LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Minho kasse? Aga need on ju imelised! Mr. Minho, tahaksin nii väga, et mrs. Walter Nazing teiega tutvuks. Amabel – mr. Gurdon Minho.”

      “Oo! Mr. Minhow – kui hirmus armas! Juba hällist saadik olen teie tutvust soovinud.”

      Fleur kuulis romanisti rahulikult vastavat:

      “Sooviksin, et see kauem oleks olnud;” ja läks kaheldes tervitama Nesta Gorse ja Sibley Swani, kes astusid korraga sisse, nagu asuksid nad üheskoos; vaidlesid L. S. D. üle. Nesta kaitses teda, sest et ta ise oma lippu kõrgel hoidvat, Sibley kinnitas, et vaimukus olevat surnud ühes restauratsiooni-ajajärguga; see mees aga elab!

      Michael tuli ühes Upshiredega ja Aubrey Greene’iga, keda ta kojas kohtas. Seltskond oli nüüd kõik koos.

      Fleur armastas täiust ja see õhtu lasus temal nagu luupainaja. Õnnestub ta? Minho hiilgas silmapaistvalt kõikidest kõige vähem, isegi Alison rääkis paremini. Ja ometi oli Minhol nii peen pealuu. Fleur lootis, et ta mitte liiga aegsasti ei lahku. Kindel, mõni ütleb tingimata: “Välja kaevatud!” või “Paks ja paljas” enne kui uks tema järel kinni langeb. Romanist oli liigutavalt lahke, nagu püüaks ta meeldida või vähemalt olla mitte liiga põlatud. Muidugi, temas pidi rohkem peituma, kui kuulmete kaudu temast taipas. Pärast krabiomeletti näis ta ainult Alisoniga jutlevat ja aina noorsoost. Fleur kuulas teise kõrvaga.

      “Noorsugu tunneb… elu peavool… ei leia, mida vajab. Minevik ja tulevik omandavad aupaistuse… Just! Käesolev elu väärtuseta… Ei… Ainuke lohutus – oleme ühel ilusal päeval ajast ja arust, nagu Congreve, Sterne, Defoe… siis on meil uus võimalus… Miks? Mis ajab nad siis peavoolust eemale? Oo! Vististi küllastus… Lehed… Ülesvõtted. Ei näe elu ennast, ainult teated temast… reproduktsioonid; kõik paistab rämpsuna; õudne, ainult äri… Noorsugu ütleb: “Maha sellega, meie tahame minevikku või tulevikku!”

      Ta võttis mõned soolatud mandlid ja Fleur nägi tema silmi eksivat sinnapoole Amabel Nazingi. Seal oli jutlemine puht jalgpallitamine – keegi ei pidanud palli kauemaks kui ainult edasilöömiseks. See lendas peast pähe. Ja pärast iga rünnakut sirutab mõni käe, võtab sigareti ja puhub sinist suitsu katmata söögilauale. Fleur tundis head meelt oma hispaania toa hiilgusest – tema kivipõrandast, rikkalikult värvitud portselanpuuviljast, pressitud nahast, vaskasjust ja Soamesi Goyast mauri diivani kohal. Tema paiskas kõnepalli silmapilk tagasi, kui ta tema tabas, aga ise ei algatanud ta midagi. Temal oli anne kõiki korraga silmas pidada. Mrs. Michael Mont reageeris Linda Frewe hiilgavaile tühisustele, Nesta Gorse’i torgetele ja ergutustele, Aubrey Greene’i kuuvalgusena libisevaile viibetele, Sibley Swani rabavaile löökidele, Amabel Nazingi väikestele külmadele ameerika julgustükkidele, Charles Upshire huvitavaile anekdoodikestele, Walter Nazingi pöörastele paradoksidele, Pauline Upshire kriitilistele märkustele, Michaeli võrukaelseile lingudele ja nooltele, isegi Alisoni arukale käbedusele ja Gurdon Minho vaikimisele – tema vastas kõigile, tõstis nad kasulikku valgusse, hoides silmad ja kõrvad kõnepallil, et ta maha ei kukuks ega lamama jääks. Hiilgav õhtu, kuid – oli ta korda läinud?

      Rohekashallil sohval istudes, kui juba viimased külalised olid läinud ja Michael leedi Alisoni koju saatis, mõtles Fleur Minho sõnadele “noorsugu, kes ei leia, mida vajab.” Ei! Asjad ei sobinud hästi! “Nad ei sobi ju, ega, Ting?” Kuid Ting-a-ling oli väsinud, ainult teise kõrva tipp värises. Fleur laskus tagasi ja ohkas. Ting-a-ling ajas enda sirgu ja pannes oma esikäpad majaproua reiele, vahtis talle näkku. “Vaata mind,” näis ta ütlevat, “minuga on kõik hästi. Ma saan, mis ma tahan ja ma tahan, mis ma saan. Praegu tahan ma magama minna.”

      “Aga mina ei taha,” ütles Fleur ilma ennast liigutamata.

      “Võta mind käele!” ütles Ting-a-ling.

      “Noh,” ütles Fleur, “vististi kena inimene, aga mitte see õige, Ting.”

      Ting-a-ling kehitas enda Fleuri paljale käsivarrele.

      “Kõik on väga hea,” näis koer ütlevat.

      “Aga liiga palju sentimentaalsust ja muud selletaolist väljaspool Hiinat. Lähme!”

