ТОП просматриваемых книг сайта:
Valge ahv. John Galsworthy
Читать онлайн.Название Valge ahv
Год выпуска 2013
isbn 9789949947911
Автор произведения John Galsworthy
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
“Noh, temal on ikka olnud midagi öelda. Ja tema kassid on head. Muidugi on ta pisut romantiline.”
“Oo! Siis olen ma tuulde lasknud?”
“Ei sugugi; päris hästi tabatud. Meie ringkonna pahe on ju see, et ta ütleb kõik küll väga kenasti, aga tal pole ju midagi öelda. See ei jää püsima.”
“Aga just sellepärast püsibki ta: ei lähe ajast ja arust.”
“Kas tõesti? Tohoo!”
“Wilfrid jääb püsima.”
“Ah! Wilfridil on tundmused, viha, kaastundmus, igatsus, vähemalt ajuti; on ta tema ise, siis õnnestub tal pagana hästi. Muidu teeb ta laulu ei millestki – nagu teisedki.”
Fleur näppis oma aluskuue kallal.
“Aga on see nõnda, Michael, siis oleme – siis olen valeringkonna kutsunud.”
Michael irvitas.
“Kallis laps! Tänapäeva ringkond on ikka õige ringkond; tuleb ainult silmas pidada, et teda küllalt ruttu vahetad.”
“Tahad sa siis sellega öelda, et Sibley ei jää püsima?”
“Sib? Mu jumal, ei!”
“Aga tema on nii kindel, et iga teine on ennem suremas kui tema või on juba surnud. Vähemalt on ta arvustajana geenius.”
“Kui minul poleks rohkem otsustusvõimet kui Sibil, siis lõpetaksin juba homme kirjastamise.”
“Sinul rohkem kui Sibley Swanil?”
“Muidugi on mul rohkem otsustusvõimet kui Sibil. Noh, Sibi otsustusvõime on lihtsalt tema arvamine iseendast – s. t. kannatamatus iga teise vastu. Ta isegi ei loe neid. Igast autorist loeb ta katseks ainult ühe teose ja ütleb siis: Oo! See! Tema on rumal, tema on moraalne, tema on sentimentaalne, tema on ajast ja arust või tema on lobasuu.” – Olen teda tuhat korda kuulnud. Nõnda käib elusate kohta. Muidugi, kui jutt on surnuist, siis teisiti. Tema kaevab alatasa surnuid välja ja kuulutab nad pühaks; nõnda on ta endale nime teinud. Kirjanduses on alati mõni Sib. Tema on elav näide sellest, kuidas inimesi nähakse nende eneste hinnangu kohaselt. Kuid mis puutub tema püsivusse, siis seda muidugi mitte; temal pole omi ideid, isegi juhuslikult mitte.”
Fleur oli mõttelõnga kaotanud. Jah! See hakkas talle – päris kena joon! Seljast maha! Enne riietumist pidi ta veel kolm väikest kirja kirjutama!
Michael algas uuesti.
“Pane tähele minu näpunäidet, Fleur! Tõesti suured ei lobise, ei liitu kildkondadesse; nemad lobistavad oma lootsikutega vetes, mis näivad kõrvalvooludena. Aga just need ongi, mis sünnitavad peavoolu. Pagan võtku, siin ütlesin isegi bon mot või on see ehk paradoks? Ja kas on paradoksid bon mot’d või ümber pöördud?”
“Michael, kui sina oleksid minuks, kas sa ütleksid Frederic Wilmerile, et tema kohtab tuleval nädalal hommikueinel minu juures Hubert Marslandi? Võiks see teda siia meelitada või teda eemale peletada?”
“Marsland on vana part, Wilmer vana hani – ei tea.”
“Oo! Ole ometi tõsine, Michael – neis asjus pole sa mul kunagi abiks. Mitte kunagi! Ära tee minu õlgadele liiga, palun!”
“Noh, mu kallis, ma ei tea tõesti mitte. Neis asjus pole mul nii palju annet kui sinul. Marsland maalib tuuleveskeid, kaljusid ja muud selletaolist – vaevalt on ta futurismist midagi kuulnud. Tema on peaaegu nagu mingi Mathew Maris – hoidub voolust kõrvale. Kui sa arvad, et tema tahaks kohata mõnda “rotoristi…”
“Ma ei küsi, kas tema tahaks Wilmerit kohata, vaid kas Wilmer tahaks teda.”
“Wilmer ütleks kohe: “Väike mrs. Mont meeldib mulle, tema juures on ikka pagana hea lobi” – ja selles on tal õigus, mu kallis. “Rotorist”, tead, tahab hästi süüa, muidu ei tõuse see tal pähe.”
