LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sina ka seal!” ütles Fleur.

      Ting-a-ling ei liigutanud end; tema ümmarikud mustad silmad vaatlesid majaprouat lahtiriietumisel. Kui Fleur vannitoast tagasi tuli, oli koer kerra tõmbunud. Fleur mõtles: “Imelik, kust ta teab, et Michael täna ei tule?” Ja ta puges oma hästisoojendatud voodisse, tõmbas ka enda kerra ja uinus magama.

      Kuid vastu harjumust virgus ta öösi. Mingi hüüe kusagil – vältav, õudne, veniv – jõelt, – tagant agulitest – mälestusest – torkav, valus – tema mesinädalail – Granada, selle katused all sügavas, elevandiluu, kuld; valvuri hüüe, read Joni kirjas:

      “Karjuv hääl öös, all vanas, uinuvas

      Valgete tähtede all pimenenud hispaania linnas.

      Mis ütleb see hääl – nii selge, venivalt kaeblik?

      On see valvur, kes kuulutab ajatut rahu?

      Või ehk rändur, kes paiskab kuu poole laulu?

      Ei! See röövitu, kel nutab armastav süda,

      See tema hüüd: “Kui kaua veel?”

      Hüüe, või oli see unes? Jon, Wilfrid, Michael! Asjata on omada südat!

      IV

      Lõunasöök

      Leedi Alison Charwell, sündinud Heathfield, esimese krahv v. Campdeni tütar ja Michaeli noorevõitu onu kuninganõunik Lionel Charwelli abikaasa, oli meeldiv inglise naine, kes kasvanud ringkonnas, mida peeti seltskonna hingeks. Oma politilis-õigusteaduslikkude esivanemate kaudu ühenduses seistes aristokraatiaga, püsis see vaimukas, energiline, maitsekas ja rikas ringkond ometi eraldi “Snooks’ist” ja igavamaist sünni ja eesõigustega hüvetatute asukohtadest. See ringkond oli lõbus, võluv, vaba ja lihtne ning Michaeli arvates “snobistlik, ajast ja arust, olgu esteetiliselt või mõistuslikult, kuid nemad ise ei näe seda kunagi. Nende arvates on just nemad kõige kroon – ärksad, terved, moodsad, õilsad, intelligentsed; neil on lihtsalt võimatu midagi eneste taolist kujutleda. Kuid on näha, et nende kujutlusvõime on puudulik. Nende tõesti loov jõud mahuks õlleklaasi. Vaadake nende raamatuid – ikka on need teatud millestki: filosoofiast, spiritualismist, luulest, kalandusest, iseendist; õige, isegi nende sonetid kuivavad enne kokku, kui nad ise kahekümneviieseks. Nemad teavad kõik – peale inimkonna väljaspool nende ringkonda. Oo! Nemad töötavad – peavad asjad vaos – seda peavad nad, pole ju kedagi teist, kel oleks nende mõistus, energia, maitse. Kuid nemad jooksevad ringiratast iseoma neetud kildkonnas. See on nende maailm – ja see võiks veel halvemgi olla. Nad on iseoma kuldse ajajärgu patenteerinud, kuid sõjast saadik paistab selle peal juba pisut kärbsemusta.”

      Alison Charwell – läbi ja läbi sellest ilmast pärit, nii ärksahingeline, sõbralik, vaba ja mõnus – elas visatud kivi kaugusel Fleurist, asus majas, mis ilusasti ehitatud nagu vaevalt mõni teine Londonis. Neljakümneaastasena oli tal kolm last ja silmapaistev ilu, mis kandis pisut vaimliku ja kehaliku tegevuse jälgi. Kuna ta kergesti vaimustatud sai, siis pidas ta Michaelist väga lugu, hoolimata tema imelikust viisist ikka arvustada, ja tundis tema abielusündmuste vastu algusest saadik huvi. Fleur oli kena, tal oli elav loomulik mõistus – selle uue sugulasega maksis lähemat tutvust pidada. Aga ehk küll vastuvõtlik ja kohanev, ometi oli Fleur imelikul viisil jäänud kohanematuks; ta ärritas ikka veel leedi Alisoni uudishimu, kes oli harjunud keerlema valitud vaimude kitsas ringis, ja ta leidis erilist erutust kokkupuutumisel Uue Ajaga Fleuri vaskpõrandal. Ta kohtas siin lugupidamatust, mida ei tulnud liiga tõsiselt võtta ja mis ometi ergutas tema vaimu. Sellel põrandal tundus ta endale peaaegu vanamoelisena. See ergutaski.

      Kui Fleur temalt Gurdon Minho kohta telefoniga järele küsis, kõlistas ta kohe romaanikirjanikule. Alison tundis teda, kuigi mitte hästi. Nähtavasti ei tunnud keegi teda lähemalt; lahke, viisakas, vaikne, kaunis igav ja tagasihoidlik; tema naeratus, kord irooniline, kord sõbralik, võis ajada tasakaalu kaotama. Tema raamatud olid kord lõikav-iroonilised, kord sentimentaalsed. Igatahes oli viisiks teda maha teha mõlema eest, kuigi ta ikka veel näis olelevat.

