LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sügavalt, pressi natuke, mitte liiga kõvasti.” Kontraktsioon möödub ja ma kuulan uuesti loote südant: seekord 140. Ikkagi üsna normaalne, ent südamelöökide sagenemine näitab, kui raske katsumus on lapsele siia ilma tulek. Järgmine kontraktsioon.

      „Pressi hästi natuke, Muriel, mitte liiga kõvasti, varsti on lapsuke käes.”

      Ta on valust meeletu, aga tuhude viimastel hetkedel tekib naisel mingi pöörane joovastus ja valu justkui ei loegi enam. Järgmine kokkutõmme. Pea tuleb kiiresti, liiga kiiresti.

      „Ära pressi, Muriel, ainult hinga sügavalt – sisse, välja, kiiresti, hingelda niimoodi edasi.” Ma hoian pead tagasi, et takistada seda liiga kiiresti välja vupsamast ja lahkliha katki rebimast.

      Väga oluline on aidata pea kontraktsioonide vahel välja, ja pead tagasi hoides saan aru, et leemendan pingutusest, keskendumisest, palavusest ja hetke pinevusest.

      Kontraktsioon möödub ja ma puhkan hetkeks, kuulates uuesti loote südant – ikka normaalne. Sünnitus on kohe käes. Panen käepäka päraku taha7 ja lükkan kindlalt ja rahulikult, kuni pealagi paistab.

      „Järgmise kokkutõmbega tuleb pea välja, Muriel. Ära enam pressi. Jäta see kõhulihastele teha. Püüa lihtsalt lõdvestuda ja ainult lõõtsuta nagu hull.”

      Valmistun järgmiseks kontraktsiooniks, mis tuleb üllatavalt kiiresti. Muriel lõõtsutab. Ma aitan lahkliha ümber paistma hakkava pealae järele ja ongi pea väljas.

      Kõik me hingame kergendusega. Muriel on pingutusest nõrk.

      „Tubli, Muriel, sul läheb kenasti, enam ei võta kaua. Üks valu veel ja me näeme, on see poiss või tüdruk.”

      Lapse nägu on sinine ja krimpsus, lima ja verega kaetud. Kontrollin südametegevust. Normaalne. Jälgin pea järkjärgulist lõikumist-taandumist, et eesolev õlg saaks häbemeluu alt vabastuda.

      Järgmine kokkutõmme.

      „Ongi kõik, Muriel, pressi nüüd – kogu jõust.”

      Vabastan õla seda ette- ja ülespoole kallutades. Teine õlg ja käsivars tulevad järele ning kogu keha libiseb vaevata välja.

      „Veel üks poisike,” hüüatab ema. „Jumal olgu tänatud. On ta terve, õde?”

      Muriel on rõõmupisarates. „Jumal õnnistagu teda. Las ma vaatan. Kui armsake.”

      Ma olen peaaegu sama haaratud kui Muriel, kergendus kordaläinud sünnitusest on nii suur. Kinnitan nabaväädi kahest kohast ja lõikan vahelt läbi, hoian last pahkluudest pea alaspidi, et veenduda, et ta pole lima sisse tõmmanud.

      Poiss hingab. Laps hingab nüüd ise.

      Mähin ta mulle antud rätikutesse ja ulatan Murielile, kes teda kussutab, musitab ja talle kudistab, kutsudes teda iluduseks, kullakeseks, ingliks. Päris ausalt öeldes ei ole verega kaetud alles sinisevõitu laps, silmad pahupidi peas, esimestel minutitel pärast ilmaletulekut eriline iludus. Aga ema ei näe oma last kunagi niimoodi. Emale on laps täiuslik.

      Minu töö on tehtud. Platsenta tuleb väljutada ja seda peab tegema ühes tükis, et midagi sellest emakasse jääks. Kui nii juhtub, on naine suures hädas: infektsioon, veritsemine, ehk koguni ulatuslik verejooks, mis võib olla surmav. Platsenta tervena kättesaamine võib osutuda sünnitamise juures kõige keerulisemaks.

      Emakalihased, mis on lapse sünnitamisel suure tööga hakkama saanud, tahaksid sageli justkui puhkuse võtta. Sageli ei toimu kümne või viieteistkümne minuti jooksul enam ühtki kokkutõmmet. See tundub mõnus emale, kes tahab puhata ja last süleleda, ükskõiksena selle suhtes, mis allpool toimub, ent ämmaemandale võib see olla ärev aeg. Kui kokkutõmbed algavad, on need sageli väga nõrgad. Platsenta õnnestunud väljutamine on sageli hoolika ajastamise, otsustusvõime ja ennekõike kogemuse küsimus.

      Öeldakse, et heaks ämmaemandaks saamiseks kulub seitse aastat. Minule oli see esimene aasta, ma olin üksinda, keset ööd, selle usaldava naise ja tema pere juures, majas, kus polnud telefoni.

      „Armas Jumal,” palvetasin ma, „palun ära lase mul midagi valesti teha.”

