Minu Soome - Kaja Saksakulm Tampere

Скачать книгу

sest me ei sõltunud enam kellestki teisest, me ei olnud kellelegi tüliks. Mitte et me seda tüliks olemise tunnet oleksime tugevasti tundnud Professori pere juures elades – nad ei lasknud küll ühestki asjast seda välja paista, et me kuidagigi neile oleksime tüliks olnud. Aga meil endil Avega oli selline, võiks öelda – kompleks. Et ei tahtnud olla kui „vaesed Venemaa sugulased”, kes korraks külla sõidavad, kena külalislahkust kohtavad ja siis jäävadki määramata ajaks.

      Päris alguses mu kolleegid ülikoolis seostasidki mind päris sageli Venemaa ja venelastega. Mina arvasin, et kõik haritud inimesed teavad Eesti ajalugu ja seal leiduvaid „konnasilmi”. Ja et soomlased teavad ka Eesti kultuurilugu – pikka seotust näiteks Saksa ja Rootsi ja Taani kultuuriruumiga ning komplitseeritud suhteid nõukogude Venemaaga. Aga sellealane teadmine on siinkandis tegelikult kasin, mis on vägaväga üllatav. Eestlasi seostatakse tänu nõukogude perioodile väga sageli ja väga otse venelastega. Tänaseks olen teinud hoolega selgitustööd ja rääkinud eestlaste seostest erinevate teiste rahvastega läbi ajaloo ja nendest mõjudest meie argipäevas. Eesti kultuuri ja ajaloo suhtes ebakompetentseid soomlasi sisuliselt ei ole. Mitte keegi isegi ei ürita enam minu ja venelaste vahel paralleele tõmbama hakata – teatakse minu allergilist reaktsiooni ja suhtutakse sellesse mõistvalt. Pigem on tekkinud omamoodi Eesti ja eestluse fännklubi väga natsionalistlikul tasandil – elatakse jõuliselt kaasa kõigele heale ja halvale, mis Eesti poliitikas ja ka lihtsas igapäevaelus juhtub.

      Täna on nii, et kõik kolleegid peavad auasjaks lugeda kõike, mis Soomes Eesti kohta on ilmunud – nii meie oma ülikooli ajaloolaste paksu Eesti ajaloo raamatut kui Jyväskylä tüdruku Sofi Oksaneni raamatut kui ka kõike uudistekanalites levivat. Ja neid lugemiskogemusi ja elamusi kommenteeritakse alati siira ja jõulise poolehoiuga eestlaste suhtes. Seda on äärmiselt meeldiv ja turvaline kogeda. Tean, et mind toetatakse ja et mu kodumaad austatakse. Miks mitte siis soomlastele samaga vastata?

      Niisiis otsustasime Avega iseseisvuda. Loobusime oma romantilisest saunaelust, südames tänu Professori Pere vastu, ja vaatasime uudishimulikult tulevikku. Võõras maa ei tundunud enam nii võõras. Emotsionaalselt rikkad ja toitvad suhted inimestega, kellega kokku puutusime, olid andnud jõudu ja julgust selles meie jaoks uues alguses. Olid tekitanud indu ja huvi. Olid andnud ka enesekindluse, et sellel maal ja selles kultuurikontekstis on meil oma roll ja koht.

      ISESEISVUMINE

      Ülikooli külaliskorter, mille üürisime, oli surnuaia lähedal, ja see tegi paiga rahulikuks, kauniks, roheliseks ja omamoodi filosoofiliseks. Puistokatu ehk Pargi tänava kohta võib öelda, et see on Jyväskylä ainus avenüü. Tõepoolest kaunis, suurtest vanadest puudest ümbritsetud ja hoopis teistsugune kui Jyväskylä ülejäänud tänavad.

      Uues korteris oli olemas elementaarne hädavajalik mööbel ja köögivarustus, isegi vaibad olid maas. Vannitoas oli paraku selline trikk, et haisulukust tuli enam-vähem kõik, mis kanalisatsiooni lastud, odoorina tagasi. Vann oli kõrge ja eriskummalise kujuga, nii et mina oma viletsate jalgadega pidin sinna saamiseks enne taburetile ronima. Kuid see ei olnud probleem, pigem huvitav kogemus, et ka niimoodi võib asju ajada, elada ja olla.

      Avele meeldis selles Puistokatu korteris kõige rohkem suur aken tema voodipäitsis, kust sai selili lamades kõige ilusamaid varasügisesi tähistaevaid vahtida. Mina aga ei jõudnud ära imestada selle korteri varustust – sel hetkel värskelt Eestist Soome asunule oli see eriline šokk, et ülikool võib sulle pakkuda elamiseks täiesti komplekteeritud korteri. Koristaja käib ka veel mingi aja tagant ja vahetab su linad ning köögis kapis on olemas isegi kohvipulber, kohvimasinast, pottidest-pannidest, nugadest-kahvlitest rääkimata. Ja üür on mõistlik, kahetoalise korteri eest 100 eurot nädalas ehk siis umbes 400 eurot kuus. Sama suure tühja korteri eest pidi üüriturul maksma kuus umbes 550 eurot.

