ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Hüdrograafia Departemangu arhivaalidest järeldub, et riigi meresõidumärgistuse uuenduskurssi püüti alustada kõige algelisemate tähiste ajakohastamisest. Esmalt kehtestati toodritele kohustuslikud kujunduselemendid. Toodri (reimari) tippu võis olla kinnitatud kas korv või luuataoline ülaosa, rist, kera ja varem ka lipptähis. Seega on ujuvmärkide topimärgid väga rangelt kindlaks määratud. Nende värvus ja erikuju osutavad omakorda eriti täpselt ohusuunda või tähistavad kindlaid piirkondi. Soodsa hinna ja algelise ehituse tõttu on toodrid leidnud laialdase kasutuse meremärgistuses. 1827. aasta juunis jõudis kardinaalmärgistuse uuendussoovitus Balti laevastiku ülemjuhataja D. Senjavini valdusse. Admirali töökabinetist aga edasi juba kindralhüdrograaf Sarõtševi kätte. Selle tulemusena anti korraldus tähistada leetseljakud ja karid põhjasuunaliselt vastavate märkluudadega, mille avaus on suunatud ülespoole (st norditoodritega). Ohtlike takistuste lõunapoolsed küljed märgistati aga luuataoliste tähistega, millel lehterserv alaspäi avali (st süüditoodritega). Seesugune hüdrograafiline uuendustegevus pälvis Kroonlinna laevastikuohvitseride üldkogu tulise heakskiidu.26
Tuletorniloo seisukohalt on 1827. aasta märkimisväärne veel sellegi poolest, et Tsaari-Venemaa Mereministeeriumi üldise reorganiseerimise käigus moodustati seni tegutsenud Hüdrograafiadepartemangu asemele Hüdrograafia Peavalitsus. Samast aastast alates alustas ilmumist rootsi- ja soomekeelne naviteabetrükis Teadaanded Meremeestele.27
Tsaari-Venemaa toonase majakateenistuse koosseis ja palgad kehtestati 27. mail 1807. aastal. Just selline nägi välja ametlik dokument nüüdse Eesti randade ja saarte tuletornide kohta.
Tsaar Aleksander I käskkiri 1807. aasta 27. maist Soome lahe tuletornide mehitamise ja varustuse eraldamise kohta. See on esimene ametlik dokument, milles on nimetatud ka Eesti tuletorne.
Läänemere lõunapoolsemad piirkonnad ja Põhjamere rannik kaeti statsionaarse tuletornivõrgustikuga (esiotsa suhteliselt algelisega) juba üsna varakult. Mõjuvõimsa Hansa Liidu kaupmeeste meresõiduturvalisus nõudis seda, sest „XIII sajandist alates hakkas Tallinna majanduslik tähtsus Põhja-Läänemere kaubanduses tõusma sedamööda, kuidas senise „liidri“ Visby oma langes.“28 Lisaks teatakse veel, et „Valdemar II Sejr tõi antiikse traditsiooni Läänemerre, andes 1225. aastal loa meremärgi ülesseadmiseks Malmö lähedal Falsterbo ohtlike karide juures. Eesti „rannapappide“ ülesandeks oli […] vanasti aga ranniku üldine valve ja tuletähtede ehk – hiilede süütamine – omade suunamiseks, võõraste eest hoiatamiseks.“29 Falsterbo on esimene seni teadaolev avameretuletorn Läänemere ääres. Meie põhjanaabrite kõige vanem tuletorn püstitati Soome lahes paiknevale Utö saarele 1753. aastal.
Soome vanim tulemärk on 1753. aastal valminud 23,8-meetrine Utö tuletorn. Turu maahärra Samuel Ehrenmalmi ja Rootsi hüdrograafi Jonas Hahni koostatud Utö joonis 1750. aastatest.
Keisrivõimuaegsete tuletornide olmet iseloomustab väikeste majakasaarte elanike argipäevase elu-olu erinevus kroonumeestega võrreldes. Saarerahva käsutuses olid voodid ja voodiriided. Taredes kasutati ka patju, aga puudusid madratsid. Tuletorniteenistujaid peeti tollal pisut kõrgema kategooria kontingendiks, sest ainult majakameestel oli au vastutusrikka kroonuameti väsimus välja puhata madratsitega varustatud koikudes.30 Tollastel tuletornisaartel oli veel mitmeid muidki eripärasusi. Seiskari tuletorniteenistujatelt pärineb neile ainuomane vana traditsiooniline jõuluroakomme. Muude hõrgutiste kõrval pakuti ainult sellel üksikul majakasaarel jõululaupäeviti kindlasti ka erilist Seiskari majakapirukat. Tuletornirahva jõululaupäevase hommikueine maiuspala oli tegelikult hapumaitselises leivajuuretises küpsetatud poolik seapea.31 Niisiis, majakameeste üks inimlik omapära, mida väga rangelt aastasadade vältel tuletornisaarel alal suudeti hoida, inimeste eraldatusest hoolimata.
