LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oleksingi tahtnud natuke võidelda selle eest, et saaksin kas või natukenegi Eesti uudiseid lugeda, kuid ma ei söandanud peale käia. Kui ei, siis ei. Mis mind aga tõsiselt huvitama hakkas: kui palju neid au pair’e neil siis juba olnud on? Poiss oli alles kolme-, tüdruk nelja-aastane. Huvitav, kaua olid lapsehoidjad selles peres keskmiselt vastu pidanud?

      Käsklusi paiskus Cindi suust ägeda joana – tema dikteerib ja mina viskan kulpi. Mu aju oli võõrast keelt lahti mõtestades üsna väsinud, nii et lülitasin end lühiajaliselt välja. Vaatasin teda ja üritasin tabada ta olemust. Kas see on lihtsalt ebakindel haavatav hiireke või on ta võimukas ning paranoiline matriarh, kes mitte kedagi ei usalda ja proovib iga järgmist läbikukkumist ühtmoodi lähenemisega lahendada? Hellitasin lootust, et kui ta mind ükskord tundma ja usaldama õpib, annab stress järele. Seni oli igatahes tundunud, et mu kohalolek tekitas temas suurt pinget. Cindi ei paistnud end oma nahas mugavalt tundvat.

      Lõpuks saime reeglitega ühele poole. Enda tuppa minnes tundsin, et olen omadega täitsa läbi. Imelik väsimus langes mu peale. Rinnus pigistas, osa perenaise pingest oli mindki nakatanud. Koorem, mida tundsin õlgadele vajuvat, näis masendavalt suur. Kas ma saan hakkama? Kas ma suudan Cindile meele järele olla, tema pilli järgi tantsida? Olin aastaid nii operatsioonitoas kui kiirabiauto peal töötanud, aga see ülesanne siin tundus mitu korda raskem olevat.

      Mõte end väljaminekuks korda teha tundus ühtäkki mõttetu. Ma isegi pelgasin end meikida, sest kartsin, et ta võib seda valesti tõlgendada. Halli hiirena nähtamatuks jääda tundus turvalisem. Kammisin juuksed, kuid ei vahetanud riideid. Seljas olid mul turult ostetud võlts-Adidase dressipüksid ja punane T-särk, mis pärines ajast, kui ma reklaamitüdrukuna koos Kuldse Trioga Johanna jogurtiseeria degusteerimise tuuril viibisin. Tartus poleks ma iial niimoodi toast välja läinud, need riided oleksid kõlvanud üksnes maakodusse.

      Vaatasin peeglisse, hingasin sügavalt sisse, tundsin klompi kurku tõusvat ning olin sest lämmatavast tundest segaduses. Mu unistuste õhuloss oli kokku kukkunud. Aimasin, et aeg, mis ma selles helevalges majas veedan, ei tule niisugune, nagu olin lootnud.

      Selle kurva tõdemuseni jõudmiseks oli läinud vaevalt 14 tundi.

      KIIRSÖÖK JA KONSERVID

      McDonald’s oli esimene huviväärsus, mida mul õnnestus Las Vegases külastada.

      Päevinäinud riietuse pärast ei tundnud ma end üldse nii halvasti, nagu olin kartnud, sest suurem osa inimesi oli dressides, salkus, isegi lohaka välimusega.

      Cindi tellis lastele Happy Mealid ja oli üllatunud, kui ma söögist loobusin. Miskipärast olin kindel, et küll me hiljem kodus teeme ikka ka korralikku toitu. Tegelikult hakkas mul juba sellest lõhnast, mis kiirsöögikohas hõljus, süda läikima. Kui aga perenaine märkis, et täna rohkem süüa ei saa, mõistsin, et ma pean midagi siiski tellima, muidu jään nälga. Võtsin maasika milk shake’i9, mis tundus kõigest pakutavast kõige usaldusväärsem.

      Lapsi ei huvitanud toit üldse, õhinal haarasid nad söögiga kaasas olnud lelud ning vudisid mängima. Istusime Cindiga nende vahetusse lähedusse, üritades viisakalt vestlust arendada. Aeg-ajalt jooksis üks või teine lastest laua juurde, hammustas nagu muuseas suutäie ning jooksis siis mänguplatsile tagasi. Perenaine kurtis, et lapsed on kehva isuga. Ta avaldas lootust, et ehk suudan mina nad paremini sööma panna.

      Mina!? Tundsin taas kohustustekoorma rõhuvat raskust. Mis saab siis, kui ma selle ülesandega toime ei tule?

      Kuulasin Cindi juttu ja hirm tema ootustele mitte vastata suurenes veelgi. Mind häiris, et iga kord, kui meie silmad kohtusid, keeras ta pilgu mujale. Justkui vabanduseks seletas ta, et peab lapsi pidevalt silmas pidama. „Neid peab kogu aeg jälgima, iga sekund,” rõhutas ta. Tundus, et ta on ka ise teadlik oma võimetusest silmsidet hoida. Kogu tema olekust kiirgas paranoilist närvilisust ning minagi tõmbusin ta energiaväljas üha rohkem pingesse.

