LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tunnet, põletavat igatsust ravida haigeid, mida õed peaksid tundma. Mis see siis oli? Kindlasti murtud süda, vajadus minema pääseda, väljakutse, seksikas vormiriietus mansettide ja kroogetega, taljes vöökoht ja kena mütsike. Olid need põhjuseks? Ma ei oska öelda.

      „Mis puudutab seksikat vormi, siis see on nali,” mõtlen oma tumesinises vihmamantlis ja silmini tõmmatud mütsis läbi vihma vändates. Tõesti seksikas.

      Ületan esimese silla, mis tõkestab juurdepääsu kuivdokkidele. Päev läbi käib seal elu ja melu, kui suuri aluseid lossitakse ja lastitakse. Tuhanded mehed – lossijad, stividorid, autojuhid ning lootsid, meremehed, montöörid, kraanajuhid – kõik rühmavad lakkamatult. Praegu on dokkides vaikne, ainus heli tekib vee liikumisest. On kottpime.

      Möödun üürikorteritest, kus magavad lugematud tuhanded, võib-olla nelja-viiekesi voodis, oma kahetoalistes korterites. Kaks tuba kümne- või kaheteistkümnelapselise pere kohta. Kuidas nad hakkama saavad?

      Väntan kõigest väest edasi, et jõuda oma patsiendi juurde. Paar politseinikku viipavad ja hõikavad tervituseks; inimlik kontakt tõstab mu tuju. Meditsiiniõdedel ja politseinikel on tihe vaimne kontakt, eriti East Endis. „Huvitav,” mõtlen ma, „et nad käivad alati paarikaupa, et teineteist kaitsta.” Politseinikku ei näe naljalt üksinda. Aga õed ja ämmaemandad on alati üksinda, olgu jalgsi või jalgrattal. Meid ei tülitata. Ka kõige tahumatum ja jõhkram sadamatööline peab piirkonna ämmaemandast nii sügavalt lugu, tunneb koguni aukartust, et me võime, olgu ööl või päeval, minna hirmu tundmata ükskõik kuhu.

      Minu ees on valgustamata tänav. Saarel on katkematud, kitsad tänavad, mis on risti-rästi, igaühe ääres tuhandeid ridaelamuid. Tänaval on oma romantiline võlu, sest alati on kosta jõe voolamist.

      Varsti keeran West Ferry Roadilt kõrvaltänavale. Minu patsiendi maja on kohe näha – see on ainus valgustatud elamu.

      Paistab, et sees ootab naisteesindus, et mind tervitada. Patsiendi ema, vanaema (või olid need kaks vanaema?), kaks või kolm tädi, õed, sõbrannad, naaber. „Õnneks pole proua Jenkinsit seekord kohal,” mõtlen ma.

      Kuhugi selle naisteväe taha peidab end üksildane mees, kogu selle ärevuse põhjustaja. Mul on selles olukorras meestest alati kahju. Nad on kuidagi nii kõrvalised.

      Naiste hääled ja sädistamine matab mu enda alla.

      „Kuidas sinul läheb, kullake? Sa jõudsid nüüd küll väga kiiresti kohale.”

      „Anna oma palitu ja müts minu kätte.”

      „Vastik öö. Tule siia ja soojenda ennast.”

      „Kas üks tass teed kuluks ära? See rahustab, on ju nõnda, kullake?”

      „Ta on ülakorrusel, kuhu ta sinust jäi. Valud on iga viie minuti tagant. Magab sinu minekust peale, keskööst saadik. Siis ärkas, kahe paiku, valu läks hullemaks ja tihedamaks, nõnda me siis mõtlesime, et peab ämmaemanda kutsuma, on ju nõnda, emps?”

      Ema nõustub ja seletab autoriteetselt:

      „Ajasime vee soojaks, siin on puhtad rätikud, tuli on pliidi all, kõik on tite jaoks valmis ja ootamas.”

      Ma pole kunagi saanud pikalt rääkida ja niisuguses olukorras polegi vaja. Annan oma mantli ja mütsi nende kätte, kuid keeldun teest, sest kogemus on mulle õpetanud, et üldiselt hakkab mulle paplitee vastu: piisavalt kange, et aeda tõrvata, kui seda mitu tundi tõmmata lasta, ja maitsestatud magusa kondenspiimaga.

      Mul on hea meel, et olin Murieli raseerinud eelmisel päeval, kui oli piisavalt valge, et poleks ohtu talle sisse lõigata. Samal ajal olin teinud ka vajaliku klistiiri2. See töö ei meeldi mulle, nii et õnneks on see möödas, pealegi, kes tahaks poolt liitrit seebiveeklistiiri (eriti kui majas puudub tualettruum) kogu sellest tuleneva segaduse ja haisuga kell pool kolm öösel?

