LITMIR.BIZ

      Merendusringkondades hakati auväärse majakasaare nime järgi ka suursugust tuletorni ennast Pharoseks hüüdma. Nii saigi kunagise tuletornisaare pärisnimest üldnimetus. Tuletorni sünonüümina on pharos veel õige mitmes keeles käibel tänaseni. Sõna ise on levinud ka romaani keeltesse: ladina keeles – phare, prantsuse keeles – phare, hispaania, itaalia ja portugali keeles – faro.2

      Hiljaaegu õnnestus Vene merendusloolastel leida kindralleitnant Spafarjevi materjalid antiikmaailmas ja keskajal käibel olnud oskussõnavara kohta. Spafarjevi märkmete kohaselt oli muistsele Aleksandria majakatulele omistatud nimetus phanus, saarekesele aga pharos. 15. sajandil püstitati Paniumi poolsaarele tuletorn. Meresõitjaile oli see phanos (hiilgav, sätendav), siit ka paikkonnale antud nimetus – phanarion. Niimoodi tuletati ühtlasi prantsuskeelsed oskussõnad fanal – latern, lamp või pisituletorn ja phare – tuletorn. Nähtavasti pärineb samast allikast ka venekeelne sõna фонарь (latern).3

      Kirjanik Veijo Meri etümoloogilisest sõnaraamatust „Sõnade sünd“ saame teada, et meie kõnekeeles laialt kasutatav nimetus „majakas“ pärineb tegelikult venekeelsest nimisõnast маяк – see on ritv või teivas, mille otsa on kinnitatud õletuust ilutulestiku süütamiseks, teisisõnu tuletorn.4 Venekeelse sõna маяк päritolu tuvastamine on aga tunduvalt keerukam ülesanne. Mitte alati pole muistsel Venemaal nimisõna маяк pruugitud selle nüüdistähenduses. See on tähistanud nii maas lõõmavat tuleriita kui ka rannikunõlval või veepinnal paiknevat igasugust ohutähist, mis märkis turvalist laevasõiduteed. Valge mere ranniku põlisasukate jaoks täitsid tunnusmärkide aset mere äärde paigaldatud ristid või kõrgendikele kuhjatud kivikasad. Pomoorid kutsusid noid rajatisi гурнями.5 Vankumatute õigeusklikena kasutasid pomoorid sakraalse sümbolina vene risti. Selle kõige alumise, kaldasendis paiknenud risti kolmanda rõhtpuu ülaots märgistas aga alati põhjasuunda.

      Praegu pole enam uudiseks seegi, et tule abil märguandmist kasutati sõnumite edastamise vahendina ammuilma enne tuletornide rajamist, näiteks 2. aastatuhande alguses eKr kirja pandud Eufrati-äärse Mari riigi muistsed tekstid pajatavad tulemärkidega edasi antavatest signaalidest, millega teatati röövnomaadide sissetungist.6

      Merendusalastesse keelenditesse „majakas“ ja „tuletorn“ on suhtutud erinevalt. Mõnede väitlejate arvates olevat esimene pelgalt russitsism meie keelekasutuses. Samas aga tuleks Leonid Parašini hinnangul soosida siiski neid, kes oskavad merendusterminis „majakas“ näha „soome-ugri algsõna „maa-akk, maa-hakk“ (maa hakatust või neeme otsa tähistav, esmaselt võib-olla hoopiski mitte inimeste püstitatud, kuid igal juhul meresõitja pilgule pidet pakkunud tunnusmärk) arengut ja levikut.7