      Kuid eks igal heal asjal on alati ka väikesed negatiivsed küljed. Probleemseim selles korteris oli hommikul kella viie-kuue ajal akna all tööle hakkav tänavapuhastusmasin. Muidugi võis seda võtta ka äratuskellana, kuid kui nii vara polnud vaja ärgata, siis oli see lihtsalt vastik. Pani kiruma ja vanduma ja siiamaani ma ei ole sellest aru saanud, miks linnapuhastuslikud tööd Soomes peavad magamistubade akende all algama kell viis hommikul. Kohtasin sellist jälkust hiljem ka Lutakkos elades.

      Üldiselt hakkab tööelu Soomes varakult pihta ja lõpeb ka varakult, kella nelja ajal. Ja õhtul minnakse suhteliselt vara magama – kella kümne ajal on enamik aknaid juba pimedad, eriti talvel. Suvel seevastu ei magata peaaegu üldse, sest kes siis valget aega magamise peale raatsib kulutada. Eks seepärast see tänavapuhastusmasin soomlasi ei ärritanudki – enamik mu naabreid oli selleks ajaks juba ärkvel ja valmis tööpäeva alustama.

      Puistokatu korteris elades saime esimese kogemuse Soome saunaga ka laiemas plaanis. Veendusime, et see igaõhtune saunatamine Professori juures ei olnud vaid selle pere traditsioon, vaid et see ongi üldine komme, umbes sama tähtis kui söömine või hammaste pesemine hommikul ja õhtul. Uuemates majades on saunad juba kõikides korterites ja vanemates majades on Soomes tavaliselt trepikoja või paari peale kollektiivne saun, kuid seda ei kasutata kollektiivselt. Igal perel või korteril on võimalus saada endale saunaaeg väikese lisatasu, umbes 3-5-10 euro eest, või mõnes majas ka päris ilma rahata. Puistokatu majas oli saun kogu trepikoja peale – vastavalt vajadusele sai endale reserveerida saunavuoro (saunaaja). Siis said tund aega saunamõnusid nautida. Me Avega ei saanud sellele süsteemile hästi pihta, see tundus võõras ja teistmoodi. Ning kuigi ülikoolist selle korteriasja ajaja oli meile saunaaja reserveerinud, ei jõudnud me sinna kordagi. Algul ei leidnud me sauna üles ja kui juba leidsime, ei sobinud meile kinnipandud aeg.

      Keskusesse oli meie Puistokatu kodu juurest vaid paar sammu, ja minul tööle Tourula kampusesse paarsada meetrit. Avel oli kooli veidi pikem vantsimine, aga mitte liiga pikk, sest tegelikult on Jyväskyläs keskuse, Lutakko ja Tourula piirkonnas enamik paiku kõndimise kaugusel. „Küla”-elu ikkagi.

      Selles korteris me kaua ei elutsenud, üsna pea õnnestus üürida väga hea korter rongijaama lähistel uues majas, mida kutsutakse Veturitalliks. Seekord siis juba üürikorterite turult – see on Jyväskyläs väga aktiivne, sest ülikoolilinn vajab palju elamispaiku. Soomlastel on kombeks pärast gümnaasiumi kiiresti iseseisvuda või isegi paari heita ja hakata elama omaette, vanematest lahus. Riik maksab selleks tarbeks noortele ka toetust. On eluasemetoetus ja õppetoetus ning selle suurus on väga individuaalne – sõltuvalt inimese majanduslikust olukorrast ja vajadusest, sellest, kas ta õpib või töötab, elab Soomes või kolib välismaale. Koolis õppimiseks makstakse sellist abiraha noorele inimesele isegi kuni kuus aastat. Nii et on piisavalt aega atra seada ja suureks kasvada. Tavaliselt kolitakse teise linna ja valik sõltub sellest, millises koolis edasi hakatakse õppima. Kuid iseseisvumine võib toimuda ka nii, et jäädakse oma kodulinna. Lihtsalt reegel on, et vanematest elatakse eraldi.

      Meie uus üürikorter oli šikk, moodsa mööbliga ja täiesti varustatud, nii nagu ülikooli külaliskortergi, isegi potidpannid-taldrikud oli peremees meile sisse jätnud. Peremees oli ostnud selle oma tütrele ja see oli seal mõnda aega ka elanud, kuid nüüd kolis peikaga kokku ja nii jäigi üks korter üleliigsena tühjaks. See oli muidugi meile suur vedamine.

      Uues korteris oli ka täitsa oma saun ja pesumasin, ka köök oli täies varustuses – tavaline külmik, sügavkülmik. Isegi videomakk ja telekas olid meile jäetud. Meil polnud ikka veel vaja teha suuri kulutusi majapidamisele, ja see oli väga-väga hea.

      Tegelikult oli meil ülikooli külaliskorterist ärakolimisel üks jõuline taganttõukaja – iga õhtul, kui Ave akna all oma kirjutuslaua taga koolitöid tegi, tuli naabermaja rõdule liputaja, kes oli meie aknast liigagi hästi nähtav. Noh, kardinad tõmbasime küll ette, aga ebameeldiv oli siiski…

      Veturitalli elu oli meie arvates juba täiesti luksuslik elamine. Korter oli sisustatud stiilselt ja kaunilt, oli suhteliselt haruldane, et saime möbleeritud korteri üürida – enamik pakutavatest eluasemetest on siin sellised, et pead ise sisustama. Ma arvan, et tean ka põhjust. Soomlased soovivad olla väga iseseisvad, eriti

Скачать книгу