LITMIR.BIZ

Скачать книгу

majja jõudes minuga võrreldes edumaa. Ja vahest ka tunduvalt paksem nahk.

      Kuigi ma ei saanud Tamaralt kindlaid juhtnööre, kuidas Cindiga käituda, oli temaga jutuajamisest nii palju kasu, et ma ei tahtnud enam, saba jalge vahel, koju põgeneda. Pealegi ootas mind ees põnev Florida-reis.

      PIITS JA PRÄÄNIK

      Kõik ootasid Lee kojutulekut. Isegi Mikinzi, kes saigi vaid ühe nädala eelkoolis käia, jäeti jälle koju, et mõlemad lapsed saaksid isaga võrdselt aega veeta.

      Lee tulekuga muutus majasisene atmosfäär tunduvalt soojemaks. Alek ja Mikinzi olid isa küljes kinni nagu takjad. Isegi minu elu läks lõbusamaks, sest iga päev võeti ette midagi huvitavat. Nüüd hakkasime äkki külastama vaatamisväärsusi ja väljas söömas käima. Mind võeti kõikjale kaasa. Cindigi paistis pisut rõõmsamas meeleolus olevat, tal polnud enam aega igat minu sammu kritiseerida.

      Lee, juudi päritolu ja Cindist viis aastat noorem, oli tunduvalt sõbralikuma olemisega kui ta naine. Olin valmistunud halvimaks. Ma ei osanud ette kujutada, milline võib olla mees, kes on abiellunud kartliku, iseendagi varju peale kiljatava naisega. Kuid tundub, et looduses on tasakaal: Lee oli Cindi vastand, ju nad niimoodi üksteise puudusi kompenseerisidki.

      Kordagi ei tulnud ette, et mees oleks mind halvasti kohelnud või alandava tooniga kõnetanud. Lisaks oli tal meeldiv komme vestluskaaslasele otsa vaadata. Nii mõnigi kord tundis ta mu käekäigu vastu huvi, küsides, kuidas ma end kodust kaugel olles tunnen ja kas mul on kõik, mida ma vajan. Loomulikult vastasin, et kõik on hästi. Kui ta päris, kuidas mulle nende maja meeldib, vaatasin talle naeratades otsa ja luiskasin silmagi pilgutamata, et minu arvates on maja suurepärane. Ehmusin seda öeldes – nagu oleksin endale valetamisega vahele jäänud! Sellega oli süütute valgete valede perioodile stardipauk antud.

      Mul tekkis uus hobi: hakkasin abielupaari puht sportlikust huvist jälgima. Tahtsin teada saada, mille alusel nii vastandlike isiksuste suhe toimib. Lastega põrandal mängimist teeseldes või auto tagaistmel sõites jälgisin neid pidevalt kõrvalt. Kuulasin huviga abikaasade vestlusi ja tundsin ilma igasuguse tagamõtteta rõõmu sellest uuest meelelahutusest. Kahetsen vaid, et tookord oma vaatluste põhjal märkmeid ei teinud…

      Ometi õnnestus mul peale ühte näiliselt tähtsusetut intsidenti avastada nende suhte püsimise saladus. Ühel õhtul hakkas Cindi tavapäraselt poodi minema ning küsis minult, kas ma soovin samuti midagi. Võtsin südame rindu ja ütlesin, et tahaksin väga paari mangot: „Need jäid mulle kuskilt silma ja mul tuli isu peale.”

      Kui Cindi poest tagasi jõudis, teatas ta, et ei ostnud mulle mangosid, sest need maksid dollar tükist. Ta tegi ettepaneku oodata mõne järgmise korrani, kui mangod on alla hinnatud. Noogutasin mõistvalt. Lee aga vaatas Cindile küsiva näoga otsa ning kutsus ta vaikselt nurga taha. Mehe kehakeelest võis aru saada, et ta on abikaasa vastusest ilmselgelt häiritud.

      Asusin uuesti lastega laua taha joonistama, ise kõrvu teritades. Kuulsin dialoogi:

      „Ei, need olid liiga kallid!”

      „Kas sa teed nalja, Cindi?”

      „Ei tee, me ei saa sellist luksust endale lubada!”

      Vaikus…

      Perenaine tuli kööki tagasi, mulle vähimatki pilku heitmata, ning hakkas asju kottidest välja laduma, nagu poleks midagi juhtunud. Lee enam kööki ei ilmunud. Ma arvan, et tal oli piinlik.

      Taipasin, et kuigi Lee on sõjaväe eriüksuse piloot, on veelgi kõrgema astme pagunid siin majas naispoole õlgadel. Cindi on see, kes perekonnas „käseb, poob ja laseb”.

      Olgu öeldud, et see oli ka viimane kord, kui ma endale midagi poest tuua palusin. Kirjeldatud „mangodraama” pani mind pikaks ajaks piima ja röstsaia dieedile, sest kartsin perele liiga kalliks maksma minna.

