LITMIR.BIZ

      Punapea Tšubais oli meeldejääv ning tema otsusekindlat nägu näidati televisioonis üha sagedamini. Kuid venemaalastele ei meeldinud see, mida nad nägid. Rahva seast kostus kurdistavaid vihakarjeid, sest inimestele tundus, et riigilt on röövitud selle väärtuslikem vara. Hinnad olid liiga madalad.

      Jeltsin ise oli Tšubaisi meetmete osas väga ebakindel ning see tingis Tšubaisi karjääris mitmeid vallandamisi ja edutamisi.

      Tšubais oli näiteks 1995. aasta lõpus sunnitud asepeaministri kohusetäitja kohalt lahkuma peale seda, kui erastamine oli suure kriitika alla langenud.15 Kuid Tšubais oli mees, keda Gaidar nimetas „võimatute tööde eksperdiks“ ja vaid mõned kuud hiljem oli ta ladvikus tagasi ning sai ülesandeks juhtida Jeltsini 1996. aasta valimiskampaaniat. Tšubais veendus, et Kommunistlikule Parteile on selle koht kätte näidatud ja tõestas seeläbi tagasivalitud presidendile, et ta on, kõigest hoolimata, usaldamist väärt.

      Vastutasuks edutati ta mõjuvõimsa presidendi administratsiooni juhiks. Kuigi ta kaotas teistkordselt töö, kui Jeltsin kogu Tšernomõrdini valitsuse 1998. aasta märtsis laiali saatis, tähendas see pelgalt paarinädalast puhkust mehe karjääris. Jeltsin vajas koheselt probleemide lahendajat Tšubaisi, kes oli rahaasjades Lääne lemmik, et see IMFilt uued laenud välja räägiks.16 1998. aasta suvel õnnestus Tšubaisil IMFilt ja Lääne pankadelt saada kokku 23 miljardi dollari suurune laenupakett. Laenu saamiseks maalis ta loova raamatupidamise abil pildi Venemaa katastroofilise olukorra kohta. Tagantjärgi tunnistas Tšubais Venemaa meedias, et „me tõmbasime neid haneks“ ning vaid nädalaid peale laenulepingu sõlmimist kukkus Venemaa rubla kurss nagu kivi. Lääne reaktsioon oli leebe.

      Kriisile vaatamata tasustas Jeltsin Tšubaisi uue ametipostiga. Seekord määrati ta Venemaa elektrivõrku kontrolliva riigifirma juhiks. Uues ametis viis Tšubais ellu oma järgmise hiigelprojekti – kogu Venemaa elektrivõrgu dereguleerimise. Kümne aasta pikkuse ametiaja jooksul kontrollis Tšubais sadade miljardite dollarite investeerimist elektrisektorisse ning kasutas võimalust ja jagas ettevõtte erastamise kaudu tükkideks. 2000ndate alguses oli Tšubais koos Boriss Nemtsoviga ka üks uue partei Paremjõudude Liit juhtfiguuridest. Tšubais panustas lauale kogu oma maine ja kandideeris 2003. aasta Riigiduuma valimistel, kuid partei kaotas üleriigilise meediaboikoti tõttu kõik oma kohad duumas. Tšubais tõmbus tagasi, kuid Nemtsov jätkas opositsioonipoliitikuna. Kui elektrimonopol 2008. aastal oma lõpu leidis, sai Tšubaisist nanotehnoloogiat väljatöötava Rosnano tegevdirektor.

      Peale 1990ndate massilisi erastamisi suhtuvad vaid vähesed venelased Tšubaisi neutraalselt. Mees ise on väitnud, et ta pidas tegutsedes alati silmas Venemaa parimaid huve, kuid tema tegevus on olnud väga vastuoluline ja teda on nimetatud isegi „Venemaa kõige vihatuimaks meheks“. Tšubais ise on nentinud, et „40 miljonit venemaalast on veendunud, et ma olen petis, varas, kriminaal või CIA agent, kes väärib mahalaskmist, poomist või uputamist.“ 2005. aasta märtsis elas ta üle atentaadikatse, kui tema auto lähedal plahvatas viitsütikuga pomm.

      Üks põhjustest, miks Tšubaisi nii teravalt kritiseeritakse, on see, et teda on seostatud mitme korruptsiooniskandaaliga, kuhu kuuluvad ka ähmased tehingud nende mõne 1996. aasta kuu jooksul, kui ta parasjagu kusagil ei töötanud.

      Tuntuim süüdistus puudutab avansimakset summas 90000 dollarit Tšubaisile ja viiele teisele valitsusliikmele aastal 1996 selle eest, et nad kirjutasid erastamisprotsessist raamatu. Summa võib võrreldes paljude teiste altkäemaksusüüdistuste summadega tunduda triviaalne, nii toona kui täna. Kuid see oli kahtlemata seadusevastane tegevus, vähemalt moraalselt, sest ilmnes, et raha pärines Vladimir Potaninilt – ühelt oligarhilt, kellel oli isiklikult Tšubaisi ees suur tänuvõlg.

