LITMIR.BIZ

Скачать книгу

asja alustada?” mõtles ta tahtmatult, astudes neljandale korrale. Siin sulgesid ta tee erusoldatid-pakikandjad, kes kusagilt korterist mööblit välja kandsid. Ta teadis juba varemini, et selles korteris elas keegi perekonnainimesest sakslane, ametnik. “Tähendab, see sakslane kolib nüüd välja ja seega jäävad selles trepikojas neljandale korrale mõneks ajaks ainult vanaeide korterisse elanikud. See on hea… igaks juhuks…” mõtles ta jällegi ja kõlistas vanaeide korteri ukse taga. Kell kõlksatas nõrgalt, nagu oleks ta plekist, mitte aga vasest. Niisuguste majade selletaolistes väikestes korterites on peaaegu alati säärased kellad. Ta oli juba selle kella kõla unustanud ja nüüd tuletas see kõlin talle äkki midagi meelde ja esitas selgelt silmade ette… Ta võpatas, närvid olid tal läinud liiga nõrgaks. Natukese aja pärast avanes pisut uks: naiselanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad. Kuid ukse taga hulka inimesi nähes sai ta julgemaks ja avas selle täiesti. Noormees astus üle läve pimedasse esikusse, mis oli pisitillukesest köögist vaheseinaga eraldatud. Vanaeit seisis vaikides tema ees ja vahtis teda küsivalt. See oli pisitilluke, kuivetunud eideke, aastat kuuskümmend vana, teravate ja kurjade silmadega, väikese terava ninaga ja palja peaga. Valged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud. Tema pika ja peene, kanajala-sarnase kaela ümber oli mässitud mingisugune flanellinäru, õlgadel aga ripnes, kuumusest hoolimata, kulunud ja kollaseks tõmbunud lai nahkjakk. Vanaeit köhis ja rögises alatasa. Noormees pidi vististi tema peale mingisuguse iseäraliku pilguga vaatama, sest ka tema silmis lõi äkki jällegi endine umbusaldus helkima.

      “Raskolnikov, üliõpilane, käisin kuu aega tagasi teie juures,” tõttas noormees pooleldi kummardudes pomisema, sest tal tuli meelde, et peab lahkem olema.

      “Mäletan, isake, väga hästi mäletan, et käisite,” rääkis vanaeit selgelt, kuna ta ikka veel oma küsivaid silmi noormehe näolt ei pööranud.

      “Niisiis… jällegi samasuguse asja pärast…” jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestudes.

      “Siiski, võimalik, et ta on alati niisugune, ma ehk ei pannud tol korral tähele,” mõtles ta vastikustundega.

      Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist enesest ette lastes:

      “Astuge sisse, isake.”

      Kollaste tapeetidega, kurerehadega ja musliinist aknakardinatega väikest tuba, kuhu noormees astus, valgustas praegu loojenev päike heledasti. “Ka siis ükskord, tähendab, paistab päike!..” välgatas Raskolnikovi peas nagu ebateadlikult ja ruttu laskis ta pilgu üle kõige selle lennata, mis toas leidus, et võimalikult kogu sisustust tundma õppida ja meelde jätta. Kuid toas polnud midagi iseäralikku. Mööblist, mis kõik oli väga vana ja kollasest puust, seisis siin päratu suure kumera seljatoega sohva, tualettlaud ühes väikese peegliga vaheseinas, toolid mööda seinte ääri ja paar kollastes raamides odavat pildikest, mis kujutasid saksa preilisid, linnud käes, – see oli kogu mööbel. Nurgas väikese pühapildi ees põles lamp. Kõik oli väga puhas: mööbel ja põrand olid läikima hõõrutud, kõik hiilgas. “Lizaveta töö,” mõtles noormees. Kogu korteris polnud võimalik ainustki tolmukübet leida. “Ainult kurjade ja vanade leskede juures on niisugune puhtus,” jätkas Raskolnikov endamisi ja heitis uudishimuliku kõõrdi pilgu sitsist riidele ukse ees, mis viis teise pisitillukesse tuppa, kus seisid eide säng ja kummut ja kuhu ta veel kunagi polnud pilku heitnud. Kogu korteris olid ainult need kaks tuba.

      “Mis teil vaja?” lausus eideke tuppa astudes karmilt ja jäi endiselt tema ette seisma, et talle otse silma vaadata.

      “Tõin pandi, selle siin!”

      Ja Raskolnikov võttis taskust vana õhukese hõbekella. Kella tagaküljel oli gloobus. Kett oli terasest.

      “Ka endisel pandil on tähtaeg käes. Juba tunaeile sai kuu täis.”

      “Ma maksan teile veel ühe kuu eest protsendid ära. Kannatage!”

      “See oleneb minu heast tahtmisest, isake, kas kannatada või teie asi nüüd kohe ära müüa.”

