LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ingliskeelset, juba pisut tuttavlikult kõlavat hõiget. Jah, muidugi – päevane kõnetaja meres, ka mu nimi on talle teada. Muigan omaette ega lase end eksitada. Selles pisikeses külas teavad mind niikuinii kõik, kellel seda vaja peaks minema – giidi hea sõna kohaliku teenusepakkuja kohta maksab palju.

      Noogutan vaid ja astun edasi. Ma ei vaja tühje tutvusi ega niisama ajaviitmist. Olen väsinud puhkepäevadeta töögraafikust ja iseenda seltskonnast…

      „Oota nüüd hetk! Kas sa ei sooviks täna meie poole kitse sööma tulla?”

      Hetkeks on mul tunne, nagu oleksin sattunud kui Alice imedemaale. Igal teisel juhul oleksin naeratanud kätteõpitud, väheke sarkastilist naeratust ja lihtsalt edasi jalutanud, aga mida paremat sellest kutsest annaks töövabaks laupäevaõhtuks soovida?

      Tunni aja pärast astun sisse päevinäinud valgest väravast, kus esimesena tervitab mind hoopis hommikune tutvus Tolo peatänavalt, proua Konstantina, kellel minu nina ees sisseostudega kott ümber läks. Selgub, et mu päevane mereäärne kõnetaja on sellesama proua Konstantina poeg! Milline kummaliste kokkusattumustega päev…

      Kogu Konstantina pere on kogunenud apelsinipuu alla paigutatud laua ümber. Tema abikaasa on juba kaheksa aastat ratastooli aheldatud. Noorem poeg Panos, umbes neljakümnene tumedate tihedate kulmude ja väga sõbraliku naeratusega mees, on kosinud naiseks varem reisiesindajana töötanud ja nüüd prestiižset juhiabi ametit pidava inglanna Frani ning neil on sündinud just teine laps. Tema mõni aastat vanem vend Haris, õhtusöögile kutsuja, on tüüpiliste kreeka näojoontega – pisut kaardus nina, tumedate silmade, ninajuurel pea kokkupuutuvate kulmude ja kreekapäraste huultega – ja tegelenud isa firmas töötamise ja Itaalias kõrghariduse omandamise kõrval peamiselt elupõletamisega. Abielu, lapsed ja perekohustused selle mehe ellu ei kuulu. Mis ei tähenda, et need ükskord sinna ei võiks ilmuda. Iga endast lugupidav mees peab vähemalt ühe lapse sigitama – nii manitseti juba antiikajal. Tänapäeval maksustab Kreeka riik lastetuid mehi kõrgema maksukoormusega. Aga elupõletajalikku joont harrastavad Kreekas paljud vanematega koos elavad keskealised mehepojad.

      Kogu pere on väga sõbralik ja kreekalikult külalislahke. Nende perekond on rahvusvaheline – tänu minia Franile. Nad on Tolos ka ühed esimesed, kes aastate eest kodumajutust pakkuma hakkasid. Samas on Kreeka maapiirkondades küllalt tavaline, et võõras seikleja õuele (just õuele, mitte tuppa!) külla kutsutakse, söögi-joogiga kostitatakse ja juttu aetakse. Olen seda korduvalt kogenud, eriti saartel liikudes. Ka pulma võib nii sattuda.

      Meist saavad head tuttavad, hiljem suured sõbrad. Nad annavad mulle riukalikult naeratades nõu kreeklastega suhtlemiseks ja jagavad nippe paremaks asjaajamiseks, ma saan osa nende kommetest ja õpin valmistama Kreeka toite. Nad kutsuvad mind kaasa oma väikestele sõitudele. Haaran sellest pakkumisest võimaluse korral alati kinni, nii satun salapärastesse kloostritesse ja imelistele saartele, külla kreeklaste kodudesse.

      Edaspidi teeb proua Konstantina mind tuttavaks kreeka naiste maailmaga – sinna aga juba niisama lihtsalt ei satu. Olen tööalaselt pidanud suhtlema paljude ärinaistega, aga suudan meenutada vaid kahte korda, mil mind on õhtusöögile kutsutud. Sageli vaatab kreeklanna võõramaa naist kui rivaali.

      Konstantina on aga väga otsekohene ja ääretult diskreetne. Pean austusega meenutama, et kogu meie tutvuse jooksul ei kuule ma tema suust enda aadressil ühtki halba sõna. „Kreeka naisel on kaks nägu: üks enda ja teine teiste jaoks,” õpetab ta. „Sa ei näe iial, mis selle naeratava maski taga tegelikult toimub. Kreeka naisi on maast madalast õpetatud oma tegelikke tundeid varjama.”

      Levinud on ka eelarvamus välismaalt pärit naiste kohta, kes kreeklasele mehele lähevad: need on pesuehtsad röövlid! Paljud ämmad teevad nii enne kui ka pärast sellise abieluliidu sõlmimist kõik endast oleneva, et see „väljamaa röövlinägu” koju tagasi pöörduks.

