LITMIR.BIZ

Скачать книгу

see lähedus inimestega, keda ma ei armastanud, aga ometi ihaldasin lihtsalt tunde pärast, mille tekitas vastu mind surutud keha, mis varjutas kõik muu. Tõusin voodilt, et igatsust peletada, peatada mõtete näljane tiirlemine: Ma võiksin baari minna. Võiksin lasta mõnel mehel endale välja teha. Me oleksime peagi jälle siin.

      Selle igatsuse varjus oli ihk Paulile helistada. Nüüd oli ta mu endine mees, aga ikka veel mu parim sõber. Samavõrd, nagu ma ema surmale järgnenud aastatel temast eemaldusin, otsisin temalt ka tuge. Hoolimata sellest enamasti vaikivast ahastusest, mida ma meie abielu pärast tundsin, oli meil olnud ilusaid aegu, me olime kummaliselt ja sõna otseses mõttes olnud õnnelik paar.

      Nurgas seisev avadega metallkast lülitus taas sisse ning ma läksin, seisin selle ette ja lasksin ahtral tuulel vastu oma jalgu puhuda. Mul olid seljas rõivad, mis ma olin eelmisel õhtul Portlandist lahkumise eel selga pannud – viimane kui ese uhiuus. See oli mu matkarõivastus ja tundus veidi võõras, nagu oleksin keegi, kelleks ma polnud veel saanud. Villased sokid ja metallnallidega, nahast matkasaapad. Tumesinised lühikesed püksid tähtsamoeliste taskutega, millel olid krõpskinnised. Aluspesu oli erilisest kiiresti kuivavast kangast ja spordirinnahoidja peal oli valge T-särk.

      Need olid nonde paljude asjade seas, mille ostmiseks olin talvel ja kevadel raha kogunud, teinud restoranis ettekandjana töötades nii palju vahetusi kui võimalik. Kui ma nood esemed ostsin, ei tundunud need mulle võõrad. Hoolimata hiljutistest retkedest närvilisse linnaellu, võis minu kohta tõenäoliselt öelda, et olen looduseinimene. Olin ju oma teismeea veetnud Põhja-Minnesota metsades rühmates. Meie pere puhkuse juurde kuulus alati telkimine, nagu ka matkade juurde, mille võtsin ette koos Pauliga, üksi või sõpradega. Olin maganud oma auto kastis, telkinud parkides ja riigimetsades rohkem, kui kokku arvata suutsin. Kuid nüüd, siin, käepärast vaid need rõivad, tundsin end ühtäkki petturina. Selle poole aasta jooksul, mis järgnes otsusele PCT-matk ette võtta, olin vähemalt tosin korda selgitanud, miks see matk on hea mõte ja kui hästi see katsumus mulle sobib. Kuid nüüd, üksi White’i motelli toas, teadsin, et mu jalgealune on vaieldamatult kõikuma löönud.

      „Võib-olla peaksid kõigepealt lühema retkega katset tegema,” pani Paul ette, kui mitu kuud tagasi ühel meie kas-jääda-kokku-või-minna-lahkuarutelul talle oma plaanist rääkisin.

      „Miks?” küsisin ärritatult. „Kas sa arvad, et ma ei saa hakkama?”

      „Asi pole selles,” ütles tema. „Asi on selles, et niipalju kui mina tean, pole sa kunagi seljakotiga matkamas käinud.”

      „Olen küll!” ütlesin pahaselt, ehkki tal oli õigus: ma polnud seljakotiga matkamas käinud. Hoolimata kõigist ettevõtmistest, mida ma seljakotimatkaga seostasin, polnud ma kunagi läinud metsikusse loodusesse, seljakott seljas, ega seal ööd veetnud. Mitte kordagi.

      Ma pole kunagi seljakotiga matkamas käinud! mõtlesin nüüd nukra lustiga. Ühtäkki heitsin pilgu oma seljakotile ja Portlandist kaasa veetud kilekottidele, milles olid asjad, mida ma veel pakendist väljagi polnud võtnud. Seljakott oli samblaroheline, mustade äärekaunistustega, see koosnes kolmest suurest sahtlist ja selle kummalgi küljel oli suur võrgust ja nailonist tasku – nagu kaks suurt kõrva. Kott seisis ise püsti, sest seda toetas ainulaadne plastlaudi, mis põhja alt esile ulatus. See, et kott niimoodi seisis, selle asemel et külili vajuda nagu teised seljakotid, pakkus mulle väikest kummalist rahuldust. Ma astusin seljakoti juurde ja puudutasin seda, nagu silitaksin lapse pead. Kuu aega tagasi oli mulle tungivalt soovitatud pakkida seljakott just nii nagu matka ajal ja teha prooviretk. Ma olin kavatsenud seda teha enne Minneapolisest lahkumist, ja seejärel kavatsesin seda teha Portlandis. Kuid ma polnud seda teinud. Mu prooviretk pidi aset leidma homme – mu esimesel matkapäeval.

      Pistsin käe ühte kilekotti ja võtsin välja oranži vile, mille pakendil kuulutati see „maailma kõige valjemaks”. Rebisin pakendi katki, tõstsin vile kollast nööri pidi välja ning panin endale kaela, nagu oleksin treener. Kas ma peaksin matkates seda niimoodi kaelas kandma? See tundus tobe, aga ma ei teadnud. Nagu paljude muudegi asjadega, polnud ma maailma kõige valjemat vilet ostes asja korralikult läbi mõelnud. Võtsin vile kaelast ja sidusin seljakoti raami külge, et see matkamise ajal üle mu õla ripuks. Sealt oli seda hõlpus kätte saada, kui vaja.