      Tänu Lee initsiatiivile sõitsime sageli Las Vegases ning selle lähiümbruses ringi. Meeleolu tõusud-mõõnad vaheldusid pidevalt: tundsin rõõmu uude kohta jõudmise üle ning kohe seejärel ebamugavust, kui läksime restorani lõunat sööma. Liiati tundsin end süüdlaslikult, et võin nautida looduse ja linna võrratut ilu, samal ajal kui lähedased mind kodus taga igatsevad.

      Paari nädala jooksul nägin selliseid imelisi kohti nagu Red Rocki kanjon, Valley of Fire ja Zion National Park, kui mainida vaid mõnda. Ometi kasvas ängistus mu sees pidurdamatult. Kõigil piltidel, mis sellest ajast pärinevad, naeratan võltsilt. Selgelt on näha, et mul on klomp kurgus ja silmad… need on mittekerstilikult kurvad.

      Kord, kui külastasime Las Vegase šokolaadivabriku juurde kuuluvat kaktuseaeda, lasin teha endast pildi. Peale fotoaparaadi klõpsu ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida, need hakkasid sirinal mööda põski alla voolama. Teesklesin, et olen endale midagi kurku tõmmanud, ja hakkasin läkastama. See andis vabanduse pisaraid salvrätikuga pühkida. Lee patsutas mulle seljale ning küsis, kas kõik on korras. Noogutasin: jah, kõik on okei. Ise võitlesin meeleheitlikult pealepressiva nutuhooga.

      Veel tänagi, kui seda fotot vaatan, tunnen ängistust – justkui oleks kõik see olnud alles eile.

      FLORIDA

      Puhkusereis oleks võinud olla tore, kui seda poleks rikkunud kurnav koduigatsus, kurbus ja süütunne.

      Florida osariik on troopiline paradiis Ameerika idaranniku alumises osas, mis ulatub poolsaarena Mehhiko lahte ja Kariibi merre. Rannajoon laiub 1200 kilomeetri pikkuselt ning vesi on ookeanis aasta ringi soe. Suveperioodi lõpus räsivad osariiki – mis on sama suur kui Inglismaa ja Wales kokku – tugevad tormid ning ohtlikud orkaanid.

      Floridat külastab igal aastal umbes 41 miljonit turisti, Orlandos asuv Disney World on kõige populaarsem lõbustuspark terves Ameerikas. Ka maailmakuulus Miami Beach jääb Floridasse. Kui Las Vegases uhkab kõrbetuul näkku kuiva saunaleitsakut, siis Floridas saab juba lennukist väljudes aurusauna osaliseks. Õhk on siin meeletult niiske.

      Lend Floridasse oli iseenesest tore, kui Cindi poleks jõudnud susata, et mu töögraafik sellel ajal ei kehti ja vabu päevi ma tagantjärele ei saa, sest reis on üle mõistuse kallis ning läheb perele terve varanduse maksma. Olin muidugi tänulik, et mind kaasa võeti, kuid tema märkus valas õli tulle mu kasvavale süütundele. Mis seal ikka, mõtlesin, eks ma siis hakka iga asja eest vähemalt kolm korda aitäh ütlema.

      Peatusime Floridas Lee vanemate ookeanivaatega luksuskorteris. Täpsemalt korteriosakus. Nagu ma kuulsin, pidi rikastel juutidel selliseid osakuid mitmel pool üle maailma olema. Aasta ringi nad neis ei ela, vaid peatuvad siis, kui tahtmine tuleb. Kas neil ka päriskodu on, sellest ei saanudki ma õieti aru.

      Esimesel õhtul tegin vale käigu: kasutasin vannitoas kellegi näopuhastusvahendit ja ärkasin hommikul tohutu punetava lööbega põskedel. Kosmeetikaga oli seda võimatu katta, seega kõik fotod, mis Disney Worldis tehti, kaasa arvatud pilt Mikihiirega, on jäädvustatud punetava näoga. (Ise seisin veel pool tundi järjekorras, et saaks Mikiga pilti teha!)

      Pere muidugi küsis hommikul, mis minuga juhtus, ja ma tunnistasin üles, et kasutasin luba küsimata võõrast näopuhastajat. Õnneks ma selle eest pahandada ei saanud ja keegi mu peale ka tänaval näpuga ei näidanud… kuigi just seda ma eestlasena ootasin. Kõik naeratasid endiselt ja hüüdsid rõõmsalt: „How are you?”16 Peab tunnistama, et see oli mu jaoks meeliülendav kogemus: keegi ei kommenteeri ega arvusta su välimust, nähku su nägu välja kas või nagu hunnik punast putru.

      Kuna pere oli puhkusel, käisime söömas kolm korda päevas, kui mitte rohkem. Ka hommikusöögiks mindi välja, kuigi Lee ema pakkus hommikul kõigile imehead värskelt pressitud apelsinimahla. See oli esimene kord, kui ma peale Eestist lahkumist midagi nii võrratut ja tervislikku sain.

      Kuid peale apelsinimahla polnud neil külmkapis üldse midagi – käisin ise kontrollimas. Isegi piima ega röstsaia polnud neil kodus. Meid

Скачать книгу