LITMIR.BIZ

      Kui suurematel maanteedel on siiski liiklusolud suhteliselt kontrollitud ja hoolimata ettetulevatest ekstreemsematest hetkedest reeglina üsna turvalised, siis päris väikestele külavaheteedele minek talvel on küll su omal vastutusel. Ükskord sattusin üksinda autoga talvel sellisesse kanti. See oli Jyväskylä ja Korpilahti vahel ja mööda külavaheteid. Oli vaja laps ära tuua ühelt peolt koolikaaslase kodust. Printisin sõidujuhised Google’i kaartidest välja ja asusin teele.

      Jyväskylä-poolne ots oli päris sõidetav, sest lahkusin linnast Länsiväilä kaudu ja see on siiski päris suur tee Tampere suunda – sisuliselt paralleelne Jyväskylä–Tampere kiirteega. Ja Google’i kaardid olid seda teekonnajuppi ka suhteliselt täpselt kirjeldanud. Aga minu sihtkoha aadressile lähemale jõudes läks olukord järjest looduslikumaks ning lõpuks olin ristmikul, kust pikka aega ei olnud keegi autoga sõitnud. Probleemseks tegi olukorra aga see, et sealt ristmikult sai edasi ainult hooga, sest tee oli korralikult ülesmäge. Mina olin aga rumalast peast masina ristmikul seisatanud – et kaarti ja legendi uurida – ja edasi ma loomulikult enam ei saanud. Terve õhtu sadanud värske lumi oli tee oma võimusse võtnud, ja kui nüüd päris aus olla, siis selle värske lume all olnud vana kinnitambitud lumi oli ka suhteliselt jäine – ilma graniidikillustikuta, sest kohalikud tõenäoliselt eriti risti ette ei löö, kui oma naelkummidega talviseid jäiseid mägiteid võtavad.

      Soomes on küll nii, et mäenõlvadel on teeveeres alati graniitkillustiku kastid, kust siis saad endale rataste alla tõket panna, aga siis ma veel seda ei teadnud, et mu kõrval olevas hallis kastis on abi, ja siis mul ei olnud veel ka väikest labidat autopagasnikus talviste seikluste puhuks külavaheteedel. Seega, kuna mäest üles ei saanud, siis tuli edasiliikumiseks hoopis tagurdada. Aga tagurdamise juures oli see probleem, et autol ju taga selliseid võimsaid tulesid pole, mis teed valgustaksid… Ja mina olin suure kuusemetsa vahelisel mägisel teel, mida valgustas vaid lumi, ning sedagi valgust vähendas järjest tihenev lumesadu. Kokkuvõttes tagurdasin tunde järgi ja kui olin jõudnud tagasi enam-vähem tasasele teelõigule, et hoogu sisse võtta ja uuesti mäest üles sõita üritada, oli hirm naha vahel küll. Sest kui ma oleksin näiteks kogemata kraavi tagurdanud või kui auto oleks otsustanud rohkem edasi mitte sõita, siis oleksin olnud ikka väga jamas. Oma asukohta poleks ma tõenäoliselt osanud adekvaatselt seletada ja juhuslikku möödujat, kes aitaks, tulnuks vist hommikuni oodata.

      Aga sellega toonased seiklused ei lõppenud. Saanud siiski lõpuks mäest üles, oli Google’i kaardi info põhjal järgmine märksõna Karhunperän tie (tõlkes Karu Taguotsa tee). Lapseni jõudmiseks pidin keerama sellest Karhunperän tiest paremale ja siis veel hulka edasi sõitma ja siis keerama veel jumal teab kuhu paremale ja vasakule. Aga Karhunperän tie otsas selgus, et see tee on talvel lihtsalt lahti ajamata, mida Google’i kaart muidugi ei tea.

      Sel hetkel valdas mind paanika, sest mul polnud aimugi, kuhu edasi minna – Google’i juhised selles kontekstis enam ei aidanud. Ja mis veelgi hullem – kogu see maastik minu ümber oli suur ja sügav mets ja vägagi mägine, nii et tõusude eel oli mõistlikum pigem teel püsimise ja mäest ülessaamisega tegelda, kui kaardilugemisega vaeva näha. Ja tegelikult polnudki võimalik vaadata, kuhu sõita, sest midagi polnud lumesaju tõttu näha. Keerasin siis otsa ringi ning otsustasin jõuda mõne tsiviliseerituma paigani ja siis lapsele helistada.

      Lõppkokkuvõttes selgus muidugi eriti põnev detail – et tegelikult Google juhataski mind metsa, tema arusaamine minu sisestatud aadressist oli selline metsaline –, aga lapse sain kätte ikka päris tsiviliseeritud paigast, tükk maad enne seda va karu tagumise otsa teed. Kogu seikluse kõige ilusam avastus oli aga see, et Karu Taguotsa tee on tõesti olemas. Soomlaste huumorimeel oma tänavatele ja paikadele nime andmisel on ette ennustamatu ja eriline. Ja minu sõitmisi Soome maanteedel nende aastate jooksul võib täiesti õigustatult karuradadel seiklemiseks nimetada. Sest ühel korralikul karurajal on ikka Karu Taguotsa tee olemas.

      AJAS TAGASI

      Olen Brežnevi-aegne tüdruk Saaremaalt. Soome teleprogrammide kultusest, mis Põhja-Eestis nii tähtis ja mõjus oli, ei teadnud ma oma nooruspõlves midagi. Kasvasin ilma selleta ja seega ei omandanud ka välismaa seebikaid vaadates soome keele oskust. Mind huvitas ja köitis rohkem Rootsi. Sest suurem osa mu emapoolsest suguvõsast oli viimase suure sõja järel sinna põgenenud, ja see oli ka Saaremaale lähemal. Nii geograafiliselt kui hingeliselt, alates vanadest viikingiaegadest ja mereröövlite seiklustest kuni selleni, et 70ndate alguse poliitiline sula võimaldas meie perel Rootsi-sugulastega ka tihedamalt läbi käima hakata.

      Nüüd aga keerutas saatus mind hoopiski põhjasuunda. Niipalju ma sest Soomest teadsin – kui raudse eesriide taga elades üldse välismaailmast mingeid teadmisi tekkida sai –, et Soome naised on väga elegantsed. Minu Rootsis elav sugulane oli abielus soomlannaga, kelle nimi oli Eila, ja ta rääkis eriliselt hõrgu aktsendiga eesti keelt ja oli kogu aeg kaunis ja maitsekas ja hoolitsetud. Tema oli ka see inimene, kes mulle mu esimese lõhnaõli kinkis. Usute või mitte, seitsmeaastasena oli mul oma Chanel № 5! Kasutasin seda ühte pisikest pudelit (sellises suuruses nagu need praegused kõige väiksemad näidispudelid) umbes-täpselt kümme aastat, ja see lõhn ja sellega seotud tunded erutavad kusagil alateadvuses mu meeli veel tänagi. Nüüd hiljem olen lennujaamadest seda lõhnaõli otsinud, kuid Chanel № 5 on aja jooksul hoopis teiselõhnaliseks muutunud. Alles hiljuti sain saladuse jälile – Helsingi lennujaamas oli pakkumine Chanel № 5 Premier’ile. Firma oli oma vana lõhna turule tagasi toonud. Te võite kujutleda mu emotsionaalset erutust läbi selle lõhna lapsepõlve tagasi matkates. Ja mu mõtted olid kogu ülejäänud päeva tädi Eila juures – minu elu päris esimese Soome-elamuse juures, millest õhkus stiili, kaunidust ja lahkust ning mida sain esimest korda kogeda 1969. aastal.