LITMIR.BIZ

      Toona, kohe esimeste Soome-nädalate jooksul saingi natuke piinliku õppetunni. Inimene oma elamisega ju ikka tekitab prügi – paha, aga paratamatu. Nii meiegi. Ega meil seal saunas elades tegelikult suurt sodi tekkinud, aga laupäevase grillkanasöögiorgia järel tekkis natuke kanakonte ja kananahka ja veel üht koma teist. Ja nagu omast arust korralikud inimesed kunagi, viisime siis need jäätmed Professori maja sissekäigutee alguses olevasse prügikasti. Ja sinna see meist jäi. Esmaspäeval oli käinud prügiauto ja kõik tundus olevat normaalne.

      Kolmapäeva õhtul oleme suures majas teed joomas, ja Professor hakkab rääkima:

      „Ei tea, keegi on meiega vist halba nalja teinud. Esmaspäeval jättis prügiauto meie kasti tühjendamata, sest keegi oli sinna toidujäätmeid pannud. Tea, kas see naaber on jälle tembutama hakanud?”

      Nimelt oli Professori perel ühega oma naabritest probleem ja sellise probleemitsemise juurde kuulub Soomes ikka ja alati ka väike sigatsemine.

      Professori Naine vastab: „Ega neid jah tea, nad on isemoodi inimesed…”

      Pärast väikest mõttepausi jätkab ta: „Algul olime selle perega väga lähedased ja saime hästi läbi. Käisime teineteisel külas ja meil olid toredad koosviibimised. Aga siis äkki…”

      Professor sekkub oma naise jutusse, on selge, et ta ei soovi sel teemal enam vestlust jätkata:

      „See on juba nii vana lugu, et keegi enam ei mäletagi, miks suhted keeruliseks läksid ja pole mõtet seda siin ka arutada rohkem.”

      Toas võtab maad vaikus. Teema on end ammendanud.

      Pikad pausid vestluste ajal ei tundu Soomes ja soomlastega ebameeldivad. Need annavad aega mõelda ja mõtiskleda. Professori naine pakub veel teed ja toas on kuulda vaid nõude klõbinat ja küpsiste krõbinat. Igaüks mõtleb omi mõtteid ja viibib nagu kuskil kaugel, eemal sellest toast ja reaalsusest. No ma küll ei usu, et pererahvas nüüd pingsalt vanast peresõprusest ja selle untsuminemisest mõtiskleb. Kuid mine tea. Soomlased jätavad sageli jutustamisel otsi lahti ja siis on vestluses osalejatel oma vaba voli, kuidas neid poolelijäänud ütlemisi oma peas mõteteks edasi treida.

      Õhtul oma pesas tagasi olles turgatab mulle meelde:

      „Tead Ave, need olid ju tegelikult need meie kanakondid!”

      „Ma mõtlesin ka seda, aga ei julgenud iitsatada,” poetab Ave arglikult.

      „Ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et nad siin oma toidujäätmed komposti panevad. Kuigi täiesti loomulik ju. Eestis ka komposteeritakse paljudes eramajades bioloogilised jäätmed,” olin pahane iseenda mõtlematuse pärast.

      Nii see asi jäi. See oli meie esimene ja viimane prügisorteerimise õppetund. Edaspidi olime äärmiselt ettevaatlikud, sest soomlased on sellistes asjades pedandid ja jälgivad hoolega, et kõik prügid oleksid ikka tõepoolest korrektselt eristatud, ka korrusmajades ja ridaelamutes, kus igamees omale kompostihunnikut tekitada ei saa. Kollektiivsed prügipanemise kohad on planeeritud nii, et erinevad prügid sorteeritakse äärmiselt detailselt: ajalehed eraldi, papp ja pakendid eraldi, klaas eraldi, metall eraldi, biojäätmed eraldi ja siis veel tavaline kuiv prügi. Ning trahvid on suured, kui eksimus avastatakse. Kusjuures, ka paljudes metsavaheparklates ja bensiinijaamades on avalikud prügipanemise paigad, nn ökopunktid. Sealgi on võimalus ja kohustus prügi sorteerida. Meiega Eestist kaasa tulnud kõikühte-patta-sodinotsu stiil prügiga käitumisel pidi muutuma.

      Kuid muutuma pidi ka palju muud meie mõtteviisis ja elamisstiilis. Oli vaja õppida olema säästlik – nii loodushoiu kui elamise mõttes laiemalt. Ja oli vaja õppida tõeliselt hoolima. Tuli arvestada sellega, et naaber soovib vaikust ja kommuunis elamisel on palju kirjutamata reegleid. Kultuursed inimesed arvestavad eelkõige üksteisega, et siis selles valguses iseendast lugu pidada. Mulle tundub, et eestlasel on, mida õppida – tolerantsust ja teise inimese märkamist.

      Üsna kiiresti olin sunnitud tegema ka esimese fundamentaalse järelduse eestlaste ja soomlaste vaheliste erinevuste osas. Nimelt sain aru, miks soomlased on rikkamad kui eestlased – ja palkadega ei ole siin miskit pistmist. Sa võid üüratupalju teenida, aga ikka oled vaene kui kirikurott ja laenad enne palgapäeva sõbralt. Kuid sa võid teenida väga vähe ja omadega suurepäraselt toime tulla, ja sealjuures jaksad ka igal aastal soojale maale reisida ja mida kõike veel, nagu Eestiski mõned eakamad inimesed oskavad. Soomes aga on nii noored kui vanad tõeliselt kokkuhoidlikud, ütleks isegi – koonrid. Ja see annab neile võimaluse elada üsna hästi.

      Ringi sõidetakse Soomes üsna kahvatute autodega, isegi Jyväskylä linnapeal on pisike mitu aastat vana masin ja pole miskit poosetamist vaja, autojuhist rääkimata. Kui kellelgi Soomes on näiteks ilus ja kallis Volvo maastur, siis see inimene peab tõesti rikas ja positsioonikas ärimees olema. Oma seisusele mittevastavaid dekoratsioone ja atribuute endale tavaliselt külge ei riputata. Ja linnapea on vaid rahva teener, ei mingi suur ja tähtis härra, kes peaks oma staatust materiaalsete luksusesemetega rõhutama. Majad on reeglina väikesed ja ökonoomsed ning korterid väikesed ja tagasihoidlikud – mis ei tähenda, et need ilusad, puhtad ja korras ja sätitud ei oleks. Kaubamärke eriti ei jahita ja kui mingit kaubamärki hinnatakse, siis ehk Marimekkot, kuid pigem jahitakse allahindlusi ja second hand kauplused on tõepoolest trendikad ostlemispaigad. Ning söögile kulutatakse ka suhteliselt vähe. Väljas eriti sageli söömas ei käida ja kodus vaadatakse ka, kuidas kasinamalt läbi saab.

      Professori juures saime üsna huvitava kulinaarse elamuse,

Скачать книгу