      Alison kõlistas temale: kas ta ei tahaks homme tema noore õepoja Michael Monti juurde lõunale tulla, et kohata nooremat sugupõlve? Vastus kõlas kaunis kõrgel häälel:

      “Hea meelega! Täielik piduriietus või smoking?”

      “See on teist hirmus kena! Neil on tingimata väga hea meel. Täielik piduriietus, arvan ma. Nende laulatuse teine aastapäev.” Alison riputas kuuldetoru oma paigale, mõeldes: “Ta kirjutab vististi neist raamatu.”

      Tundes oma vastutust ilmus ta aegsasti kohale.

      Tema abikaasal oli täna suur koosolek, nii et Alison ei toonud muud midagi endaga kaasa kui ainult seiklustundmuse, mis oli nii lõbus pärast kahtlevat päeva Snooks’is tehtud otsuste tõttu. Vastu võtmas oli teda ainult Ting-a-ling, kes hoidis selja tule poole ja ei teinud temast rohkem välja, kui et ainult vahtis päranisilmil. Istudes hallikasrohelisele sohvale ütles Alison:

      “Noh, sa naljakas pisi trips, kas sa ikka veel mind ei tunne?”

      Ting-a-lingi mustad, läikivad silmad näisid vastavat: “Tean, sa tuled korduvalt; enamasti korduvad asjad ikka. Pole midagi uut tulemas.”

      Leedi Alison langes mõttesse: Uus põlv! Tahtis ta, et ka tema omad tütred sinna kuuluksid? Sellest tahaks ta mr. Minhoga kõnelda – enne sõda olid nad millalgi Beechgroves nii mõnusasti kõnelnud. Üheksa aasta eest – Sybil siis alles kuuene, Joan neljane! Aeg lendas, asjad muutusid! Uus põlv! Ja milles oli vahe? “Ma arvan, meil oli rohkem traditsiooni!” lausus ta vaikselt endamisi.

      Nõrk kahin tõstis ta silmad oma jalgade vaatlemisest. Ting-a-ling liputas koldematil saba, nagu avaldaks ta kiitust. Fleuri hääl ütles selja taga:

      “Olen hirmsasti hiljaks jäänud, mu armas. Oli tõesti hea, et te mulle mr. Minho muretsesite. Loodetavasti peavad nad end viisakalt ülal. Tema istub minu ja sinu vahel, igatahes. Mina panen tema üles-otsa ja Michaeli alla, Pauline Upshire ja Amabel Nazingi vahele. Teil on Sibley pahemal ja minul Aubrey paremal pool, siis Nesta Gorse ja Walter Nazing; nende vastas Linda Frewe ja Charles Upshire. Kaksteist. Teie tunnete neid kõiki. Oo! ja ärge võtke seda arvesse, kui Nazingid ja Nesta roogade vahel suitsetavad. Amabel teeb seda tingimata. Tema tuleb Virgiiniast – see on reaktsioon. Loodan siiski, et tal on pisut riiet ümber; Michael arvab ikka, riie olevat tema juures eksituseks. Aga mr. Minho teeb pisut närviliseks. Kas oled lugenud Nesta paroodiat “Lillekimbus”? Oo, hirmus lõbus – kindlasti on seal mõeldud L.S.D.! Ting, mu Ting, jääd sa siia, et kõiki neid inimesi näha? Noh, siis katsu, et saad siia üles, muidu tallatakse sind ära. Eks ole ta päris hiinalik? Ta viimistleb selle toa.”

      Ting-a-ling pani nina käppadele, lamades rohekashalli padja keskel.

      “Mr. Gurding Minner!”

      Kuulus romanist oli kahvatu ja rahulik. Kui oli surunud kahte temale ulatatud kätt, heitis ta pilgu Ting-a-lingile ja ütles:

      “Kui kena! Kuis käsi käib, mu väike?”

      Ting-a-ling ei liigahtanud. “Teie peate mind harilikuks inglise koeraks, sir,” näis tema vaikimine ütlevat.

      “Mr. ja mrs. Walter Nazon, miss Lenda Frow.”

      Amabel Nazing tuli esimesena – katmata alabaster valkjaist juustest kuni kuus tolli pealpool taljeliini helkiva seljani, kaetud alabaster neli tolli altpoolt põlve kuni läikiva kinga ninani. Tahtmata katkestas kuulus romanist vestlemise Ting-a-lingiga.

      Walter Nazing, kes oma naisele järgnes ja temast suure tüki pikem oli, laskis ainult kitsa riba oma valgest kraest musta seest välja paista; tema nägu oli nagu saja aasta eest voolitud ja tuletas pisut meelde Shelley oma. Tema kirjandustooted sarnanesid ajuti, nagu öeldi, selle lauliku omile, ajuti aga Marcel Prousti proosale. “Oh häda!” nagu Michael ütles.

      Linda Frewe, keda Fleur kohe Gurdon Minhoga tutvustas, oli üks neist, kelle teoste kohta kunagi kaks inimest ei saanud kokku leppida. Tema “Nipete-näpete” ja “Metsiku Doni” kohta läksid kõigi arvamised üksteisest lahku. Need raamatud, mis mõnede arvates geniaalsed, teiste arvates aga lollus, tekitasid alati

Скачать книгу