ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
1893. aastast pärit Ilumäe kabeli üldvaade ühe trükise esikaanelt.
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1729, 1841–1843
Otseste või kaudsete teadete kohaselt arvatakse Eestis olevat ühtekokku ligemale 30 rannakabelit ja – kirikut. Rannakabelid paiknesid sadamate vahetus läheduses, kus need olid hästi kättesaadavad meresõitjaile ja paikkondlikule rannarahvale. Virumaa piiresse jäänud sakraalehitistest on üks olulisemaid Ilumäe kabel, mida kunagi ammu kasutati tähtsa navigatsioonimärgina.
Koguteos „Virumaa“ on üht-teist aastate tagant talletanud: „Ilumäe abikirik oli olemas juba katoliku ajal, Johann Hirmsa sõdades häwitati tema aga ära, nõnda et a 1729 ta alguslist asukohta mitte enam kindlalt ära tunda ei wõidud. Selle ajani oli Kadrina õpetaja kohustatud ükskord kuus Palmse mõisas jumalateenistust pidama. Kui aga mõis Põhjasõjas täiesti ära häwitati, peeti jumalateenistust ajutiselt ühes mõisa rehes, kuni a 1729 Palmse omanik Arend Diedrich von der Pahlen Ilumäele uue ruumika puukabeli ehitas. Palmse mölder kinkis kabelile kella ja sealne „laulumees“ (palwetunni pidaja) altaripildi, mis seal praegu weel alles.“86
Ajaloodoktor Enn Tarvel on meie põhjaranniku asustuslugu jälgides tunduvalt konkreetsem: „Pärast katku, kui mõisahoone oli Põhjasõjas maha põlenud, pidas praost Hardtwig teenistust mõisa rehes. See ei meeldinud Palmse mõisnikule Arend Dietrich von der Pahlenile ning ta otsustas ehitada oma kabeli. Kuna ta aga paika, kus enne kabel oli seisnud, ei suutnud välja uurida, otsustab ta selleks anda platsi Ilumäel, et kabel tuleks koguduse keskele. See lause Kadrina kirikuraamatust veenab eriti, et seni polnud kabel Ilumäel seisnud ning et A. D. von der Pahlen ise valis selle paiga. Kui kabel oli korras, kinkis Porgaste mölder Arend kella.Kuigi Ilumäe kabel on suhteliselt noor, on seegi pääsenud rahvaluulesse. Porgaste Arendi kohta räägitakse, et see on saadud ühelt merehädas laevamehelt. Tema oli surmaohus tõotanud kinkida lähimale kirikule kella, kui peaks veel õnnelikult randa pääsema.“87
Üle rannikumadaliku hästi nähtava rannakabeli uue avara kivihoone ehitas Palmse mõisaomanik parun Carl Magnus von der Pahlen aastatel 1841–1843. Selle neogooti sugemetega hilisklassitsistliku kabeli kavandas arhitekt J. Schellbach. Ehitise enda kõrval ei saa kuidagi märkimata jätta Ilumäe barokseid vitraažimaale, mis on dateeritud 1729. aastaga. Kabeliakende 14 klaasimaalingut peetakse ainukordseteks Eesti kunstiajaloos, ent samavõrra peaksid need taiesed huvi pakkuma puht sotsiaalajaloolisest seisukohast lähtudes. Tegu on nimelt kunagi Rootsi kuningalt endale vabaduskirja saanud eesti kohalike talupoegade vappidega.
Umbes 30 rannakabeli ja – kiriku hulka loetakse ka Lääne-Virumaal paiknev Ilumäe kabel. Lauskja rannikumadaliku rannakabel on hea meresõidumärk laevameestele. Fotol Ilumäe kabel 1930. aastal.
Ilumäe esmamaining pärineb 1583. aastast (nimekuju Illomecki by), kuid Ilumäe küla teatakse Venedeverena juba 1286. aastast. Lootsiraamat tutvustab: „Lahe lõunarand on madal ja samuti metsaga kaetud, metsa taga umbes 3 miili rannast järsul mäekünkal asub Ilumäe küla valge kirikuga, mis kaugele paistab.“ Meie oma merendusloos nii märkimisväärset osa etendanud ühekülapoolsaare lähiümbruse akvatooriumi navigatsiooniolusid soodustas ühe olulise maamärgina Ilumäe kirik. Läänepoolsel sissesõidul julgustati meremeest järgmisel moel: „Kui Ilumäe kirik koosil 192º Käsmu tulepaagiga sihti lähevad, pööratakse […] ankrupaigale Käsmu küla juure.“88
Selline oli navigatsioonikirjanduse lakooniline soovitus meresõitjaile. Praeguse Lahemaa rahvuspargi territooriumil elunenud vanade randlaste mäletamist mööda on iidsel Põhja-Eesti pangal kõrgunud Ilumäe kabel ammustest aegadest alates kohalikele mere- ja rannameestele olnud ikka kui elutähtis navigatsioonitähis, maamärk sissesõidul Käsmu ja Eru lahte. Seda loomulikult tollal, kui meresõidutraditsioonide poolest kuulsa küla rahvas ei olnud veel ühistöö korras suutnud püstitada Käsmu tuletorni.89 Palmse mõisahärrade rajatud Ilumäe rannakabeli enam kui ühe meetri kõrgune rist ja hoolikalt kullatud muna paistsid suurepäraselt üle rannamaa ja – lageda kaugele avamerele, juhatades turvalist koduteed ja aluste ohutut lahkumist silmapiiri taha. Mõisa vanaparun von Pahlen käis sakraalehitise torni kuldamistöid lausa isiklikult hoolega kontrollimas.
