LITMIR.BIZ

      Nagu Las Vegases nii saabus siingi kella kaheksa ajal õhtul perekondlik öörahu. Arvasin, et küllap pannakse lapsed magama ja suured lähevad elutuppa isekeskis juttu ajama, aga ei. Kõik, nii vanemad kui ka vanavanemad, hakkasid magama sättima ja ega minulgi jäänud muud üle kui oma tuppa minna. Vahtisin tundide kaupa valget lage ja tundsin koduigatsust.

      Kuna Lee ema oli mu vastu väga kena, võtsin julguse kokku ja palusin luba õhtul välja jalutama minna. Nägin Cindi näost, et talle see plaan ei meeldi. Ometi oli Lee ema kohe mõttega päri ning andis mulle kõik vajalikud võtmed koos koodide ja instruktsiooniga, kuidas neid kasutada. Cindi manitses närviliselt, et üksi võib õhtul väljas ohtlik olla. Tal võis isegi õigus olla, aga minu soov iga hinna eest välja saada ületas kartused. Tundsin, et ma lihtsalt pean saama vaheldust üksildastele nukratele õhtutele.

      Natuke ma siiski pabistasin. Olin kuulnud, et need ookeaniäärsed linnakesed ei pruugi alati turvalised olla. Kõik oli ümberringi võõras, iga nurga tagant viis kitsas jalgtee soolaselt lõhnavate troopiliste põõsaste vahele, tundmatutesse rannaäärsetesse soppidesse.

      Esimesel õhtul jalutasin miili kaugusel asuvasse Walmarti supermarketisse. Teadsin, et see on ööpäev ringi avatud, ning mul oli hädasti vaja hügieenitarbeid. Edasi suundusin peateest eemale, luksuslike korterelamute vahelt välja – sinna, kus asus ookean. Ja mitte lihtsalt ookean, vaid Atlandi ookean! Ookeanikaldal seistes meenus, et olen seal Eestile peaaegu poole lähemal kui Las Vegases viibides. Muigasin: kui Floridas ollakse hädas peamiselt sellega, et Kuuba poolt pressivad peale immigrandid, kes on valmis kas või nädalaid ookeanis hulpima, et jõuaks paljutõotavale imedemaale, siis mina tahtsin sealt ainult minema saada.

      Kõndisin nii kaugele, kui mööda ääretut kallast minna andis. Minust pimedas mööda rühkivad kärarikkad noortekambad tekitasid alguses küll kõhedust, kuid kui ma kuulsin nende rõõmsat hi’d, sain kindlust juurde. Inimesed tundusid usaldusväärsed. Kellelgi ei paistnud keelel ega meelel midagi halba olevat.

      Pilkases pimeduses andsid väheldast valgust tähesära ja vees peegelduvad linnatuled. Tunnetasin ookeani ääretust, pikalt lohisevate lainete jõudu. Jäin kaldale seisma ning pöörasin silmad üle ookeani sinnapoole, kus teadsin olevat Eesti. Hakkasin eneselegi ootamatult ohjeldamatult tönnima. Küllap andis teadmine, et keegi mind ei kuule, julguse kõik kogunenud pinged välja elada. Praegu võin küll neile hetkedele tagasi mõeldes irooniliselt muiata, kuid tookord oli asi naljast kaugel. Koduigatsus, kahetsus, ebakindlus, alandus, süütunne ja kurbus – midagi muud mulle paraku hinge ei mahtunud.

      Las Vegasesse naastes maandus lennuk päevaajal, mis andis vahva võimaluse silmitseda orgu, kus linn asub. Uskumatu, et nii suur kausikujuline oaas lennukiaknasse sedavõrd selgelt ära paistis: kiirteed, peatänav, kõrghooned – kõik joonistus välja nagu kaardi peal. Suutsin ida- ja läänesuunda eristada Red Rocki kanjoni järgi, mille jalamil asus me kodu. Otsustasin, et hakkan kasutama iga võimalust, et valgest tsitadellist pääseda.

      Mhm, ühistranspordi ebaefektiivsusest polnud mul sel hetkel veel õrna aimugi. Samuti ei osanud ma tajuda vahemaid, mis osutusid arvatust palju pikemaks.

      MÕTLEMAPANEV BUSSISÕIT

      Peale tavapärase hommikul laste ukselt kinnipüüdmise panin nad kiiresti riidesse, söötsin ja tõstsin autosse, et ema saaks nad kooli viia. Pärast seda olin vaba kella kolmeni pärastlõunal, kui Alek ja Mikinzi koolist saabusid. Lepingu järgi pidin töötama nelikümmend tundi nädalas, mitte rohkem kui kaheksa tundi päevas. Samuti oli pere kohustatud mulle kaks vaba päeva andma. Laste kooliskäimise tõttu ei tulnud aga nelikümmend tundi kuskilt otsast välja, seega andis Cindi mulle lisakohustuseks maja koristamise.

      Siinkohal soovitus kõigile, kes kavatsevad au pair’ina tööle minna: lugege oma lepingut korralikult! Minu lepingus oli kirjas, et ma pean küll tegema kergeid kodutöid ja enda järelt koristama, kuid ma ei pea hoolitsema suuremate tööde eest. Sellise sõnastuse tingis loomulikult pragmaatiline arvestus, et kui ma peaksin end koristades kogemata vigastama, pole see ei agentuuri ega ka pere vastutada. Minu perenaine, olgugi et seaduskartlik, ei talunud aga mõtet, et ma elan nende kulul liiga kerget elu. Ta määras mulle kaks kümnetunnist tööpäeva, lisaks lühikestele pärastlõunastele tööaegadele, ja tegi minust ametlikult kogu valge maja koristaja.

      Minu käsutusse anti lapid, ämbrid ja puhastusvahendid ning kästi maja kord nädalas laitmatult puhtaks küürida. Kuna ma polnud lepingusse eriti süveneda viitsinud, võtsin uue kohustuse muidugi nurinata vastu. Või kui aus olla: ma poleks nagunii julgenud Cindile vastu rääkida. Pealegi, ega koristamine konte murra – kah nüüd asi maja lapiga üle käia.

      Kuna hommikupoolikud jäid korraga vabaks, tegin esimese katse omapäi välja minna. Sain teada, et lähim bussipeatus on Summerlini haigla juures, umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusel. Lähim pood jäi nelja kilomeetri taha. Ohoo, mõtlesin, ma jõuan selle ajaga kõiksugu asju ette võtta, peaasi kui kell kolm jälle kodus olen, et lapsed parki viia.

      Enne kui ma oma esimesest bussisõidukogemusest pajatama asun, pean märkima, et ma pole kunagi klassidevahelise hierarhia pooldaja olnud. Ma vihkan India kastisüsteemi ja seda, et inimesi nende staatuse, riiete, vara või mille tahes järgi lahterdatakse. Minu kogemus aga andis mulle rohkesti mõtlemisainet ja pani juurdlema selle üle, et inimest võib paika panna ainuüksi ta välise oleku, kehahoiu ja näoilme järgi.