peab targemaks kutsuda kaubamaja turvamehe, kes mulle muidugi meenutab kohe miilitsat. Issand, nüüd panevad nad mind siin vangi, mõtlen. Mõlemad abistajad hakkavad minult aga väga pedagoogiliselt andmeid välja õngitsema.
„Kes sa oled?”
„Kuidas siia sattusid?”
„Miks sa ei tea, kus sa elad?”
Neile küsimustele saan hõlpsasti vastata ja vähehaaval muutub mu tragöödia ulatus ka teistele mõistetavaks. Või vähemalt peaaegu.
„Kas sa oskad sinna minna?” võtab turvamees küsitlusohjad enda kätte.
„Jah, aga mul pole ju raha. Ja võtmeid ka mitte.„Hästi, aga kas me saame neile inimestele helistada?”
„Muidugi mitte, ma ei tea ju nende telefoninumbrit!”
„Aga kas sa nende nime tead?”
„Jaa, aga mis siis?” ei mõista ma.
„Kaubamaja telefoniputkas on telefoniraamat. Läheme vaatame sealt,” julgustab noormees.
Kahtlen sügavalt, kas sealt võiks õige telefoninumbri leida, aga lähen igaks juhuks turvamehega kaasa.
Sõbralik naisterahvas annab mulle helistamiseks ühe krooni. Ja ennäe imet, telefoniraamatus ongi meie majutajate telefoninumber ning aadress! Ja number on õige ning kohe vastabki Jaagu naine Anu kõnele.
Minu segasest jutust ei saa ta muidugi midagi aru.
„Oota seal, kus oled,” ütleb ta. „Ma istun autosse ja sõidan kohe kohale.”
Uskumatu! Kuidas saab inimest suures linnas nii lihtsalt leida!
Koos Anuga läheme politseijaoskonda ja teeme kotivarguse kohta kirjaliku avalduse. Kuna olen nüüd ka dokumentideta, täidan ära paberid ajutise passi saamiseks. Eesnimena panen korralikult kirja Rita ning lisan harjumuspäraselt ka isanime Heino t, kus „t” on lühend sõnast „tütar”. Eesnimele isanime lisamine oli Nõukogude Eestis ju igal pool kohustuslik ja mulle ei tule pähegi seda „varjama” hakata.
Kui paar nädalat hiljem oma passi kätte saan, ilutseb seal minu eesnimena Rita Heinot. Püüan vaidlema hakata. Naeratuse saatel võetakse välja minu enda täidetud avaldus, kuhu olen ju ise oma nimeks „Rita Heino t kirjutanud. Minu abitute selgituste peale, et Heino on isa nimi ja „t” lühend eestikeelsest sõnast „tütar”, vaadatakse mind kui hullumeelset.
„Aga miks sa isa nime kirjutasid?” küsitakse täiesti loogiliselt. „Ja eesti keeles tütar? Seda pole ju keegi sinu käest küsinud ja mis tähtsust sellel üldse on?”
Oh, kõikidele küsimustele ei ole vastuseid. Harjumusest? Ma ei tea. Tagantjärele ajab mind ennastki naerma eriti see lisatud t-täht.
Ma ei suudagi neid veenda, et Heinot ei ole üks minu eesnimedest, ja nii ilutseb see minu passis paar aastat. Lõpuks saadan maksuametisse palvekirja sooviga eesnime muuta ja edaspidi kasutada ainult nime Rita. Minu soov rahuldatakse.
Oma isikut tõendavaks dokumendiks saame me kõik – mina, Heiki, Maret ja Heiki ema – ilusa sinise kuldsete tähtedega, Genfi kokkuleppele vastava põgeniku passi.
Poolteist aastat hiljem, juba Saksamaal elades – tahan selle dokumendiga esimest korda Eestisse minna ja olen ennast alandades saanud Nõukogude Liidu saatkonnast viisa, et oma kodumaale sõita –, kästakse mul Soome laeva pealt tulles Tallinna sadama piirikontrollis kõrvale astuda. Järgmisena saabub Maret samasuguse dokumendiga. Aga tema on laps ja ta lastakse läbi. Nähes, et mina pean ootama jääma, ei taha ka tema edasi minna. Silman juba kaugelt oma ema meile lehvitamas ja ütlen Maretile: „Näed, seal on vanaema. Sina lähed tema juurde ja te ootate mind. Kui ma ei tule, lähete teie koju ja mina Soome tagasi. Ära muretse, minuga ei juhtu midagi.”
Aga mu üheksa ja poole aastane ning muidu karastunud tütar hakkab ootamatult nutma ja ütleb, et tema ilma minuta ei lähe. Järjekorras hakkavad soomlased torisema: miks laps nutab ja miks järjekord edasi ei liigu? Noored piirivalvepoisid satuvad segadusse, sest minu põgenikupassi võtnu on kadunud.
Nii, mõtlen, nüüd siis juhtub see, mille eest Heiki mind ettenägelikult hoiatas. Nad ei anna mu ainukest isikut tõendavat dokumenti tagasi ja siis ei võta mind tõepoolest enam ükski riik vastu. Kuhu ma siis lähen või mis minust saab?
Püüan Maretit veenda, et vähemalt tema läheks piiripunktist välja ja oleks oma dokumendiga kodumaa pinnal. Aga ta keeldub otsustavalt. Ja siis juhtub ime – mul kästakse piiripunkt läbida ja oodata oma passi teisel pool. Seega sisenen Eesti NSVsse ilma igasuguse dokumendita. Maret jookseb õnnelikult vanaema embusesse ja mina jään ootama. Passin seal ligi tunni, peopesad higised, enne kui oma sinise kuldtähtedega dokumendi tagasi saan.
ROSOLJE JA LIBEKALA
Kui sõbrad küsivad, millega oli kõige raskem harjuda, vastan alati: „Rootsi toiduga.”
Enamasti ollakse üllatunud, sest kuidas saab toit olla maal, mis on meile nii lähedal, nii erinev? Aga ometi on.
Püüan meie pererahva juures kuidagi abiks olla ja pakun ennast aeg-ajalt süüa tegema. Mulle arusaamatutel põhjustel tõrjutakse ettepanek alati viisakalt tagasi. Peres on kaks teismelist tütart. Ühel õhtul koos süües pakun ennast järjekordselt välja söögitegijana, lisades, et vähemalt kartulisalatit oskan ma väga hästi valmistada. Seda meie, Eesti oma, head ja õiget. „Ei, seda me kindlasti ei söö,” saan tütardelt vastuseks.
Järgmisel päeval aga mõtlen, et teen ikkagi kartulisalatit. Mis sest, et teised ei söö – meil Maretiga on juba ammu kartulisalati isu.
Ülesanne osutub aga arvatust raskemaks. Selgub, et korralikku hapukurki ei müüda, vorst-sink on imelik või vähemalt salatisse mittesobiv ning hapukoor on kas liiga vedel või liiga paks. Aga kõige hullem – majonees on täiesti söödamatu: paks ja vänge.
Ostan midagi ligilähedast, hakin ja segan ning panen salati külmkappi tõmbama. Lemmiksööki nautima hakates märkan, et kausis on salatit tunduvalt vähem. Aga meile jätkub.
Õhtul pererahvaga jälle koos istudes küsib üks tütardest:
„Mis maitsev asi seal külmkapis oli?”
„See oli ju Eesti kartulisalat!” olen rõõmus.
„Oi, kui maitsev! Ja meie arvasime, et me seda ei söö…”
Rootsis
Varastatud. Kott. (inglise k)
Mul ei ole midagi. Mitte midagi! Ma ei tea, kus ma elan. (inglise k)