Norra merendusloo uurija Danckert Monrad-Krohn ütleb: „Trøndelagi maakonna Sula kalurikülas paikneb kalmistu otse tuletorni all. Mitmele hauakivile on sümbolina sisse raiutud tuletorni kujutis kui lunastuse, pimeduses kumava valguskiire ja kodutee sümbol. Vatikani muuseumides Roomas leidub seesama sümbol kahe tuhande aasta vanustel sarkofaagidel. Tuletornid on läbi aegade olnud tugeva sümbolväärtuse, dramaatilise ja müstilise aura, ning muidugi ka romantika kandjad. See ongi vahest põhjuseks, miks tuletornide saatus näib puudutavat enamikku inimestest.“32
Kahe aastakümne vältel, ajavahemikus 1920–1940, ilmus Tallinnas kaugsõidukapteni haridusega eesti merendustegelase August Gustavsoni (1894–1941) toimetamisel meriasjandusline ajakiri Laevandus, mis on aegade jooksul kandnud nimetusi Laevandus ja Kalaasjandus ning Laevandus ja Kalandus. Tänuväärne merendusajakiri teavitas lugejat merega seonduvast laiast temaatikast igati professionaalsel tasemel.
Aastate taha aitab pilku heita ka Riigiarhiivi dokument, mis pajatab muu hulgas järgmist: „1918 a. Eesti Vabariigi loomisel ei olnud selget ülevaadet tuletornide seisukorrast, sest neid rikkusid venelased sakslaste eest taganemisel. 1918 a. suvel sakslased Eestis olles seadsid küll möned tuletornide aparaadid korda ja tuletorne hakati valgustama, kuid sama aasta sügisel Eestist lahkumisel rikkusid nad jälle mida aga jöudsid ja viisivad kaasa mida suutsid.
1919 a. jooksul korraldati mis suudeti ja pandi suve jooksul 206 toodrit välja laevasöiduteede tähistamiseks.
1. jaanuariks 1920 a. oli Eestis tuletornide alal seisukord järgmine: meil oli –
33 ERA, f. 1091, n. 1, s. 1196, lk 261.
Mehed, kes teadsid tsaariaegsete tuletornide igat vähimatki saladust. 1923. aasta fotol vasakult Tallinna sihi alumise tuletorni teenija Aleksei Wahrušow, Virtsu tuletorni ülevaataja Gavriil Grigorjev, Tallinna tuletornide endine ülevaataja Konstantin Matukaitis ja Tallinna sihi alumise tuletorni teenija Karl Renning.
Möödunud sajandi kahekümnendate aastate algupooleks oli vastne mereadministratsioon jõudnud ellu viia juba mitmeid uuendusi. Kogu organisatsioon hõlmas merenduses sedavõrd laia tegevusala, et mõne esimese aasta jooksul lihtsalt ei suudetud kõiki valdkondi uutmisprotsessi täielikult haarata. 1920. aasta kevadel seati samuti nagu ka eelmisel aastal kõik meremärgid ja tulepoid aegsasti valmis, kuid kütteaine puudusel polnud neid võimalik merele oma kohale viia. „Puud on toored ning põlevkivi, mis Tallinna tuuakse, on halva kvaliteediga ning ei põle, kui puid hulka ei panda. Kui maiks kütteainet (head põlevkivi või kivisüsi) ei saa, jäävad saarte tuletornid nälga.“33
Huvitaval kombel on seadusandlikke akte ja määrusi üllitanud ametlik väljaanne Riigi Teataja 1924. aastal avaldanud Meriasjanduse Peavalitsuse koosseisuliste töötajate täpse nimekirja koos palgamääradega:
35 Riigi Teataja 1924, 53/54, 395-396.
Teatisest järeldub, et paarikümnes tegutsenud Eestimaa tuletornis oli noil aegadel ametis ühtekokku 90 majakameest. Loetelus pole aga kahjuks vähimatki vihjet peavalitsusele allunud ujuvmajakate (tulelaevade) personali kohta.
Aastatega suurenes hooldatavate objektide koguarv ja lisandus tööülesandeid.
Ibid.; 49.
Сычев, В. И.;… Жизнь и трагедия… Санкт-Петербург 2003, 97–98.
История… Том 3. Санкт-Петербург 1996, 49–50.
Johansen, Paul. Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland. Stockholm 1951, 14.
Meri, Lennart. Hõbevalge. Tallinn 1976, 438.
Hamari, Risto;… Suomen ulkosaaret. Jyväskylä 1996, 267.
Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Kansanrunousarkisto, E 177:181. Seiskari. Kotiseutukirja. Toimittaja Anneli Eskola. Turku 1992, 113.
Monrad-Krohn, Danckert. Norske fyr. Oslo 1997, 7.
Meremees 2009, 2, 26.