LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nõksatas jälle.

      Tasakaalu otsimiseks liigutanud, kukkus Abby, lõi õla vastu seina ja pea vastu liftiuksi. Viivu lamas ta vaikselt, sõõrmetes vaibatolm, ega söandanud liigutada, vahtis vaid lakke. Keset lage oli mattklaasist paneel, kummalgi pool valgustusribad. Ta mõistis, et on vaja välja pääseda, ja ruttu. Filmides on liftidel katuseluuk. Miks sellel ei ole?

      Ta ei ulatunud nuppude paneelini. Küünitamiseks proovis ta end põlvili ajada, kuid lift hakkas nii metsikult kõikuma, kolksus taas šahtikülgede vastu, nagu hoiaks seda tõesti üksainuke kaabel, et ta loobus, kuna kartis liigse sehkendamisega trossi katkestada.

      Natuke aega lamas ta liikumatult, lõõtsutas kabuhirmust pimestatuna, kuulatas, kas abi on tulekul. Kuulda polnud midagi. Kui Hassan, tema naaber kuuendalt korruselt, on kodust ära ja ülejäänud üürnikudki on kas ära või vaatavad oma korterites valjusti telekat, ei aima juhtunut mitte keegi.

      Alarm. Vaja on alarm helisema panna.

      Ta hingas mitu korda sügavalt sisse. Pea kiheles, justkui olnuks tema skalp numbri võrra liiga väike. Seinad litsusid ootamatult ligi ja kaugenesid taas, paisusid ja sulgusid nagu kopsud. Paisusid ja litsusid ligi – õhku ahmivad, tukslevad kopsud. Tal oli paanikahoog.

      „Tere,” ütles ta tasakesi, kareda sosinaga, kõneldes lauseid, mida terapeut oli tal paanikahoogude tõrjumiseks kõnelda käskinud. „Mina olen Abby Dawson. Minuga on kõik hästi. See on lihtsalt tobe keemiline reaktsioon. Minuga on kõik hästi, mu luudliikmed on terved, ma ei ole surnud, see läheb mööda.”

      Ta roomas pisut häirenupu poole. Põrand kiikus ja keerles, justkui lamaks ta lauatükil, mis balansseerib nõelteraval tipul allaprantsatamise äärel. Viivitanud, kuni põrand oli jälle tasakaalus, nihkus ta edasi. Kordus seesama. Temani hõljus järgmine sinine, kirbelt lehkav suitsujoom, hääletult kui muinasjutudžinn. Ta sirutas käe, küünitas mis jaksas, ja muljus väriseva sõrmega kõvasti halli metallnuppu, kus oli punases trükikirjas sõna ALARM.

      Ei juhtunud vähimatki.

      5

Oktoober 2007

      Päevavalgust oli kasinalt, kui mõttesse vajunud Roy Grace pööras eraldusmärkideta halli autoga Trafalgar Streetile. Tänavat võidi ju uhkelt nimetada kuulsa võidetud merelahingu järgi, kuid selle inetumat otsa ääristasid mõlemat kätt räpakad, hooldamata hooned-poekesed ning lõviosa ööpäevast ka narkodiilerid. Ehkki tänase pärastlõuna ropu ilmaga olid neist vaid kõige meeleheitlikumad väljas. Glenn Branson, seljas moekas pruun valgetriibuline ülikond ja kaelas säravpuhas siidlips, istus tema kõrval pahuralt vaikides.

      Politseiauto kohta tavatul kombel ei olnud üsna uus Hyundai veel hakanud haisema nagu äravisatud Mc Donald’si pakend, mida täidab rääsunud juuksegeel, vaid selles püsis uue auto värske lõhn. Ehitusfirma kõrge laudtara juures pööras Grace paremale. Aia taga uuendati üht Brightoni kesklinna laia räämas ala: kaht vana ja valdavalt mahakantud raudtee laohoovi muundati järjekordseks peenutsevaks linnaarenduseks.

      Enamikku laudtara kattis kunstniku klantskujutis arhitekti nägemusest. UUE INGLISMAA KVARTAL.TULEVIKU ELUSTIILI KODUD JA KONTORID. See jättis sama mulje, mõtiskles Grace, nagu iga teinegi moderniseeriv arendus mis tahes linnas ja linnakeses, kust ta oli eales läbi sõitnud. Ainult klaas ja paljad terastalad, õuedele tipitud väikesi pügatud põõsaid ja puid, tänavaröövlitest ei kippu ega kõppu. Inglismaa tehakse üleni sarnaseks ja pole vahet, millises linnas või linnakeses sa parajasti viibid.

      Aga on sel üldse tähtsust, imestas ta äkki. Olen ma kolmekümne üheksa aastaselt juba lubjakas? Kas ma tõesti tahan, et see minu armastatud linn jääks puudustega tükkis ajavoolust kõrvale?

      Praegusel hetkel ei rõhunud tema südant siiski Brightoni ja Hove’i linnaplaneerimisameti poliitika. Ega koguni inimjäänused, millega nad tutvuma suundusid. Vaid midagi kangesti rusuvat.

