Metsik - Cheryl Strayed

Скачать книгу

see oli tõsi. Kui aga olin umbes veerand tundi PCT-l sammunud, sai selgeks, et ma polnud kunagi kõndinud juunikuistes kõrbemägedes, selga kinnitatud kott, mis kaalus märksa rohkem kui pool minu enda raskusest.

      Ja see, nagu selgus, pole kuigivõrd kõndimise moodi. Tegelikult sarnaneb see pigem põrgu kui kõndimisega.

      Ma hakkasin otsekohe hingeldama ja higistama, tolm kattis mu saapaid ja sääri, kui rada põhja poole keeras ja hakkas pigem tõusma kui looklema. Iga samm oli vaevarikas, kui üha kõrgemale ronisin, sest tõusu katkestas vaid mõni juhuslik lühike langus, mis ei pakkunud põrgule leevendust, vaid oli pigem uutmoodi põrgu, sest ma pidin end igal sammul kindlalt maha toetama, et maa külgetõmbejõud mind mu kohutava kontrollimatu koormaga ettepoole ei paiskaks, nii et ma kukun. Mulle tundus, et seljakott pole mitte minu külge kinnitatud, vaid mina selle külge. Nagu oleksin vundamendist lahti kistud, jäsemetega hoone, mis üritab läbi kõnnu kakerdada.

      Neljakümne minuti pärast kisendas hääl mu peas: Kuhu ma olen sattunud? Ma püüdsin sellest mitte välja teha, kõndides ümiseda, ehkki ümisemine osutus liiga raskeks, kuna ma hingeldasin ja oigasin ahastuses, püüdes samal ajal püstakil-röötsakil püsida ning edasi rühkida, tundes end nagu jalgadega hoone. Niisiis püüdsin seejärel lihtsalt keskenduda sellele, mida kuulsin – oma sammude tüminale kuival kivisel rajal, teeäärsete madalate põõsaste habraste lehtede ja okste kahinale kuivas tuules –, kuid see ei läinud läbi. Kuhu ma olen sattunud? oli vali hüüe. Seda ei saanud summutada. Ainus võimalus tähelepanu kõrvale juhtida oli valvsalt lõgismadusid otsida. Ootasin, et näen iga käänu taga ründevalmis madu. Tundus, nagu oleks maastik lausa neile loodud. Samuti puumadele ja maastikuteadlikele sarimõrvaritele.

      Kuid neile ma ei mõelnud.

      Selle kokkuleppe olin endaga sõlminud mitu kuud tagasi ja ainult tänu sellele ma üksi matkata saingi. Ma teadsin, et kui hirmule voli annan, on mu retk hukule määratud. Hirm sünnib suuresti loost, mida iseendale jutustame, sestap otsustasin pajatada endale teistsugust lugu kui see, mida naistele räägitakse. Otsustasin, et mind ei ähvarda oht. Ma olen tugev. Ma olen vapper. Miski ei saa minust võitu. Selle loo külge klammerdumine oli ajuloputuse vorm, kuid enamasti see töötas. Iga kord, kui kuulsin mõnd tundmatu päritoluga heli või tundsin, kuidas midagi kohutavat mu kujutluses võimust võtab, tõrjusin selle kõrvale. Ma lihtsalt ei lasknud endal hirmu tunda. Hirm sünnitab hirmu. Jõud sigitab jõudu. Ma sundisin end jõudu sigitama. Ja peagi ei kartnud ma enam tõepoolest.

      Ma pingutasin liiga rängalt, et hirmu tunda.

      Astusin ühe ja sejärel teise sammu, liikusin vaat et niisama aeglaselt, nagu oleksin roomanud. Ma polnud arvanud, et PCT-matk on kerge. Ma teadsin, et see nõuab kohanemist. Kuid nüüd, kui ma seal olin, polnud ma enam nii kindel, et kohanen. PCT-matk oli teistsugune, kui olin ette kujutanud. Mina olin teistsugune, kui olin ette kujutanud. Ma ei suutnud isegi meenutada, mida olin ette kujutanud pool aastat tagasi, detsembris, kui otsustasin selle retke ette võtta.

      Olin sõitnud autoga Lõuna-Dakota osariigis, Sioux Fallsist itta jääval maanteelõigul, kui see mõte mulle pähe tuli. Olin Sioux Fallsi sõitnud Minneapolisest eelmisel päeval koos sõbranna Aimeega, et ära tuua oma pikap, mille üks sõber oli eelnenud nädalal laenanud ja sinna jätnud, kuna auto ütles üles.

      Kui Aimee ja mina Sioux Fallsi jõudsime, oli mu auto tänavalt ära veetud. Nüüd seisis see platsil, mida ümbritses traataed, ning oli lumme mattunud, sest paar päeva tagasi oli tuisanud. Just selle tuisu tõttu olin eelmisel päeval REI-s labidat ostmas käinud. Järjekorras seistes, et labida eest maksta, olin silmanud Pacific Crest Traili nimelise matkaraja reisijuhti. Võtsin selle pihku, uurisin kaant ja lugesin tagakaane teksti, enne kui raamatu tagasi riiulile panin.

