LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tellib uue karahvini veini.

      Kaks suurimat erinevust, mis ma aastate jooksul olen eestlasi ja kreeklasi kõrvutades leidnud, ongi ümberkäimine alkoholiga ja suhtumine sauna. Saun tekitab tõelises kreeklases vaid hirmujudinaid. Kreeka vallutajatest saunahullud roomlased ja türklased ei suutnud sundida või meelitada kreeklasi saunaskäimise kommet omaks võtma.

      Alkohol aga pole kreeklasele probleem, vaid naudingu üks komponent. Öised alkoholimüügi piirangud või kampaania „Jaanipäeval kaine autojuht” jäävad kreeklasele selgusetuks. Rahvas, kes on Euroopale kinkinud viinaväädi, on suutnud jääda tuhandete aastate jooksul selle viljadest valmistatud joogi kultuurseteks tarbijateks.

      KUIDAS MA ENDALE ISIKLIKU KAITSEPÜHAKU SAIN

      Igal kreeklasel on oma kaitsepühak. Kõik kreeklased saavad endale nime pühaku järgi ja mitte mingi suvalise pühaku, vaid selle järgi, kes on juba nende vaarisade järele valvanud. Minul, uskmatul, ei oleks pidanud sellele aule isegi mitte lootust olema, aga läks teisiti…

      Pisut üle kümne aasta tagasi sõideti Kreekasse ekskursioonile ikka bussiga. Ma pole arvet pidanud, aga vähemalt tosin korda olen pidanud seda pikka teed küll bussiga läbima.

      On suvi 1999. Sel korral oleme Kesk-Kreekas, teel Del-fist üle Parnassose mäe, kuulsate Meteora kloostrite poole. Umbes 600 aastat tagasi rajati püstloodis ja eriskummalise kujuga kaljusammastele kaks tosinat kloostrit, millest tänapäeval on püsima jäänud vaid kuus. Neist kuuest kloostrist on saanud nii palverändurite kui ka uudishimulike reisijate meeliskülastuspaiku.

      Parnasosse mägi on peaaegu 2500 meetrit kõrge ja talvel on seal mõnus suusatada. Enne suusatajaid aga veetis sellel mäel aega päikese- ja valgusejumal Apollon oma üheksa muusaga. Parnassose mägismaa on niisiis kinkinud meie keelde sõna parnass, mis tähendab muusade ja luulekunsti asupaika.

      Kui oleme mööda maona looklevaid teid bussiga umbes pooleteise kilomeetri kõrgusele jõudnud, hakkab selle tagaosas midagi sisisema.

      „Olemegi parnassil! Lähme hingame värsket õhku ja laseme meie auruveduril kah hingata,” annan mikrofoni kaudu teada. Bussist väljudes tunneme saunaleili meenutavat kuumust. Veel viiv, ja mõnusalt paitav lõunatuul pühib kuumuse minema.

      Peaaegu tuuletut Kreekat ma ei kujuta ettegi. Ka kõige kuumemal suvepäeval, kui tundub, et enam palavamaks minna ei saa ja kuskilt ei tule leevendust, tasub üles otsida esimene puu – ja just nagu näpuliigutuse peale hakkab looduslik kliimaseade tööle.

      Oleme tõesti kui parnassil: ümber vaid rohelisest makjatihnikust kaetud mäed, alt paistmas tibatillukesed valged majakobarad ja ääretu avarus. Sinna avaruse äärele on end sättinud kohmakas plekist ja puidust majamoodustis koos tibatillukese valge kirikuga. Juba longibki sealt meie poole rõõmsameelne pruunikirju kohalik Pontu, keda saadavad neli veel kirjumat ja väiksemat koera. Uksele ilmub kollase põlle ja mustade liibuvate pükstega perenaine, kes meile kutsuvalt lehvitab.

      Majalobudik osutub pisikeseks poeks, kus leidub peaaegu kõike. Osa kaupa on nõndanimetatud käsitöö – isetehtud makaronid ehk hilopites, paksus siirupis hulpivad puuviljad, mida kreeklased lusikamagustoiduks kutsuvad, sest üle ühe lusikatäie seda magusat süüa oleks paras kangelastegu. Siirupist võib leida meile päris harjumatuid komponente, näiteks noori koorega Kreeka pähkleid või aurutatud kastaneid. Poes on ka terve laar hallituskorraga kaetud rõngasvorste, pisut käsitööd, nagu leivaküpsetamisel vajalik ristimärgi vajutamise vorm, õlipuu okstest voolitud karjusekeppe, ikoone, sest oleme Meteora kloostritest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, ja muidugi arvukalt erineva sisuga komme, mida nimetatakse lukumi’ks.

      Lukumi ehk viinamarjamahlast valmistatud ja looduslike maitseainetega maitsestatud marmelaadi moodi vorstitaolised kommid on täidetud pähklite, musta ploomi või rosinatega ja külvatud üle seesamiseemnete, mandlilaastude või tuhksuhkruga. Vahel on nad väikeste tükikestena uputatud rohkesse tuhksuhkrusse. Gurmaanidele pakub pikantsemaid maitseelamusi roosiõli- või mastiha-vaigumaitseline lukumi.