      Cassian Pewe.

      Pärast pikka toibumist autoavariist ja mitut valestarti pidi Cassian Pewe esmaspäeval viimaks kriminaalpolitsei peakorteris tööd alustama, seda Grace’iga võrdses rollis. Ja ühe suure eelisega: komissar Cassian Pewe oli abiprefekt Alison Vosperi sinisilmne lemmikpoisu, kuna Grace oli põhimõtteliselt Alisoni must lammas.

      Hiljutiste kuude mõningate kaalukate õnnestumiste kiuste aimas Grace, et Sussexi politseijõududes lahutab teda kuhugi kolkasse saatmisest vaid väga pisike eksimus. Tal polnud tõesti isu Brightonist ja Hove’ist minema kolida. Eriti mitte oma kalli Cleo juurest.

      Grace’i hinnangul kuulus Cassian Pewe nende ülbete meeste kilda, kes olid nii võimatult nägusad kui ka sellest täiesti teadlikud. Kuldsed juuksed, ingellikult sinised silmad, kunstlik päevitus ja üdini tungiv hääl nagu hambaarsti puur. See vennike patseeris, suled kohevil, õhkudes loomulikku autoriteeti ja kippudes alati kamandama, ilma et teda oleks palutud.

      Just seetõttu oligi Royl temaga kokkupõrge, kui Londoni politsei läkitas paari aasta eest leiboristide partei suurkogu ajal abijõudusid Brightonisse korda tagama. Tollal inspektori auastmes Pewe oli rumala vusserdaja kõrkusega vahistanud kaks informaatorit, keda Roy oli hulk aastaid tulemuslikult rakendanud, ning põikpäiselt keeldunud süüdistusi tühistamast. Kui vihane Roy esitas kaebuse, oli Alison Vosper asunud Pewe poolele.

      Roy ei taibanud, mida põrgut Alison selles mehes näeb – muidugi kui nad polnud armukesed, nagu ta vahetevahel süngelt kahtlustas, olgugi et see oli ebatõenäoline. Abiprefekti kiirustamine Pewe Londonist ületoomisel ja edutamisel, millega tüübile sisuliselt loovutati Grace’i kohustusi – ehkki tegelikult tuli Roy kõigega edukalt üksinda toime –, lubas oletada varjatud sihte.

      Glenn Branson, loomu poolest lausa talumatu jutupaunik, polnud kriminaalpolitsei peakorterist Sussex House’ist lahkumisel sõnagi poetanud. Võib-olla oligi ta nördinud, et teda reede õhtul pererüpest eemale tiriti. Aga võib-olla oli asi selles, et Roy polnud teda rooli lasknud. Ootamatult katkestas seersant vaikuse.

      „Oled sa näinud filmi „Öö kuumuses”?” küsis ta.

      „Vist mitte,” vastas Grace. „Ei ole. Mis siis?”

      „See rääkis rassistlikust võmmist USA lõunaosariikides.”

      „Ja edasi?”

      Branson kehitas õlgu.

      „Kas mina olen rassist või?”

      „Sa oleksid võinud rikkuda kellegi teise nädalalõpu. Miks just minu?”

      „Sest ma kiusan alailma mustanahalisi.”

      „Ari seda usubki.”

      „Sa ei räägi ometi tõsiselt!”

      Paar kuud tagasi oli Roy Glennile ulualust andnud, kui seersandi naine abikaasa välja viskas. Mõnepäevane elu sama katuse all oli ähvardanud nende ilusa sõpruse rikkuda. Nüüd oli Glenn jälle kodus naise juures.

      „Räägin küll tõsiselt.”

      „Ari on vist nupust nikastanud.”

      „Avakaader sillal on tuntud. Üks kinoajaloo pikemaid relssvõtteid,” ütles Glenn.

      „Tore. Eks ma millalgi vaatan. Kuule, semu, Ari ärgu ajagu pada.”

      Glenn pakkus talle nätsu. Grace noppis ühe ja hakkas närima, piparmündimaitse virgutas teda kohe.

      Seejärel sõnas Glenn: „Oli sul vaja tingimata mind täna õhtul siia tirida? Sa oleksid võinud valida kellegi teise.”

      Tänavanurgast möödudes nägi Grace rääbakat meest jutlemas kapuutsiga dressipluusis noorukiga. Tema treenitud pilgule paistis nende käitumine varglik. Kohalik narkodiiler serveeris kaupa.

      „Mina arvasin, et sinu ja Ari suhe paraneb.”

      „Nii arvasin minagi. Ma ostsin selle kuradima hobuse, nagu ta tahtis. Nüüd tuleb välja, et hobune oli valet tõugu.”

      Viimaks märkas Grace tuuleklaasi nühkivate kojameeste vahelt kaevemasinate kobarat, patrullautot, ehitusplatsi sissepääsul sinivalget kuriteopaiga linti ning väga ligunenud

Скачать книгу