LITMIR.BIZ

      Kihelkonna varagootika stiilis ehitatud Mihkli kirikut mainitakse esimest korda 1254. aastal piiskop Heinrichi kokkuleppes Mõõgavendade Orduga. Kaheksa aastat hilisema dateeringuga dokumendis annab aga piiskop Hermann kiriku patronaadiõiguse (kirikuõpetaja valimise õiguse) ordule. Praegune 35 meetri kõrguse torniga pühakoda ei pärine sugugi sellest ajast, vaid arvamuste kohaselt on see ehitatud 14. sajandi keskel, samaaegselt Pöide kirikuga või siis sama aastasaja teisel poolel.71

      Lootsiraamat on meresõitjaile pakkunud võimaluse: kui eemalt hakkab paistma kiriku tornitriip, mis tuleb hoida sihis Oiu ranna edelakaldal kõrguva metsaäärega, siis on tagatud ohutu juurdesõit lahe ankrupaigani.72 Teisalt abistab meremeest Abaja lahe põhjarannikult eile kerkiv 18-meetrine betoonist Oiu tulepaak. Kunagise puittorni asemele valmis 1955. aastal kaheksatahuline päevamärk, mida kohalik rannarahvas selle asukoha tõttu samamoodi Abaja tulepaagina tunneb.73 Sihis poolteist miili eemal asetseva kirikutorniga moodustavad need üheskoos Kihelkonna sihtmärkide meretähise.

      Kirikutorn oli sihi ülemise navigatsioonimärgina käibel keskajast, sihi funktsioone hakkas see aga täitma alates 1927. aastast seoses kohaliku lubjakivi väljaveosadama käikuandmisega.74

      Kihelkonna kirik köidab tähelepanu veel seetõttugi, et iidsel pühakojal on Baltimaade ainus kirikuhoonest eraldi asetsev kellatorn (õieti küll kellamaja). Pisut eemal, mäenõlval paiknevat vanaaegset sakraalset kõrvalehitist seostakse ammuse katoliku kloostriga. Kirikukellad paiknesid tornis aga juba 1638. aastast kuni kiriku läänetorni ehitamiseni 1899. aastal.

      1920. aastate lõpul paigaldati navigatsioonimärgina toimiva Kihelkonna kiriku torniaknale sihi ülemise tähise nähtavust märgatavalt parandav gaasiseade. Ometi avaldati leheveergudel mõne aasta pärast rahulolematust Kihelkonna sihtmärgi suhtes. Kirjanik Aadu Hint kurtis paljude meresõitjate nimel tõsiseid vajakajäämisi meremärkide korrashoius. Lähinaabruse Vilsandi akvatooriumi on kaugsõidukaptenid ristinud hirmuäratava nimega – laevade haud.

      Sadade küüditatute ebainimlikku Siberi-teed võõraste püssitikkude vahel jääb meenutama Jaagarahu sadamasse paigaldatud lihtne mälestuskivi.

      sihi alumine meremärk

      koordinaadid: 58º06,28’ N

      22º10,78’ E

      ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1921, 1926, 1934, 1996, 2008

      tule nähtavuskaugus: 7/3/3 M

      tulepaagi kõrgus alusest: 9 m

      tule kõrgus merepinnast: 11 m

      Sõrve poolsaar ulatub 32 kilomeetri pikkuselt edela suunas kaugele merre napilt kahekilomeetrise Sõrve kaela kaudu. Eraldusjooneks Saare ja Sõrve vahel peetakse Salme jõge, mis on tegelikult ammuaegse mere salm. Nüüdseks on endisest jõest üsna vähe järele jäänud. Ennevanasti olnud samas koguni väin, mis poolsaart Saaremaast lahus hoidis. Sealtkaudu sõitnud läbi ka suuremad alused, nii et see veelahe oli piisavalt sügav tollaseks laevasõiduks.

      1934. aastal valminud Lõu monoliitne raudbetoonist tuletorn meelitab kohale hulgaliselt Saaremaa suvekülalisi. Fotol Lõu tuletorn 2009. aasta hilissuvel.

      Rahvapärimuse kohaselt olevat Salme jõgi hoopistükkis vanakurja kaevatud, sest just niimoodi kavatsenud ta Sõrve muust Saaremaast lahutada. Saare oma vägimees Suur Tõll rutanud appi, nurjates sarviku pahatahtliku kavatsuse. Täiendavaks ohuks ja äärmiselt ebamugavaks meresõidutakistuseks loeti ka Salme jõesuus peitunud mereröövleid. Poolsaart eraldanud jõe kaudu oli neil oma nobedate alustega suhteliselt hõlbus kiiresti mõlemale poole merele pääseda ja ulatuslikku akvatooriumi hallata.75

      „Sõrve maateaduslikust asendist ida-läänesuunalise merekaubanduse ühel tähtsamal neelukohal – Liivi lahe suudmel – pidi johtuma, et poolsaare rannavetes liikus juba varakult võõraid meresõitjaid. Eriti just tormid ja halvad ilmastikuolud, vähem küll lootused soodsaile kaubanduslikele tehinguile, sundisid võõraid laevu sageli pöörduma Sõrve varjulistesse lahesoppidesse ja sadamapaikadesse ning ootama seal soodsate tuulte saabumist.“76

      Lõu-Anseküla sihi vana alumine meremärk, puitkandelaaber 1924. aastal.

      Lõu (Lõo) ehk Lõpe laht on väikelaevade tarvis heaks varjuliseks ankrupaigaks, milles ankur julgesti peab. Madala ja lageda lahe kirderannikul kõrgub Lõu tuletorn. Esialgne tagasihoidlik meremärk oli lihtsalt valgeks lubjatud kivipüramiidile ehitatud puitkandelaaber, mille tuli kõrgus 7,3 meetrit üle merepinna. Tulepaak töötas augusti algusest kuni veebruari alguseni. Kolmevärvilise sageda plinktule roheline tuli oli nähtav 6,8 miili, valge 9,6 miili kaugusele, punane ohutuli teavitas meresõitjaid kardetavate riffide olemasolust 7,4 meremiili taha. Kõige selle eest tuleb tänusõnu öelda mootorlaeva Pirita kaptenile Herman Tõnissoole. Just tema oskuslike näpunäidete kohaselt püstitas poilaeva meeskond 1921. aastal mainitud meremärgi Sõrve poolsaarele. Tublisti ajakohasema automaatlaterna sai Lõu tulepaak viie aasta pärast. Seega pärineb algelise Lõu paagi puitpostile ülesse seatud atsetüleenvalgusti 1926. aastast. Merepinnast 9 meetri kõrgusele paigaldatud ohutule nähtavuskauguseks mõõdeti tule värvusest olenevalt 7–10 meremiili.77

      Nimetatud tulepaak moodustas Sõrve poolsaare Liivi lahe poolsel rannal kõrguva Anseküla kirikutorniga ühtse sihi. Ühtlasi

Скачать книгу