Fleuri sulg lendas jällegi üle paberi, oma tavalisel, juba veidi raskeltloetaval kirjal. Ta pomises:
“Ma arvan, Wilfrid võiks seisukorra päästa – sind ei ole ju kohal; üks – kaks – kolm. Missugused naised?”
“Maalijaile – ilusad ja ümmarikud; ilma aruta.”
Fleur vastas pahaselt:
“Ümmarikke pole mul saada, neid pole enam olemas.” Ja tema sulg lendas edasi:
Armas Wilfrid! Kesknädalal – lõunaoode. Wilmer, Hubert Marsland, kaks naist. Aidake mul nendega korda saada.
“Michael, sinu lõug on nagu saapahari.”
“Kahju, mu armas; su õlad ei tarvitseks olla nii pehmed. Bart tegi siia tulles Wilfridile näpunäite.”
Fleur peatus kirjutades. “Oo!”
“Tuletas talle meelde, et armumine on luuletajaile suureks ajeks.”
“Mis puhul see?”
“Wilfrid kaebas, et temal ei taha praegu miski õnnestuda.”
“Lollus! Tema viimased asjad on ta parimad!”
“Samuti arvan ka mina. Võib olla ei tulnudki see märkus talle uudisena. Tead ehk sina?”
Fleur pööras silmad selja taga seisva näo poole. Sel oli harilik ilme – avameelne, muretu, pisut faunlik oma teravate kõrvadega, liikuvate huulte ja ninasõõrmetega. Fleur ütles pikkamisi:
“Kui sina seda ei tea, siis ei tea keegi.”
Michaeli vastuse katkestas nuuskimine. Ting-a-ling – pikk, madal, mõlemast otsast kõrgem – seisis nende vahel, must nina püsti. “Minu suguvõsa on pikk,” näis ta ütlevat; “aga minu jalad on lühikesed – mis sellest?”
III
Muusika
Suure ja mõjuva põhimõtte tõttu läksid Fleur ja Michael Mont Hugo Solstise kontserdile mitte sellepärast, et nad oletasid lõbu, vaid et nad tundsid Hugot. Pealegi arvasid nad, et Solstis, see vene-hollandi sünnipära inglane, on üks neist, kes pidid uuendama inglise muusika, võites talle laia ja avara vabaduse viisi ja rütmi suhtes ning ilustades teda literaarsete ja matemaatiliste kenadustega. Ja kunagi ei võinud keegi selletaolistele kontsertidele minna, ilma et oleks lahkudes tarvitanud sõna “huvitav”. Ka oli võimatu magama uinuda selle uuendatud inglise muusika saatel. Fleur, see kõva magaja, polnud kunagi katsetki teinud. Michael oli seda teinud, aga tema kaebas pärast, et tal olnud tundmus, nagu suiguks ta Lüttichi vaksalis. Seekord olid nende platsid rõdul peakäigu kõrval esireas, milleks Fleuril oli omasugune monopoliõigus. Seal võisid Hugo ja ka teised näha, kuis ta inglise uuendusliikumises oma paigale asus. Siit oli ka hõlpus koridori pääseda, et sõna “huvitav” vahetada põskhabemes asjatundjatega või et kuldkarbist – sugulase Imogen Cardigani pulmakingist – ruttu sigarett välja tõmmata ja paari tõmbe juures puhata. Tõtt öelda, Fleuril oli loomulik rütmitundmus, mis valmistas talle piina nende pikkade ja “huvitavate” tükkide ettekandmisel, kus kujutati nagu helilooja langust ja tõusu tema kibuvitsa-asemelt. Salajas armastas ta viisi ja et võimatu oli seda avaldada, ilma et oleks kaotanud Solstise, Baffi, Birdigalli, Mac Lewise, Clorane ja teised inglise uued komponistid, siis nõudis see mõnikord äärmist jõupingutust tema loomuselt, mil oli ka oma spartaline külg. Isegi Michaelile poleks ta seda “pihtinud”; aga see vaikimine muutus eriti kiusatuslikuks siis, kui mees oma loomupärases lugupidamatuses, mis kaevikuis ja kirjastusekontoris veelgi süvenenud, ajuti lausus: “Issand jumal! Mis sa ometi nii kaua jändad!” või: “Pagan võtku! On see vast luhta läinud!” teadis ju Fleur pealegi veel, et Michael palju kergemini seda uut muusikat välja kannatas, sest tema kalduvused olid enam kirjanduslikku laadi ja tema jalus oli palju vähemal määral tantsukihku.
Solstise uus kompositsioon “Phantasmagoria Piemontesque”, milleks nad