LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juht, üks kriminalistikaosakonna vilunud töötaja, üks kahest sündmuspaika valvanud mundrimehest ning arheoloogiaekspert Joan Major, keda Sussexi politsei kutsus sageli appi skelette tuvastama ja samuti ütlema, kas juhuslikud luud, mida leiti kas ehitusplatsidelt või laste poolt metsast või mida kaevasid üles aednikud, kuuluvad inimesele või loomale.

      Bussis oli jahe ja niiske, valitses tugev sünteetiliste materjalide lõhn. Monteeritud metallriiuli ühte lahtrisse olid pakitud kuriteopaiga kilest eralduslindid ja teise laibakotid, lisaks telgipüstitusvahendid, kiled maapinna katmiseks, köied, isoleerjuhtmed, haamrid, saed, kirved, plastpudelid kemikaalidega. Grace tundis alati, et neis bussides on midagi masendavat. Need meenutasid haagissuvilaid, kuid ei sõitnud iial lõkkeplatsidele, ainult surnute juurde või vägivaldsete kuritegude sündmuspaika.

      Kell oli 18.30.

      „Nadiuska on hõivatud,” teavitas komissar kogunenud rühma ja pani mobiili käest.

      „Kas see tähendab, et me saame Frazeri?” päris Glenn mõrult.

      „Jah.”

      Grace nägi pettunud näoilmeid. Nadiuska De Sancha oli riiklik patoloog, kellega kõik Sussexi kriminaalpolitseinikud eelistasid töötada. Ta oli kärme, huvitav ja naljahimuline – tagatipuks ka silmale meeldiv. Frazer Theobald oli seevastu range ja aeglane, ehkki tema töö oli ülimalt korrektne.

      „Kahjuks lõpetab Frazer praegu Esheris lahkamist. Siia ei jõua ta enne kella üheksat.”

      Grace püüdis kinni Glenni pilgu. Mõlemad teadsid, mida see tähendab – neil läheb hommikuni.

      Grace kirjutas juurdluskaustiku esimese lehekülje ülaserva: BRIIFING SÜNDMUSPAIGA UURIMISE EEL. Reede, 19. oktoober. Kl 18.30. Objekt: Uue Inglismaa kvartali ehitusala.

      „Kas tohib anda soovituse?” küsis Joan Major.

      Arheoloogiaekspert oli sümpaatse välimusega pisut üle neljakümneaastane naine, pikkade pruunide juuste ja moodsate kandiliste prillidega, seljas rullkaelusega must pullover, jalas pruunid püksid ja toekad saapad.

      Grace viipas käega.

      „Mina soovitan, et tutvume esialgu kiiresti olukorraga, kuid pihta hakata pole täna tingimata tarvis, eriti kuna õues on pime. Need asjad kulgevad päevavalgel alati kergemini. Paistab, et skelett on seal jupp aega lebanud, mistõttu veel üks päev ei tee väga vahet.”

      „Hea mõte,” ütles Grace. „Ometi ei tohi unustada, et siin käivad ehitustööd.”Ta vaatas otsa politsei otsinguoperatsioonide juhile, tervisest pakatava jumega pikka kasvu habemikule, kelle nimi oli Ned Morgan. „Lepi brigadiriga kokku, Ned. Äravoolutunneli lähiümbruses tuleb töö katkestada.”

      „Ma vestlesin temaga saabudes. Brigadir on mures, sest tähtaja lõhkiminekul ähvardab firmat trahv,” seletas Morgan. „Kui mainisin, et me võime siia jääda nädalaks, oleks ta äärepealt rabanduse saanud.”

      „Ehitusplats on suur,” sõnas Grace. „Seda pole vaja kogu ulatuses sulgeda. Otsinguplaani koostamisel otsusta, kust maalt tööd katkestatakse.” Ta pöördus uuesti arheoloogiaeksperdi poole. „Kuid sul on õigus, Joan, homme päevavalgel oleks etem.”

      Ta helistas jaoskonnainspektorile Steve Curryle, kes vastutas mundripolitseinike koordineerimise eest linnaosas, ja käskis kuriteopaika kuni edasiste korraldusteni valvata, mis inspektorit sugugi ei vaimustanud. Kuriteopaikade valvamine neelas kõvasti inimressurssi.

      Järgmiseks pöördus Grace vanemkriminalist Joe Tindalli poole, kes oli tänavu sellesse ametisse edutatud. Tindall naeratas rahulolevalt. „Mul kama kaks, Roy,” ütles too Kesk-Inglismaa aktsendiga. „Juhtivtöötajana pääsen ma viisakal kellaajal koju. Enam ei õnnestu sinul ega su kaasuurijatel mu nädalalõppe tuksi keerata. Nüüd rikun mina teiste nädalalõppe.”

      Salamahti kadestas Grace teda. Kusjuures reaalselt oleksid jäänused võinud hõlpsasti esmaspäevani oodata, aga kuna need olid avastatud ja politseile teatavaks tehtud, ei tulnud see komissari kurvastuseks kõne allagi.