koordinaadid: 59º17,40’ N
24º07,35’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1955
tule nähtavuskaugus: 8 M
tulepaagi kõrgus alusest: 15 m
tule kõrgus merepinnast: 18 m
Harju-Madise kiriku kellad on helisenud juba üle kolmesaja aasta, sellest ajast peale, kui Pakri lahe kõrgele kaldajärsakule Madisele on rajatud maastikuliselt mõjukas maakirik – Püha Mattiase kirik. See kirik on toiminud ka tähtsa navigatsioonimärgina, mis üle siinse rannamaa meresõitjaile kaugele lahele kätte paistis. Mäherdune imetlusväärne vaatepilt igale meritsi lähenejale. Ehkki praegune 400 istekohaga pühakoda rajati 1764. aastal keskaegsele vundamendile, on Harju-Madise esialgse kiriku saamislugu ja ehitusaasta täpselt teadmata.90
Rannaastang, kuhu siinne esmane kabelikivi usutavasti juba 15. aastasaja lõpukümnenditel paigaldati, kuulus tollal Padise kloostri valduste hulka. Arvatavasti sarnanes omaaegne sakraalhoone oma välimuse poolest Keila algkirikuga. 1679. aastast ehtis kabelit ka vastne torn. Omal ajal annetas pühakojale tornikella keegi Clas Ramm, ent tornikell valati ümber 1767. aastal. Kooriruum, kiriku pikihoone ja torn said nüüdisajani säilinud kuju 1765. aastate paiku. Väheste 18. aastasajal rajatud kirikute hulka kuuluvana sai Harju-Madise pühakoda mõningaid uusgootikast pärinevaid mõjutusi omakorda veel järgmiselgi sajandil, mil kahjutules hävinud tornikiivrile on anti taastamise käigus 19. sajandile omane välisilme.
Vanarahva hulgas on käibel legend, et kiriku ehitas siinsamas rannas imekombel üle noatera merehädast pääsenud Mattiase-nimeline laevakapten, kes siis oma tõotuse kohaselt pühakoja püstitada laskis. Selle muistse rahvajutu põhjenduseks peetakse kiriku paiknemist omaaegse paese rannapanga pervel. Hoonet lahutab lubjakiviastangust vaevalt kahe meetri laiune kirikumademe-äärne jalgrada. Pühakoja peauks avaneb mere poole. Harju-Madise kirikukantsli kõlaräästast ehib aga sümboolne kujutis, mis ühtaegu meenutab nii laevatüüri kui ka päikest.
Pühakoja kui tähtsa maa- ja navigatsioonimärgi kohta annab detailseid seletusi omaaegne lootsiraamat: „Kaugemal lahe kaldal kõrgustikul SO suunas paistab Madise kirik.“ Aluste sissesõidul Paldiski lahte peab laevamees juhinduma ohutu laevasõidu järgmistest suunistest: „Ida poolt tulles tüüritakse 1/4 miili põhja poolt ümber Pakrimadaliku või tüüritakse madaliku ja Pakrineeme vahelt läbi. Siit hoitakse Suure-Pakri NW-otsal oleva tulepaagi või selle juures oleva kahe üksiku puu koosil kuni Madise kirik ja Paldiski vanakantsi kallas sihti lähevad ning tüüritakse siis kursiga 160º ankrupaigale.
Lääne poolt tulles hoitakse Väike-Pakri põhja otsast 1/2 miili N ning tüüritakse 0-kursiga kuni Madise kirik saare kõrge kalda tagant välja tuleb ja peilungisse 136º läheb; siit tüüritakse Madise kiriku koosil ankrupaiga piirkonda. Sügavat kaldaäärset vett ja hulka maamärke kasutades võib üldse hästi hõlpsasti merelt lahte sõita.“91
Ajalooallikatest Lodenrodena tuntud kirikukihelkond moodustati arvatavasti 13. sajandi teisel poolel. Ent mõne aasta tagune teatmeteos kinnitab ja täpsustab, et ammustes ürikutes on Lodenrode-nimelist endisaja haldusüksust esmakordselt mainitud just 1343. aastal.92
Wirumaa. Toimetanud Ernst Rosenberg. Rakwere 1924, 91.
Tarvel, Enn. Lahemaa ajalugu. Tallinn 1993, 201.
Mey, Johann. Eesti loots. Tallinn 1927, 67–69.
Suuline mereajalooline teave nüüdse Lahemaa Rahvuspargi rannakülade elatanud meremeestelt.
Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud. Toimetanud B. Ederma, Asta Jaik. Tartu 1939, 63.
Mey, Johann. Eesti loots. Tallinn 1927, 97.
Väike Entsüklopeedia. Tallinn 2006, 273.