      Ühesõnaga, mulle kukub sülle võimalus näha kreeklaste maailma ka seestpoolt. Esialgu suhtun saadud nõuannetesse suure ettevaatusega. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et need aitavad mõista ja ette aimata kreeklaste reaktsioone, mõelda nende käitumismallide kohaselt, eristada võltsarveid ehtsatest, mitte vehkida ja seletada väljasirutatud käe harali sõrmedega (see tähendab hoopis kaetamist) ning vastata nende väikestele kavalustele samaga.

      Pisut enne südaööd sean end minekule. Inglanna Fran sikutab mind tasakesi varrukast ja lisab: „Võid alati selle reisivärgi koha pealt nõu küsida, kui soovid. Aga tead…” muutub ta ebalevaks, „ma vist ei peaks ütlema, aga mu mehevend Haris on üks elupõline kamaki8…”

      Muigan. Olen selle diagnoosi juba õhtusöögilauas pannud. Ja minu pärast võib ta selleks jäädagi.

      KES ON MEFISTAKAS?

      Merelt puhub mõnus kerge tuuleõhk. Nagu lõunamaa sumedas õhtus ikka, kostab tsikaadide sirinast läbi hõikeid, hääli, kahinaid ja – möire! Lõvid või mõned muud möiraelukad on palmi alt välja roomanud?

      Sugugi mitte – möirgavad hoopis jänesed! Kahejalgsed, pikkade longus kõrvadega, erksavärvilised, punaseid ja musti sukki kandvad jänesed!

      Kontsakõrgus võtab jänesepreili jalad nõrgaks – no oma kümme sentimeetrit tuleb ära. Jalg ei kuula sõna ja neiu potsatab sirge seljaga minu ette pikali. „Piiks! Piiks! Piiks!”

      No on sürr. See pole siin mingi karneval, see sürr lihtsalt kordub siin aastast aastasse.

      Kummardun. Neiu piiksuvast suust paiskub pahvakas läppunud alkoholilõhna. Minu kõrval seisev kreeklane Haris on juba fikseerinud säärejooksu ja rinnapartii suuruse.

      „Mefistakas!” kõlab Harise suust halvamaiguline võõras sõna.

      „Mefistakas? Mis see veel on?” Kuigi olen kreeka keele õpingutega algust teinud, on see sõna täiesti võõras.

      „Joodik! Täiesti tavaline joodik! Vastik, lihtsalt vastik! Lähme ära!”

      Jänesepreili proovib end külili keerata. Võrkkleidi rebenenud august paistab vasak rind. Nagu neidudele peetud olümpiamängude staadionijooksus, leian mõttes paralleeli. Ka seal oli tingimuseks üks paljas rind, et ikka kindel olla, et tegemist on naisjooksjaga. Siin on asi jooksust väga kaugel.

      „Ilus tiss! Tahad katsuda?” kõlab ingliskeelne lalin. Ma ei ole kindel, kas kutse kõlab mulle või kreeka mehele.

      Õige pea saabub lähikonnast jänkupreili sõpru – rebasereinusid ja karuotte. Üks eriti rõõmsas tujus identifitseerimatu olend pistab pea jänkupreili sabatuti alla ja kiljub rõõmust. „Viskit! Andke veel viskit!”

      Eemaldume vaikides. Isegi kreeklane on vait. Tõstan pea ja heidan pilgu piki tänavat merele. Kahel pool peatänavat kulgeb alkoholipoodide rida. Tuledesäras keerlevad helkivatel plakatitel ülimadalad hinnad. Asi on mõtlematagi selge. Inglismaaga ei ole siin midagi võrrelda, hinnavahe on pea kümnekordne. Odav alkohol, soe kliima ja armastusest tiine Kreeka mõjub kui ürtide kogum, mille uimast Inglise turistid ikka ja jälle joobuvad.

      Kreeka on Euroopas tšarterreiside üks lemmiksihtpaiku. Soodne, mitte ülipalav kliima, eriti suvisel ajal saartel, ning vihmavaba periood maist septembrini. Et 19. sajandi keskel aitasid inglased Kreekat türklaste ikke alt vabastada, anti neile tänutäheks appituleku eest ka kingitusi. Mõneks ajaks jäid inglaste valdusesse sellised saared nagu Zakinthos, Lefkada ja Kreeta. Aja möödudes ja uue turismiajastu saabudes tulidki britid tagasi saartele, mis olid juba tuttavad ning mis mõtetes ikka Suurbritannia kodanikele kuulusid. Tuldi eemale Londoni suurlinnakärast ja tööstuslinnade tossust. Tavernis pea kohal rippuvad viinamarjad, laua all sibliv kana, tooli kõrval vahti pidav koeranässakas – see kõik oli eksootika. Ka pärismaalased kreeklased muutusid kõrkide inglaste jaoks peale esimest veinikarahvini sõbralikeks olenditeks, kes end inglise aristokraatiast ja nooblist ninakirtsutamisest häirida ei lasknud.

      Sumedad ööd ja

Скачать книгу