      Pärast voodi kordategemist panen Murieli selili soojadele kuivadele patjadele ja katan tekiga. Tema pulss ja vererõhk on normaalsed ja lapsuke lamab vaikselt ta kätel. Mul jääb üle vaid oodata.

      Istun voodi kõrval toolil, käsi emakapõhjal, et tunda ja hinnata. Mõnikord võib kolmas staadium kesta kakskümmend kuni kolmkümmend minutit. Mõlgutan selle üle, kui oluline on kannatlikkus, ja milliseid õnnetusi võib juhtuda soovist asju kiirendada. Emakapõhi tundus pehme ja lai, nii et platsenta on ilmselt ikka alles emakaseina küljes kinni. Kümme minutit ei toimu kontraktsioone. Nabaväät tuleb vagiinast välja ja minu töö on see vulva juures kinnitada, et näha, kui väät pikeneb, mis on märk sellest, et platsenta irdub ning laskub emaka alumisse ossa. Aga midagi ei toimu. Mul käib peast läbi, et lugudes, mis räägivad, kuidas taksojuhid või bussikonduktorid lapse edukalt ilmale aitavad, ei mainita seda kunagi. Iga bussijuht suudab hädaolukorras aidata lapse ilmale tuua, kuid kellel oleks aimu kolmandast perioodist? Kujutan ette, et enamik mitteteadlikke inimesi tahaks väädist tõmmata, arvates, et see aitaks platsentat väljutada, aga see võib ainult häda tuua.

      Muriel kudrutab ja kussutab last, kuni tema ema koristab. Tuli praksub. Mina istun vaikselt oodates, mõtiskledes.

      Miks ei peeta ämmaemandaid ühiskonnas kangelasteks, nagu peaks? Miks on nad nii märkamatud? Igaüks peaks neid taevani kiitma. Ent seda ei tehta. Neil lasub mõõtmatu vastutus. Nende oskused ja teadmised on võrreldamatud, ometigi peetakse neid enesestmõistetavaks ega panda enamasti tähelegi.

      1950ndatel koolitasid meditsiinitudengeid ämmaemandad. Loomulikult pidasid neile teoorialoenguid sünnitusabiarstid, aga kliinilise praktikata on loengud mõttetud. Seega olid meditsiinitudengitel kõikides õppehaiglates ämmaemandast õpetajad, kellega käidi kaasas, et väljaspool haiglat praktilist ämmaemandatööd õppida. Ämmaemandad õpetasid kõiki perearste. Kuid need tõsiasjad on unustatud.

      Emakapõhi läheb pingule ja kerkib pisut, kui lihased kokku tõmbuvad. „See vist ongi,” mõtlen mina. Aga ei. See ei tundu õige. Liiga pehme pärast kontraktsiooni.

      Jälle ootamine.

      Mõtisklen, kuidas ämmaemandate töö on sajandi jooksul arenenud, kuidas pühendunud naised pidid võitlema, et saada kohast haridust ja teisi koolitada. Tunnustatud õpet on antud vähem kui viiskümmend aastat. Minu ema ja kõik tema õed-vennad aitas ilmale koolitamata naine, keda hüüti ämmamooriks või paabaks. Arsti juures polnud, öeldi mulle.

      Järgmine kontraktsioon. Emakapõhi tõuseb mu käe all ja jääb kõvaks. Samal ajal liiguvad pisut tangid, mille olen väädi külge pigistanud. Ma proovin neid. Ja veel neli kuni kuus tolli8 vääti tuleb kergesti välja. Platsenta on irdunud.

      Ma palun Murielil laps ema kätte anda. Ta teab, mida ma tegema hakkan. Ma masseerin emakapõhja käega, kuni see on kõva ja ümar ja liikuv. Siis haaran kõvasti ning lükkan seda alla ja tagasi vaagnasse. Lükates ilmub platsenta vulvas nähtavale ja ma võtan selle teise käega välja. Membraanid libisevad välja, mille järel purskab värsket verd ja veidike hangunud verd.

      Tunnen kergendusest nõrkust. See on lõpetatud. Panen neerukausi kummutile kontrollimist ootama ja istun veel kümmekond minutit Murieli kõrval, masseerides emakapõhja, et see jääks kõvaks ja ümaraks ning saaks väljutada ülejäänud kalgendunud vere.

      Nüüdsel ajal antakse emale pärast lapse sündi tavapäraselt oksütotsiini, mis põhjustab kiiret ja jõulist emaka kontraktsiooni, nii et platsenta väljutatakse kolme kuni viie minuti jooksul pärast lapse sündi. Meditsiiniteadus areneb edasi. Kuid 1950ndatel meil niisugust abi sünnituse juures polnud.

      Jäänud on koristamine. Samal ajal kui proua Hawkin tütart peseb ja tal riideid vahetab, uurin mina platsentat. See paistab terve ja membraanid on rikkumata. Siis vaatan üle lapse, kes on terve ja normaalne. Pesen teda ja panen

Скачать книгу