      Kõigele vaatamata on Anatoli Tšubais üks vähestest, kes on olnud kõrgetel kohtadel Venemaa majanduses ja poliitikas alates 1990ndate algusest.

      PRESIDENT PARLAMENDI VASTU

      „Me ei suutnud valida kas minna turumajandusele üle ideaalsel või illegaalsel viisil. Meil oli valida kas illegaalne üleminek või kodusõda.“

      1990ndate poliitilisel kaosel oli mitu majanduslikku põhjust. Äkitselt oli pool Nõukogude Liidu rahvastikust ja kaks viiendikku SKPst väljaspool uue ja iseseisva Venemaa piire. Nõukogude impeeriumist polnud alles isegi korralikku alust, millele uus riik üles ehitada. Jeltsini valitsus pidi uuele vundamendile ruumi tegemiseks esmalt vana süsteemi jäänukid eemaldama.

      Suurimaks väljakutseks oli ehitada samaaegselt üles uued poliitilised ja majanduslikud institutsioonid. Opositsioonipoliitikud nagu näiteks Grigori Javlisnski Jabloko erakonnast uskusid, et Boriss Jeltsin ja tema valitsus ei ole huvitatud erastamistega mitteseotud reformidest väites, et „nad ei pööranud tähelepanu muudele aspektidele, mille abil tsiviilühiskonda üles ehitada, nagu näiteks efektiivse valitsuse ja tugeva parlamendi loomine, sujuvalt toimiva konstitutsiooni paikaseadmine ning seaduskuulekuse tagamine.“ Javlinski kritiseeris ka asjaolu, et ignoreeriti erastamisprotsessiga tihedalt seotud teemasid nagu näiteks kaubandus või funktsioneeriv pangandus- ja maksusüsteem.

      Jeltsin ei olnud tegelikult pesuehtne reformija. Ta valis tegelikkuses hoolikalt esitatud seadusettepanekute hulgast ning pani veto parlamendi ettepanekule tugevdada seadusandlust organiseeritud kuritegevuse ja rahapesu vastu. Ta ilmselt ei mõistnud päriselt turumajanduse mehhanisme. Tegelikult polnud Jeltsin kunagi NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretär, kelleks Jeltsini tippu jõudmise aastatel NSV Liidus oli Mihhail Gorbatšov. Kõrgeim parteiline ametikoht Jeltsinil oli NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee poliitbüroo liikmekandidaat ning Moskva linna parteijuht. 17 Sel põhjusel loobiti parlamendile pidevalt kaikaid kodaraisse ning tehti äkilisi kannapöördeid, kui põrkusid Jeltsini liberaalsed tõekspidamised ja vanad nõukogude väärtused. Nagu endiste ja tulevaste juhtide puhul mõjutasid ka Jeltsinit traditsioonid, mis olid Kremli poolt avaliku võimu elluviimisele iseloomulikud juba sajandeid. Konservatiivsed suhtumised muutusid aastate jooksul selgemaks ja Ameerika ajakirjanik Chrystia Freeland kirjutas, kuidas „demokraat Jeltsin muutus tsaar Borissiks.“

      Vaatamata oma autoriteedile ja rahva toetusele ei suutnud Jeltsin teha neid otsuseid, mida ta tegelikult soovinud oleks. Kuigi presidendi võim oli suur, maksis vastavalt endiselt kehtivale Nõukogude Venemaa konstitutsioonile aastast 1978 ka parlamendi sõna. Rohkem kui kümnest parteist koosnev opositsioon muutus üha agressiivsemaks ja oli vastu presidendi määruste kasutamisele Jeltsini poolt, mida riigi valitsemiseks välja anti. See aga tähendas eelarvedefitsiidi ja inflatsiooni riskide tõttu riigile suuremaid kulutusi.

      Jeltsini juhtivaks vastaseks sai Aleksandr Rutskoi, kes avaldas Jeltsinile suurt toetust, kui viimane riigipöörajatele 1991. aasta augustis vastu hakkas. Selline toetus oli talle andnud asepresidendi koha, kuid tema poliitilised ambitsioonid olid suuremad. Rutskoi oli koos duuma spiikri Ruslan Hasbulatoviga vastu riigifirmade piiramatule erastamisele. Tema arvates oli Tšubaisi juhitud Jeltsini meeskond „muutnud Venemaa majanduse prügimäeks.“ Rutskoi ja Hasbulatov leidsid endale tugeva toetaja Keskpanga näol.

      Peale seda, kui temast sai valitsuses korruptsiooni uuriva komisjoni juht, polnud Rutskoil raskusi kümneid vastuolusid avalikkuse ette tuua. Jeltsin reageeris koheselt ja vallandas ta. Peale seda teatas Rutskoi 1993. aasta aprillis, et tal on üksteist kastitäit tõendeid umbes viiekümne kõrgel positsioonil oleva poliitiku poolt sooritatud kriminaalsete tegevuste kohta. Jeltsin eitas enda ning oma valitsuse eksimusi

Скачать книгу