      Kui Aimee ja mina olime tol päeval Sioux Fallsis mu pikapi lumest puhtaks teinud, istusin autosse ja keerasin süütevõtit. Oletasin, et kuulen vaid tuhmi klõpsatust, mida teeb auto, kui sel pole sulle enam midagi anda, kuid pikap läks kohe käima. Me oleksime võinud tagasi Minneapolisse sõita, kuid otsustasime ööseks motelli jääda. Reisi ootamatu kerguse üle rõõmustades läksime ja sõime Mehhiko restoranis varase õhtueine. Kartulikrõpse ja salsat süües ning Margaritasid juues tekkis mul kõhus imelik tunne.

      „Mul on selline tunne, nagu oleksin krõpsud tervelt alla neelanud,” ütlesin Aimeele, „nagu oleksid servad terved ja torgiksid mu sisikonda.” Alakõht pakitses ja kirvendas; midagi sellist polnud ma kunagi varem tundnud. „Võib-olla olen rase,” naljatasin, ja taipasin niipea, kui olin seda öelnud, et ma ei teegi nalja.

      „Oled või?” küsis Aimee.

      „Võin olla,” vastasin ühtäkki kohkudes. Ma olin paar nädalat varem Joe-nimelise mehega seksinud. Olin temaga tutvunud möödunud suvel Portlandis, kuhu olin Lisale külla ja oma murede eest pakku sõitnud. Olin seal olnud vaid mõne päeva, kui Joe baaris mulle ligi astus ja käe mu randmele asetas.

      „Kena,” ütles ta sõrmedega mu kassikullast käevõru teravaid servi kombates.

      Joel olid väga lühikesed eredad punkarijuuksed ja silmatorkav tätoveering, mis kattis poole tema käsivarrest, ehkki nägu oli nende maskeeringutega teravas vastuolus: visa ja õrn otsekui kassipojal, kes tahab piima. Joe oli kahekümne nelja, mina kahekümne viie aastane. Ma polnud pärast seda, kui Paul ja mina lahku läksime, kolm kuud kellegagi maganud. Sel ööl seksisime Joe põrandale asetatud muhklikul madratsil ega maganud peaaegu silmatäitki, rääkisime päikesetõusuni, enamasti temast. Joe rääkis mulle oma terasest emast ja joodikust isast ning uhkest ja rangest koolist, kust ta oli aasta varem bakalaureusekraadi saanud.

      „Oled sa kunagi heroiini proovinud?” küsis ta hommikul.

      Ma raputasin pead ja naersin asja ees, teist taga. „Kas peaksin proovima?”

      Oleksin võinud asja sinnapaika jätta. Joe oli minuga tutvudes alles hakanud heroiini pruukima. Seda tegi ta ilma minuta, sõpradega, keda mina ei tundnud. Oleksin võinud sellest kõigest mööda minna, aga miski sundis mind seisatama. Ma olin põnevil. Olin vaba. Oma nooruses ja kurbuses olin valmis end hävitama.

      Niisiis ei öelnud ma heroiinile mitte ainult „jah”. Ma võtsin selle avasüli vastu.

      Olin pärast seksi Joe kaisus tema viletsal madratsil, kui nädal pärast meie tutvumist esimest korda seda pruukisin. Me tõmbasime fooliumpiibuga kordamööda suitsu, mida kerkis fooliumitükil põlevast mustast heroiinist. Mõne päeva pärast polnud ma Portlandis enam selleks, et Lisat külastada ja murede eest pageda. Olin Portlandis, sest olin uimasti uhal Joesse pooleldi armunud. Kolisin tema mahajäetud rohupoe peal asuvasse korterisse, kus veetsime suurema osa suvest uljalt seksides ja heroiini pruukides. Algul tarvitasime uimastit mõne korra nädalas, seejärel iga paari päeva tagant, siis iga päev. Algul suitsetasime, seejärel tõmbasime ninna. Aga me ei hakka kunagi süstima! ütlesime. Kindlasti mitte.

      Siis hakkasime süstima.

      See oli hea. See oli justkui midagi tavatult ilusat ja ebamaist. Nagu oleksin leidnud planeedi, mille olemasolust polnud midagi teadnud. Planeet Heroiin. Koht, kus pole valu, kus oli küll kahetsusväärne, et mu ema oli surnud ja bioloogiline isa mu elust kõrvale jäänud, kus mu pere oli lagunenud ja kus ma ei suutnud elada mehega, keda armastasin, ent kus selle kõigega võis leppida.

      Vähemasti oli mul selline tunne siis, kui pilves olin.

      Hommikuti oli mu valu tuhandeid kordi suurem. Hommikuti polnud tegemist ainult mu elu kurbade tõsiasjadega. Nüüd lisandus veel tõsiasi, et ma olin lupard. Ma ärkasin Joe toa armetuses, mida rõhutas viimane kui maotu ese: lamp ja laud, mahakukkunud raamat, mis lebas lahtiselt põrandal, lehed kooldunud. Vannitoas pesin nägu ja nutsin mõne viivu, käed näo ees, valmistudes ettekandjatööks, mille olin ühes hommikueinet pakkuvas söömakohas saanud. Ma mõtlesin: See pole mina. Mina pole sel-line. Jäta järele. Aitab. Kuid õhtupoolikul naasin rahatähtedega järjekordse heroiiniannuse ostmiseks ja mõtlesin: Jah. Ma pean seda tegema. Ma pean oma elu hävitama. Minust peab saama narkar.

      Kuid seda ei pidanud sündima. Ühel päeval helistas Lisa ja ütles, et tahab minuga kokku saada. Ma olin temaga sidet pidanud, õhtuti kaua tema juures

Скачать книгу