      “Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?”

      “Käid tühiste asjadega, isake, see ei maksa peaaegu midagi. Sõrmuse eest andsin mineval korral kaks, aga seda võiks ju uuestpärast kullassepa juurest poolteise eest osta.”

      “Andke neli rublagi, lunastan välja, see on isa oma. Varsti saan raha.”

      “Poolteist rubla ja protsent ette, kui tahate.”

      “Poolteist rubla!” hüüdis noormees.

      “Nagu soovite.” Ja eit pakkus talle kella tagasi. Noormees võttis selle vastu ning sai nii vihaseks, et tahtis juba lahkuda, kuid meelde tuletades, et tal kuhugi pole minna ja et ta tuli siia pealegi veel teisel otstarbel, muutis ta silmapilk oma otsuse.

      “Andke siia!” ütles ta jõhkralt.

      Vanaeit hakkas taskust võtmeid otsima ja läks eesriide taha teise tuppa. Noormees, kes üksi keset tuba jäi, kuulatas uudishimulikult ja kaalutles. Oli kuulda, kuidas eit kummuti avas. “Vististi ülemine sahtel,” arutas noormees. “Võtmeid, tähendab, kannab ta paremas taskus… Kõik ühes kimbus, terasrõngas… Ja üks võti on seal teistest kolm korda suurem, hambulise keelega, see pole muidugi kummuti oma… Tähendab, peab veel mingisugune kast või kirst olema… Kui huvitav… Kirstudel on ikka niisugused võtmed… Aga siiski, kui alatu see kõik on…”

      Eit tuli tagasi.

      “Siin on, isake: kui rubla pealt kuus kümme arvata, siis tuleb poolteise rubla pealt kuus viisteist kopikat ette. Peale selle tuleb kahe eelmise rubla pealt sama arve järgi kakskümmend kopikat. Kõik kokku, tähendab, kolmkümmend viis. Seega jääb teil kella eest veel saada üks rubla viisteist kopikat. Siin on, võtke!”

      “Kuidas! Nüüd juba rubla viisteist?”

      “Just nõnda.”

      Noormees ei hakanud vaidlema ja võttis raha. Ta vahtis eite ega tõtanud minekuga, nagu tahaks ta veel midagi öelda või teha, kuna ta isegi õieti ei teadnud, mida nimelt…

      “Mõne päeva pärast toon ehk teile, Aljona Ivanovna, veel ühe asja… hõbedast… hea… paberossikarbi… niipea kui sõbralt kätte saan…” Ta kohmetus ja jäi vait.

      “Noh, eks me siis räägi, isake.”

      “Jumalaga… Ikka istute üksi kodus, õekest ei ole?” küsis noormees esikusse astudes võimalikult ladusalt.

      “Aga mis teil siis, isake, temaga asja on?”

      “Mitte midagi iseäralikku. Küsin niisama. Teie aga kohe… Jumalaga, Aljona Ivanovna!”

      Raskolnikov astus kohmetunult välja. Kohmetus aina suurenes. Mööda treppi alla minnes jäi ta isegi mitu korda seisma, nagu oleks miski teda äkki üllatanud. Ja lõpuks tänavale jõudes hüüdis ta:

      “Oh jumal, kui vastik see kõik on! Ja kas tõesti, kas tõesti mina… ei, see on lollus, see on mõttetus!” lisas ta kindlalt juurde. “Ja kas tõesti võis niisugune koledus mulle pähe tulla? Missuguse räpaga küll minu süda hakkama saab! Peaasi: porine, roojane, jälk, jälk!.. Ja mina kuu aega…”

      Kuid ei sõnadega ega hüüetega suutnud ta oma erutust väljendada. Lõpmatu vastikustunne, mis tema südant juba vanaeide juurde minnes hakkas pitsitama ja piinama, omandas nüüd niisuguse tugevuse ja selguse, et ta ei teadnud, kuhu põgeneda oma tusa eest. Ta läks mööda kõnniteed, nagu oleks ta joobnud, ilma et oleks tähele pannud vastutulijaid, mille tõttu ta nendega kokku põrkas. Ta toibus alles järgmisel tänaval. Ümber vaadates nägi ta, et seisab joogikoha ees, kuhu pääseb treppi mööda, mis viib alla keldrikorrale. Just sel silmapilgul tulid uksest kaks joobnut, kes vastastikku teineteist toetasid ja sõimates üles tänavale ronisid. Ilma pikema mõtlemiseta laskus Raskolnikov trepist alla. Seni polnud ta kunagi joogikohtadesse sisse astunud, kuid praegu käis ta pea ringi ja pealegi veel piinas teda kõrvetav janu. Tal tuli tahtmine külma õlut juua, seda enam, et

Скачать книгу