      Ma lähen ülakorrusele Murieli, kahekümne viie aastase prullaka naise juurde, kes sünnitab oma neljandat last. Latern heidab tuppa pehmet sooja valgust. Kaminatuli praksub ägedalt, kuumus on peaaegu lämmatav. Kiire pilk ütleb mulle, et Muriel läheneb sünnituse teisele perioodile – higistamine, kerge hingeldamine, kummaline sissepoole pilk, mis tekib naisel sel ajal, kui ta keskendab kogu vaimse ja füüsilise jõu oma kehale ja imele, mis sünnib. Ta ei ütle mitte midagi, lihtsalt pigistab mu kätt ning naeratab murelikult. Lahkusin tema juurest kolme tunni eest, sünnituse esimeses perioodis. Ta vaevles terve päeva ebatuhudes ja oli väga väsinud, andsin talle kümne ajal õhtul kloraalhüdraati3, lootes, et ta magab kogu öö ning ärkab hommikul kosunult. See polnud aidanud. Kas tuhudega läheb üldse kunagi nii, nagu me tahame?

      Ma pean olema kindel, kui kaugel ta sünnitamisega on, nii et valmistun vaginaalseks läbivaatuseks. Kuni ma end puhastan, algab järgmine valuhoog – on näha, kuidas see tugevneb, kuni paistab, et vaesekese ihu rebeneb katki. Arvatakse, et tuhude haripunktis tekitab emaka kokkutõmbumine samasugust survet nagu metroorongi uste sulgumine. Usun seda, kui vaatan Murieli sünnitusvalusid. Ema ja õde istuvad tema juures. Ta klammerdub sõnatult nende külge, ahmides agoonias õhku, kõrist pääseb valla hingetu oie, kuni valu möödub, siis vajub ta nõrkenult tagasi, et koguda jõudu järgmiseks kontraktsiooniks4.

      Ma panen kätte kindad ja õlitan kätt. Palun Murielil põlved üles tõsta, sest tahan teda läbi vaadata. Ta teab täpselt, mida ma tegema hakkan ja miks. Panen steriilse lina talle istmiku alla ja libistan kaks sõrme vagiinasse. Pea on alla vajunud, eesmine asend, ainult kitsas emakakaelaserv on jäänud, aga veed pole veel ära tulnud. Ma kuulan loote südant, stabiilne 130. Väga hea. See on kõik, mida ma teadma pean. Ütlen talle, et kõik on normaalne ja enam pole palju jäänud. Siis algab järgmine valuhoog ning kõik sõnad ja tegevused tuleb tohutult intensiivse valu tõttu edasi lükata.

      Pidin aluse valmis panema. Kummutipealne oli varem tühjaks tehtud, et saada tööpinda. Panin valmis käärid, nabaväädiklemmid, plaastri, lootestetoskoobi, neerukausid5, marli ja vatitampoonid, arteriklemmid. Kõike ei lähegi vaja, aga igaks juhuks peab kogu varustus olema kergesti kaasaskantav nii rattal kui ka üles-alla mööda kortermajade treppe ja palkoneid liikudes.Voodi oli ette valmistatud. Me olime andnud sünnituspaki, millel mees nädal või kaks enne sünnitust järel käis. See sisaldas rasedapatju, suuri imavaid linu, mis visatakse minema, ja mitteimavat jõupaberit. See jõupaber näeb välja jaburalt vanamoodne, kuid on äärmiselt tõhus. See katab kogu voodi, sellele saab panna kõik imavad padjad ja linad, ning pärast sünnitust saab kõik kokku keerata ja ära põletada.

      Lapse voodi on valmis. Olemas on suur pesukauss ja allkorrusel aetakse gallonite kaupa vett kuumaks. Majas ei tule kraanist sooja vett ja ma imestan, kuidas küll hakkama saadi, kui vett üldse polnud. Väljast vee toomine ja keemaajamine pidi öö otsa aega võtma. Millel? Köögipliidil, millel pidi kogu aeg tuld all hoidma, kas söega, kui seda saadi enesele võimaldada, või kui mitte, siis ajupuudega.

      Aga mul ei ole aega istuda ja mõtiskleda. Mõnikord tuleb tuhudega oodata öö otsa, ent miski ütleb mulle, et sellega siin läheb teisiti. Valu tugevus ja sagedus koos tõsiasjaga, et see on neljas laps, osutab, et teine periood pole enam kaugel. Valud on iga kolme minuti tagant. Kui palju ta jaksab kannatada, kui palju üldse naine taluda suudab? Korraga puhkevad looteveed otse voodisse. Mina näen seda niiviisi – kui veed varakult puhkevad, pean kõigeks valmis olema. Pärast kontraktsioone vahetame koos emaga ligunenud linad nii kiiresti kui võimalik. Muriel ei saa selles staadiumis enam üles, nii et peame teda keerama. Järgmiste kokkutõmmetega näen lapse pead. Nüüd tuleb tugevasti keskenduda.

      Loomaliku instinktiga hakkab ta pressima. Kui kõik on korras, võib mitmenda lapse sünnitaja lapse pea juba sekunditega välja pressida, aga see pole hea. Iga professionaalne ämmaemand püüab tagada, et pea tuleks mahasaamisel välja aeglaselt ja rahulikult.

      „Keera ennast pärast seda kokkutõmmet vasakule küljele6, Muriel. Püüa selili olles mitte pressida. Just nii, kullake, pööra nüüd näoga

Скачать книгу