      See maius jõudis Kreekasse Türgi okupatsiooni ajal juba 15. sajandil. Maailmas tuntaksegi seda rohkem Türgi maiuse nime all. Euroopasse jõudis see 19. sajandil, kui keegi bretooni härrasmees kaubakoormaga Istanbulist Londonisse jõudis ja seda just Türgi naudingu pähe pakkus. Sealt hakkas see kiiresti levima üle maailma ja jõudis lõpuks isegi popstaar Madonna laulu9 sisse. Kreekas ei maksa küll kuskilt otsida kommi nimega Türgi maius, siin kannab see nime lukumi ehk Kreeka maius. See pole Kreeka ja Türgi ajaloolisi ja praeguseid suhteid arvestades kuigi imekspandav. Kõik, mille nimes on sõna türgi, on Kreekas asendatud sõnaga kreeka – näiteks Türgi kohvigi puhul.

      … Aga nüüd istume majalobudikus Parnassose mägedes, juhuslikult peatunud ja kreekapäraselt end nautides. Juba ulatatabki perenaine meie poole ääreni täis lukumi-taldriku. Laseme selle ringi käia, tuhksuhkrupilv tõuseb pea kohale. Vaatame poekeses ringi joodava järele. Suurtes plastpudelites on eelmise aasta koduvein, mida nüüd müügiks pakutakse, aga seal paistab olevat ka midagi muud? Küsime maitsta. Me küll ei oska kreeka keelt ja keskeas perenaine ei räägi sõnagi inglise keelt, aga hakkama saame.

      „Appi! See on ju kõige ehtsam puskar!” hõikab esimene julge proovija, silmad peast välja kargamas. Kodupuskar, nagu hiljem teada saan, kannab nime tsίpuro. Viinavabrikus toodetud samanimelist puskarit müüakse isegi supermarketites.

      Lasen silmadel ringi käia. Perenaine on kuidagi vaikseks jäänud, kortsutab põllesiilu, heidab pilke üle meie tegemiste. Siis nagu ärkab jälle, püüab midagi surmtõsiselt seletada, aga meie suhtlemisest ei tule keelebarjääri tõttu midagi välja.

      Aga suhkur ja puskar on inimeste meeled ja keele lahti muukinud. Kellele meie rühmast on üks, kellele teine pakutust meeldima hakanud. Kõlistame raskeid sajadrahmiseid münte ja laseme üksteise järel endale tükikese üht ja teist värvi magusat sisse pakkida. Kõik käib Kreeka kombe järgi väärikalt ja aeglaselt. Oma soovide selgekstegemine võtab terve igaviku.

      Lõpuks oleme nii meie kui buss valmis uuesti teele asuma. Perenaine lehvitab, meie lehvitame vastu ja ma näen, et ta on rõõmus, kiigates oma tunduvalt tühjenenud lettide poole.

      Selline ootamatu, aga samas tavaline, oli minu esimene kohtumine selle koha perenaisega – ühe lihtsa kreeka naisega. Vaeva ja muret, mida ta tol ajal läbi elas, ei osanud keegi meist aimata.

      Aasta hiljem.

      „Kalos irfate!”10 hõikab rõõmsameelne perenaine meie bussi peatudes. Olen nõuks võtnud, et kui mulle eelmisel korral sel marsruudil juba selline saatuse märk teele pandi, siis peatun siin ka edaspidi.

      „Miks?” küsib kohalik kreeka giid Maria imestunult, kui palun bussil keset peaaegu tühja mägiteed peatuse teha.

      Juhin esimest korda elus reisigruppi koostöös kreeka bussijuhi ja giidiga. Ilma giidita ei ole Kreeka turismibussidel õigust väljasõidule minnagi. Ühelt poolt põnev, teiselt poolt väsitav ja ruineeriv kogemus, pean reisi lõpus endale ausalt tunnistama. See esimene kord jääb ka viimaseks. Mitte minu isekuse või jonni pärast, vaid ühe väga lihtsa tõsiasja tõttu, mida kutsutakse eestlaste ja kreeklaste kultuuri erinevuseks tööst arusaamise alal.

      Aga praegu ma seda veel ei tea. Lehvitan rõõmsalt ja lippan perenaisele vastu. Musitame vasakule ja paremale põsele. Ma ei ole endiselt kreeka keeles kuigi osav, aga suudan ennast perenaise Helena asemel müügileti taha suruda. Nüüd käivad asjad palju kiiremini – mina pakun kaupa maitsta ja kui see kellelegi meeldima hakkab, lõikan lukumi parajaks ja pakin sisse. Perenaisel pole vaja midagi muud teha kui kaaluda ja raha kasseerida. Kõik on õnnelikud: mina sellepärast, et raiskame peatusele vähem väärtuslikku aega; reisijad sellepärast, et saavad suhu magusa maitse ja osa kohalikest kommetest; perenaine sellepärast, et tema rahakotti koguneb mõni drahm juurde.

      Meie

Скачать книгу