      Kümme minutit hiljem siseneti äravoolutunnelisse, kaitseriietus üll. Grace sammus ees, talle järgnesid Joan Major ja Ned Morgan. Otsinguoperatsioonide juht oli palunud rühma ülejäänud liikmeid bussis püsida, et sündmuspaigal võimalikult vähe trambitaks.

      Kolmik seisatas luukerest natuke eemal ja valgustas seda taskulambikiirtega. Joan Major hüpitas oma lampi üles-alla ja astus siis lähemale, kuni oli kompamiseks küllalt ligi.

      Kõrisõlm krampis, vahtis Roy Grace taas skeleti nägu. Ta teadis: tõenäosus, et see on Sandy, on imeväike. Aga ikkagi. Hambad olid viimseni terved, hoolitsetud hambad. Sandyl olid olnud hoolitsetud hambad – üks tema naise paljusid veetlevaid omadusi. Kaunid ühtlased valged hambad ja naeratus, mis sulatas iga kord Grace’i südame.

      Tema hääl kõlas lamedalt, nagu kõneleks keegi võõras. „Joan, kas see on meeste- või naisterahvas?”

      Joan piidles kolpa. „Laubakumerus on üsna järsk. Meestel on harilikult hoopis laugjam laup,” ütles ekspert, hääl ebamaiselt kajamas. Taskulamp vasakus käes ja näidates kinnastatud parema käe nimetissõrmega kolba tagaosale, jätkas ta: „Kuklamügar on väga kumer.” Ta koputas sellele. „Kui sa kompad omaenda kukalt, Roy, on see hoopis muhklikum. Meesterahvastel üldjuhul ongi.” Nüüd heitis ta pilgu vasakule kõrvaõõnsusele. „Ka nibujätke viitab naisterahvale. Seegi on meestel muhklikum.”

      Järgmiseks joonistas ta kolba silme juures sõrmega õhku. „Vaata kulmukaari. Võib eeldada, et meesterahval tikuksid need rohkem esile.”

      „Niisiis oled sa võrdlemisi kindel, et tegu on naisega?” küsis Grace.

      „Jah, olen küll. Kui me vaagnaluu välja puhastame, võin öelda sajaprotsendilise täpsusega, kuid ma olen üpris kindel. Ma võtan ka mõned mõõdud. Meesterahva skelett on enamasti robustsem, proportsioonid erinevad.” Joan kõhkles hetke. „On veel midagi iseäranis huvitavat. Tahaksin kuulda Frazeri arvamust.”

      „Milles asi?”

      Joan osutas koljupõhjale. „Hüoid on murdunud.”

      „Hüoid?”

      Joan osutas uuesti luule, mis ripnes kuivanud naharibakese küljes. „Kas näed seda U-kujulist luud? See ongi hüoid ehk keeleluu. Vihjab võimalikule surma põhjusele, sest keeleluu murdub tihti kägistamise käigus.”

      Grace seedis kuuldut. Põrnitsenud luud viivukese, pööras ta pilgu jälle laitmatutele hammastele, katsus meenutada viimast skeletistunud jäänuste läbivaatust, mille juures oli viibinud ja millest oli möödas vähemalt paar aastat.

      „Kuidas on vanusega?”

      „Homme oskan tõhusamalt määrata,” kostis Joan. „Esialgsel hinnangul näib, et ta oli parimates aastates. Kakskümmend viis kuni nelikümmend.”

      Sandy oli kaduma minnes kakskümmend kaheksa, mõtles Grace ja vahtis ainiti kolpa. Silmitses hambaid. Silmanurgast nägi ta, kuidas Ned Morgan valgustas äravoolutunnelit taskulambiga enne ühes, siis teises suunas.

      „Meil tuleks kutsuda linna palgal olev insener, Roy,” ütles otsinguoperatsioonide juht. „Keegi, kes tunneb kanalisatsiooni. Kes teaks rääkida, millised tunnelid sellega ühinevad. Surnu riideid või isiklikke esemeid võidi neisse edasi uhtuda.”

      „Kas sa usud, et see tunnel ujutatakse üle?” küsis Grace.

      Morgan viipas taskulambikiirega kaalutlevalt. „Noh, vihma ju kallab ja on kallanud päev otsa. Praegu ei ole siin eriti vett, kuid miski pole võimatu. Sest tõenäoliselt ehitati tunnel selleks, et vesi ei ujutaks üle raudteed. Aga …” Ta kõhkles.

      Joan segas vahele. „Näib, et skelett on siin lebanud aastaid. Kui tunnel üle ujutataks, oleks see sinna-tänna loksunud ja koost lagunenud. Jäänused on terved. Ühtlasi viitab kuivanud nahk, et vee all pole see juba ammu olnud. Kuigi ajutisi üleujutusi ei saa täiesti välistada.”

      Grace põrnitses kolpa ja temas kobrutasid kõiksugu tundmused. Äkki ei tahtnud ta homseni oodata – tahtis, et meeskond alustaks

Скачать книгу