      Kas mul läheb seda vaja, arutasin jõuetuna, nukrana voodile vajudes. Õhtusöögiaeg oli ammu möödas, aga ma olin liiga ärevil, et nälga tunda, üksildus oli kui ebamugav klomp, mis mu kõhtu täitis.

      „Viimaks said, mis tahtsid?” oli Paul öelnud, kui me mõne päeva eest Minneapolises hüvasti jätsime.

      „Mida ma siis tahtsin?” küsisin.

      „Üksi olla,” vastas tema ja naeratas, ehkki mina suutsin vaid ebalevalt noogutada.

      Ma olin seda tahtnud, aga üksindus polnud päris see. Kui asi puutus armastusse, näis see, mida ma tahtsin, seletamatu. Mu abielu lõpp oli suur lahtihargnemine, mis algas nädal pärast ema surma saabunud kirjaga, ehkki selle hakatus ulatus veelgi kaugemasse aega.

      Kiri polnud mulle. See oli Paulile. Ehkki mu lein oli värske, tormasin saatja aadressi nähes erutatult meie magamistuppa ja ulatasin selle talle. See oli New York City New Schoolist. Ühes teises elus – vaid kolm kuud tagasi, enne kui ema vähihaigusest teada sain – olin aidanud Paulil taotleda kohta poliitfilosoofia eriala doktoriõppes. Jaanuari keskel oli mõte New York Citys elamisest paistnud maailma kõige erutavama seiklusena. Kuid nüüd, märtsi lõpus – kui mees kirja lahti rebis ja hüüatas, et ta on vastu võetud, kui ma teda embasin ja näisin head uudist igati tervitavat –, tundsin, nagu oleksin lõhestunud. Oli naine, kes ma olin olnud enne ema surma, ja see, kes ma olin praegu, endine elu oli otsekui sinikas mu ihul. Tõeline mina oli selle all, tuikas kõige selle varjus, mida olin enda arvates teadnud. Kuidas ma juunis bakalaureusekraadi saan ja me mõne kuu pärast ära sõidame. Kuidas me üürime korteri East Village’is või Park Slope’il – kohtades, mida olin vaid ette kujutanud või millest olin lugenud. Kuidas ma kannan moekat pontšot, imeilusat kootud mütsi ja lahedaid saapaid ning pürin kirjanikuks niisama romantiliselt vaesust trotsides nagu paljud mu kirjanduslikud kangelased ja kangelannad.

      Nüüd oli see kõik kirja sisust hoolimata võimatu. Ema oli surnud. Ema oli surnud. Ema oli surnud. Kõik, mida ma iial olin enda kohta kujutlenud, kadus tema viimse hingetõmbe jäetud mõrasse.

      Ma ei saanud Minnesotast lahkuda. Mu pere vajas mind. Kes aitab Leifil suureks kasvada? Kes lohutab Eddiet tema üksinduses? Kes valmistab tänupüha õhtusöögi ja jätkab peretraditsioone? Keegi pidi koos hoidma seda, mis meie perest alles oli. Ja see keegi pidin olema mina. Vähemasti seda võlgnesin ma oma emale.

      „Sa pead ilma minuta minema,” ütlesin Paulile, kui ta kirja luges. Ja kui järgnenud nädalatel juttu ajasime, kordasin seda ikka ja jälle ning mu veendumus kasvas iga päevaga. Osa minust tundis hirmu mõtte ees, et Paul minust lahkub, teine osa lootis kõigest hingest, et ta seda teeb. Kui ta läheb, langeb meie abielu uks kinni, ilma et peaksin seda kinni lööma. Ma saan vabaks ja pole milleski süüdi. Ma armastasin Pauli, aga kui paari läksime, olin tuisakas üheksateistkümneaastane, kaugeltki mitte valmis end teisele inimesele pühendama, kui kallis ta mulle ka polnud. Ehkki mind olid varsti pärast abiellumist kütkestanud teisedki mehed, olin end ohjeldanud. Kuid enam ma seda ei suutnud. Kaotusvalu hävitas mu võime end tagasi hoida. Ma arutlesin, et olen pidanud nii paljust loobuma. Miks loobuda iseendast?

      Ema oli nädal aega surnud olnud, kui ma võõrast meest suudlesin. Ja nädal hiljem järgmist võõrast. Ma ripsutasin nonde meestega ja nendega, kes järgnesid, vaid tiiba – tõotasin mitte ületada seksuaalset piiri, millel oli mulle teatud tähendus –, kuid teadsin ikkagi, et pole ilus petta ja valetada. Tundsin, nagu oleks mu võimetus nii Pauli maha jätta kui ka talle truuks jääda mind lõksu püüdnud, niisiis ootasin, et ta minu juurest ära, üksi doktorantuuri läheks, aga tema muidugi keeldus.

      Paul lükkas doktorantuuri astumise aasta võrra edasi ja me jäime Minnesotasse, et saaksin pere lähedal olla, ehkki minu lähedusest polnud ema surma järgsel aastal suurt kasu. Selgus, et ma ei suuda peret koos hoida. Ma polnud ema. Alles pärast tema surma sain aru, kes ta oli: meie pere keskmes otsekui võluvägi, mis

Скачать книгу