      V

      Eeva

      Auväärilise Wilfrid Deserti korter asus Cork Streeti ümbruskonnas pildigalerii vastas. Olles ainuke aristokraatia meesliige, kelle luuletisi taheti trükkida, valis ta need ruumid omale enam nende rahulikkuse kui mugavuse tõttu. Tema “kolul” ei puudunud siiski maitse ja toredus, millega inglise suuremad majad olid üle kuhjatud. Kui Wilfrid siia korterisse asus, saatis lord Mullyon oma hampshire mõisast kaks veovankritäit sisseseadet. Kuid teda võis harva oma pesast leida ja teda peeti haruldaseks linnuks, kes omas erilist seisukohta nooremate kirjanikkude seas osalt oma rändava eluviisi kuulsuse tõttu. Võib olla teadis tema isegi vaevalt, kus ta oma aja kulutas või oma teosed kirjutas, sest ta kannatas omataolise kinniste ruumide kartuse käes – tundis hirmu, et inimesed võiksid teda tema tegevuses kitsendada. Sõja algusel lahkus ta parajasti Etonist; kui sõda mööda sai, oli ta kahekümnekolmene ja tundis end nii vanana kui noormees kunagi, kes mõne luuletisega maha saanud. Tema sõprus Michaeliga, mis algas hospidalis, oli kustunud ja äkki uuele elule ärganud, kui Michael aastal 1920 Danby & Winteri kirjastusärisse astus, mis asus Blake Streetil, Covent Gardenis. Wilfridi luuletised olid tekitanud algajas kirjastajas kergemeelse vaimustuse. Seltsimehelikud eined luuletiste puhul, mille autor vajas paratamata toetuspunkti, lõppesid äri järeleandmisega Michaeli tungivatele pealekäimistele. Vastastikune joovastumine Wilfridi esiteosest, mille ristiisaks Michael, sai kroonimise osaliseks Michaeli pulmas. Pruudisõitja! Sest saadik oli Wilfrid nende kahega seotud, niipalju kui teda üldse miski sidus, et aga tema vastu õiglane olla, siis peab tähendama, et ta alles kuu tagasi taipas, et tõmbejõuks pole Michael, vaid Fleur. Desert ei rääkinud kunagi sõjast; tema enda suust polnud kunagi võimalik midagi kuulda, mis oleks võinud kõlada umbes nõnda: “Olen nii kaua koleduse ja surma keskel elanud; õppisin inimesi nende tõelistes värvides tundma; iseendas olen igasuguse lootuse ükskõik millele sedavõrt hävitanud, et mul ei või enam kunagi vähematki lugupidamist olla teooriate, tõestuste, kokkulepete, kõlbluse ja põhimõtete vastu. Olen liiga vihanud inimesi, kes kõiges selles pillavalt on prassinud, kuna mina samal ajal pöörlesin poris ja veres. Illusioon on läinud. Ükski usk ega ükski mõttetarkus ei suuda mind rahuldada – sõnad, paljad sõnad! Mul on alles mu meeled – aga neile ei võlgne ma tänu; olen veel võimeline – arvan ma – kireks; võin veel hambaid kiristada ja irvitada; mul on midagi kaevikute loiaalsuse taolist, aga on see tõelikkus või ainult paljas kompleks, seda ma ei tea. Ma olen hädaohtlik, kuid mitte sedavõrt nagu need, kes teotsevad sõnade, põhimõtete, teooriate ja igasugu fanaatilise totrusega, mis nõuab teiste inimeste verd ja higi. Ühte on sõda minule teinud – on muutnud elu komöödiaks. Naerge selle üle – muud midagi pole siin teha!”

      Reede õhtul läks ta peale kontserti otseteed koju. Ja heites pikali viieteistkümnendast sajandist pärit olevale mungapingile, mis uuendatud kahekümnenda sajandi sulgpatjade ja siidiga, pani ta käed endale pea alla ja andus järgmistele mõtetele: “Nõnda ei taha ma seda enam jätkata. Tema on mu võlunud. Temale ei tähenda see midagi. Minule aga tähendab see põrgut. Pühapäeval teen lõpu – Pärsia on mõnus paik. Araabia samuti – küllalt verd ja liiva! Tema ei suuda millestki loobuda. Kuis on ta mu kinni mässinud! Mässinud oma silmade ja juuste, oma kõnnaku ja häälekõlaga – oma soojuse lõhna ja värviga. Kõik sinnapaika jätta – tema ei tee seda kunagi! Mis siis? Pean ma keerlema tema hiina kolde ja väikese hiina koera ümber ja kannatama seda piina ning palavikku sellepärast, et ma ei või teda suudelda? Ennem lendaksin jällegi saksa šrapnellide keskel! Pühapäeval! Kuis küll naised armastavad agooniaid pikendada! Kordub muidugi seesama nagu täna õhtupoolikul. Kui südametu, et lahkute, kuna ju teie sõprus on mulle nii kallis! Jääge ja olge minu taltsutatud kass, Wilfrid! Ei, mu kallis, seekord ei lähe see nii kergesti! Ning – minul samuti, jumala eest!..”

      Kui selles galeriis, mis pakub ulualust briti kunstile, kaks noort inimest kohtusid Eedenis lilli nuusutava “Eeva” kuju ees, leidus peale nende seal veel kuus töölist mitmesugustes närususe ja kidevuse astmeis, üks valvur ja üks paar provintsist, kellest nähtavasti ükski midagi ei teadnud tähele

Скачать книгу