LITMIR.BIZ

Скачать книгу

te veel tänate mind selle eest,” ütles ema ikka, kui mu õde, vend ja mina kõiki neid asju taga nutsime, mida meil enam ei olnud. Me polnud iial elanud luksuses ega isegi mitte nii nagu keskklass, aga me olime elanud tänapäeva mugavuste keskel. Meie majas oli alati olnud televiisor, rääkimata vesiklosetist ja kraanist, kust võisid klaasi vett võtta. Meie uues pioneerielus tähendas ka kõige lihtsamate vajaduste rahuldamine tihtipeale kurnavat, karmi ja aeganõudvat tööd. Meie köök koosnes Colemani matkapliidist, tuleasemest, vanamoodsast jääkastist, mille Eddie oli meisterdanud ja millesse oli vaja päris jääd, et asju veidigi jahedas hoida, osmiku välisseina najale toetatud kraanikausist ja kaanega veeämbrist. Iga koostisosa nõudis vaid veidi vähem, kui andis, kuna neid pidi korras hoidma ja hooldama, täitma ja tühjendama, tassima ja kummutama, pumpama ja süütama, roobitsema ja jälgima.

      Karen ja mina jagasime aset kõrgel lavatsil, mis oli ehitatud laele nii lähedale, et saime seal hädavaevu istuda. Leif magas paar sammu eemal omaenda väiksemal lavatsil, ema voodi oli põrandal ning nädalavahetustel ühines temaga Eddie. Igal õhtul rääkisime üksteisele unejuttu nagu pidžaamapeolised. Laes oli aken, niisama pikk nagu minu ja Kareni magamislavats, ja selle läbipaistev klaas oli meie nägudest vaid mõne jala kaugusel. Igal ööl olid mustjas taevas ja eredad tähed mu oivalised kaaslased; mõnikord nägin nende ilu ja pühalikkust nii selgelt, et tajusin teravalt: mu emal oli õigus. Et ühel päeval olen tõesti tänulik ja et tegelikult olen praegugi tänulik, et tunnen endas kasvamas midagi, mis on tugev ja tõeline.

      Just seda, mis oli minus kasvanud, meenutasin aastaid hiljem, kui lein mu elu segi lõi. Seesama tunne pani mind uskuma, et matk mööda Pacific Crest Traili on tagasitee inimese juurde, kes ma kord olin.

      Pühakutepäeva õhtul kolisime majja, mille olime palkidest ja puidujääkidest ehitanud. Seal polnud elektrit, vett, telefoni, tualettruumi ega isegi ühtegi uksega tuba. Kõigi mu teismeliseaastate kestel ehitasid Eddie ja ema seda maja, lisasid midagi, parandasid. Ema rajas aia ning konserveeris, marineeris ja külmutas sügiseti köögivilju. Ta puuris puudesse auke ja tegi vahtrasiirupit, küpsetas leiba ja kraasis villa ning tegi võililledest ja brokolilehtedest ise riidevärve.

      Ma kasvasin üles ja lahkusin kodunt ning astusin kaksiklinnade3 kolledžisse nimega St. Thomas, kuid mitte ilma emata. Mu vastuvõtuteates mainiti, et õppurite vanemad võivad St. Thomases tasuta tunde võtta. Kuidas mu ema oma tänapäeva pioneeri elu ka ei armastanud, oli ta alati tahtnud akadeemilist kraadi saada. Me naersime koos selle üle, seejärel kaalusime seda omaette. Ta on neljakümneaastane, kolledžisse minekuks juba liiga vana, ütles ema, kui seda arutasime, ja ma ei saanud vastu vaielda. Pealegi oli St. Thomas kolmetunnise teekonna kaugusel. Me muudkui rääkisime, kuni leppisime lõpuks kokku: ema läheb St. Thomasesse, aga me elame eraldi, vastavalt minu ettekirjutustele. Mina elan ühiselamus ja tema käib kodust. Kui meie teed linnakus ristuvad, ei tee tema mind tundma, kui just mina teda enne tundma ei tee.

      „Ilmselt ei tule sellest midagi,” ütles ema kord, kui seda plaani sepitsesime. „Tõenäoliselt langen niikuinii välja.” Et end ette valmistada, järgis ta mind mu keskkooli lõpuklassi viimastel kuudel, tegi kõik kodused tööd, mis mulle anti, lihvis oma oskusi. Ta kopeeris mu töölehti, tegi samu kirjalikke töid mis mina, luges läbi viimase kui raamatu. Mina hindasin tema töid, pruukides juhistena oma õpetaja hindeid. Minu meelest oli ema parimal juhul kõikuva tasemega õpilane.

      Ta astus kolledžisse ja sai vaid kõige kõrgemaid hindeid.

      Mõnikord kallistasin teda ülevoolavalt, kui linnakus kokku saime, teinekord purjetasin mööda, nagu poleks teda olemaski.

      Me olime mõlemad lõpukursusel, kui teada saime, et emal on vähk. Siis polnud me enam St. Thomases. Me mõlemad olime pärast esimest aastat Minnesota ülikooli üle läinud – ema Duluthi linnakusse, mina Minneapolise omasse – ja meie suureks rõõmuks oli meil üks ühine põhiaine. Ema õppis põhiainetena naisuuringuid ja ajalugu, mina naisuuringuid ja inglise keelt. Õhtuti rääkisime tund aega telefoniga. Mina olin siis Paulinimelise toreda mehega abielus. Olin temaga abiellunud meie valduste metsas, seljas ema õmmeldud valgest atlassist ja pitsist kleit.