      Võtsin julguse kokku ja küsisin Aleki tervise kohta. Korraks peatus Cindi imestav pilk mu näol, et siis kohe mujale libiseda. „Ta saab antibiootikume, ju need siis mõjuvad.” Sellega oli teema lõpetatud.

      Jäin pika näoga vaatama – nojah, küllap käivadki Ameerikas asjad nii.

      McDonald’sist suundusime edasi sealsamas kõrval asuvasse toidupoodi. Cindi soovitas mul osta ära kõik endale vajalikud toiduained. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et toitu ostetakse siin hästi pikalt ette ning iga päev kaupluses ei käida.

      „Võta kõike, mida tahad,” rõhutas perenaine. Kõndisin kui peata kana hiigelsuure käru järel, millesse ta nii mõlemad lapsed kui ka söögipoolise ära mahutas. Kõik oli pakendatud, külmutatud või purki topitud, nii et oli raske aru saada, millega tegu. Ainuüksi külmutatud toidu osakond oli suurem kui kauplus mu kodu lähedal Tartus. Ma ei teadnud, mida valida. Mul polnud aimugi, mida ma külmutatud toiduga peale peaksin hakkama.

      Cindi tiris mind külmikute vahel edasi-tagasi. Leidsin paki, milles paistsid olevat kalapulgad – neid ma ometi ju tundsin. „Okei, neid saab kerge vaevaga üles soojendada,” mõtlesin pakki korvi visates. Kõik näis nii kohutavalt kallis! Mind vaevas süütunne ja ma tahtsin poest ruttu minema saada. Üritasin Cindile seletada, et ma söön heameelega kõike mis nemad isegi, ärgu ta muretsegu.

      Kaks gallonit piima korvi visatud, lisaks hulk erinevaid krõbinapakke ja mitu pikliku kujuga konservipurki, sai pere toiduvaru viimaks komplekteeritud. Ma ei hakanud perenaist küsimustega vaevama, kuigi olin uudishimust lõhkemas, et teada saada, mida nende karpide ja purkidega tehakse. „Okei, jälgin kõrvalt ja õpin ajapikku,” otsustasin. Arvutasin mõttes: tervelt seitse liitrit piima! Vau, nad vist joovad seda kogu aeg… või siis teevad hapupiima.

      Korraks jäi mu pilk peatuma hiiglasuurel puuviljaletil. Laitmatu välimusega dekoratiivõunad ja – pirnid olid laotud sümmeetriliselt kuhjadesse. Kõik õunad olid täpselt ühe suuruse ja värvitooniga. Eestis mulle sellised välismaalt toodud kunstasjakesed eriti ei meeldinud – eelkõige seepärast, et nad tundusid olevat võltsid –, kuid siin jätsid nad üsna eheda mulje. Soovisin salamisi, et Cindi meile koju mõned õunad ostaks – isegi kui tegu on butafooriaga, lisaks puuviljad valgele majale natuke värvi.

      Kui perenaine nägi, et ma õunu vaatan, ütles ta, et võin mõned endale osta. „Lapsed neid ei söö.” – „On need üldse söödavad?” küsisin naiivselt. Haarasin kuhjast ühe läikiva punase õuna, mis näis olevat lakitud. Hiljem kodus ubinat pestes voolas vesi sellelt maha nagu pardi sulgedelt. Vahakiht oli nii paks, et ma lausa nühkisin seda nõudepesunuustikuga maha. Kui lõpuks hambad sisse lõin, tundsin täiesti uut, varem mitte kordagi kogetud maitset. Vahtkumm – tuli esimesena meelde.

      See oli ka esimene ja viimane kord, kui Cindi mind poodi viis. Seitse liitrit piima püsis kapis kaks nädalat, ilma et sellega oleks midagi juhtunud. Hapupiimaks see ei muutunud, püsis värske – olin vaimustuses.

      Päev lõppes sellega, et vaatasin köögis õppimise eesmärgil pealt, kuidas Cindi seina külge kinnitatud imemasinaga konservipurke avas, nende sisu plastkaussidesse valas ja kausid omakorda mikrolaineahju pistis. Purkidele oli peale kirjutatud „Spaghetti O’s”, nende sees ujusid punases olluses O-kujulised makaronid. Nagu ma aru sain, oli tegemist laste õhtusöögiga. Mul endal veel iiveldas piimakokteilist, mida olin McDonald’sis mekkinud. Seetõttu loobusin söömaajast. Igaks juhuks libistasin taskusse juustupakikese, et selle sisu oma toas vaikselt näsida.

      Kell oli kaheksa õhtul. Vabandasin, et mind piinab pikk ajavahe ja meeletu uni, ning lipsasin oma toakesse, et jääda üksi enda mõtete ja juustutükiga.

      Minu saabumisest Las Vegasesse oli möödunud 22 tundi.

      ARUSAAMATUSED

      Kui oled pärit nõukogude ajast, mil salasilm sind igal pool jälgis ja salakõrv pealt kuulas, ei tundu kodune luurekaamera hirmutav. Ometi on see, uskuge või mitte,

Скачать книгу