      Kui ema haigeks jäi, pakkisin oma elu kokku. Ma ütlesin Paulile, et ärgu minuga arvestagu. Ma pean tulema ja minema vastavalt ema vajadustele. Ma tahtsin koolist ära tulla, aga ema ei lubanud, vaid palus, et ma kooli lõpetaksin, mis ka ei juhtuks. Ta ise ütles, et teeb pausi, nagu ta seda väljendas. Tal oli vaja lõpetamiseks veel vaid mõne õppeaine kursus läbida, ja ta lubas seda teha. Ta saab oma bakalaureusekraadi kätte, kui see ta ka tapab, ütles ema, ja me naersime ning silmitsesime siis teineteist süngelt. Ema pidi voodis töötama. Ta ütleb mulle, mida tippida, ja mina tipin. Ta oli täiesti kindel, et on peagi nii terve, et saab kahe viimase õppeainega algust teha. Mina käisin koolis edasi, ehkki veensin õppejõude, et mul võimaldataks õppetöös osaleda vaid kahel päeval nädalas. Niipea kui need kaks päeva läbi said, ruttasin koju, et ema juures olla. Erinevalt Leifist ja Karenist, kes ei suutnud ema lähedust pärast tema haigestumist õieti taludagi, ei suutnud mina temast eemal olla. Pealegi oli mind vaja. Eddie oli ema juures, millal sai, aga ta pidi tööl käima. Keegi pidi arveid maksma.

      Ma valmistasin toitu, mida ema püüdis süüa, kuid ta sai harva süüa. Ta arvas, et tal on kõht tühi, ent istus siis otsekui vang ja põrnitses toitu oma taldrikul. „Näeb hea välja,” ütles ta. „Ma arvan, et suudan seda hiljem süüa.”

      Mina pesin põrandaid. Võtsin kappidest kõik asjad välja ja panin riiulitele uued paberid. Ema magas ja oigas, luges ja neelas tablette. Headel päevadel istus ta toolil ja rääkis minuga.

      Polnud suurt midagi öelda. Ema oli olnud nii läbipaistev ja tundeküllane ning mina nii uudishimulik, et olime juba kõigest rääkinud. Ma teadsin, et tema armastus minu vastu on suurem kui kümme tuhat asja ja veel kümme tuhat asja. Ma teadsin nende hobuste nimesid, keda ta oli plikapõlves armastanud: Pal, Buddy ja Bacchus. Ma teadsin, et ta oli seitsmeteistkümneaastaselt kaotanud süütuse poisile nimega Mike. Ma teadsin, kuidas ta järgmisel aastal mu isaga tutvus ja milline too talle mõnel esimesel kohtingul paistis. Teadsin, et kui ta vanematele oma soovimatust teismeliserasedusest rääkis, oli isa lusika maha pillanud. Ma teadsin, et ema jälestas pihilkäimist, nagu ka kõike seda, mida oli pihtinud. Sõimu ja häbematusi ema aadressil, torisemist, sest tema pidi lauda katma, sellal kui noorem õde mängis. Seda, et kui ta kooliminekuks uksest välja astus, oli tal kleit seljas, kuid tee peal vahetas ta selle kotti peidetud teksaste vastu. Terve oma lapsepõlve ja teismeea olin muudkui küsinud ja küsinud, sundinud ema kirjeldama neid stseene ja enamatki, tahtnud teada, kes mida ütles ja kuidas, mida ema sel või teisel ajal tundis, kus keegi seisis ja mis kell parajasti oli. Ja tema oli mulle rääkinud, kord vastumeelselt, kord mõnuga, naernud ja küsinud, miks ma ometi seda kõike teada tahan. Ma tahtsin teada. Ma ei osanud seletada.

      Kuid nüüd, kus ta oli suremas, teadsin kõike. Mu ema oli juba minus. Mitte ainult see osa emast, mida mina tundsin, vaid ka see, mis oli olnud enne mind.

*

      Ma ei pidanud kaua Minneapolise ja kodu vahet sõitma. Veidi üle kuu. Mõttest, et mu ema elab vaid aasta, sai ruttu kurb unenägu. Me olime Mayo kliinikus käinud kaheteistkümnendal veebruaril. Kolmandal märtsil pidi ta seitsmekümne miili kaugusele Duluthi haiglasse minema, sest tal olid kohutavad valud. Haiglasse minekuks riietudes avastas ema, et ei suuda sokke jalga panna, ja kutsus mind appi. Ta istus voodil ja mina laskusin tema ette põlvili. Ma polnud kunagi teisele inimesele sokke jalga pannud ja see oli raskem, kui olin arvanud. Need ei läinud hõlpsasti jalga. Need olid keerdus. Ma vihastasin ema peale, nagu hoiaks ta nimme jalga nii, et ma sokki talle jalga ei saa. Ta laskus voodis käte toel poolselili, silmad kinni. Ma kuulsin tema sügavaid aeglasi hingetõmbeid.

      „Pagan võtku,” ütlesin. „Aita mind.”

      Ema vaatas mulle otsa ega lausunud tükk aega sõnagi.

      „Kullake,” ütles ta viimaks minu poole vaadates ja tõstis käe, et mu pead silitada. Seda sõna pruukis ta mu lapsepõlves tihti, lausudes seda väga erilise tooniga. Ma ei tahtnud, et oleks nii – et öeldaks üksainus sõna „kullake”, aga nii see oli. Just kannatustega leppimine pahandas mind ema juures kõige rohkem, tema lõputu

Скачать книгу