LITMIR.BIZ

      NÕUKOGUDE MAJANDUS oli juba aastakümneid paigal tammunud, kui selle probleemid 1980ndail lõpuks murdepunktini jõudsid. Berliini müür langes aastal 1989, kaks aastat hiljem tühistati Varssavi pakt ning lõpuks, 1991. aastal, lagunes Nõukogude Liit.

      Uus Venemaa ei saanud mööda vaadata Nõukogude Liidu varemeis majandusest – hoopis vastupidi. Kohese kehtivusega algatati mitmeid fundamentaalseid reforme. Karmide meetmetega kehtestati turumajandus ning meedia nimetas uut süsteemi sõltuvalt oma meelsusest kas „piiripealseks kapitalismiks,“ „kauboi-kapitalismiks“ või „röövkapitalismiks“. Augustist 1991 kuni augustini 1992 oli kukutatud kommunism, tutvustatud vaba hinnakujundussüsteemi ning suur osa majandusest erastatud.

      Uued juhid ei teinud numbrit turumajanduse põhitingimuste puudumisest – nagu näiteks tööhõiveseadused ja ametivõimud, kes seaduste täitmist kontrolliksid – ning need ei tundunud ületamatute probleemidena. Oluline oli tagada, et uus ühiskond luuakse sellesse tühimikku millest Kommunistliku Partei ülemvõim hetk tagasi jäädavalt purustatud sai.

      Esialgu oli nähtavaimaks tulemuseks uut sorti kaubad poes, kuid sellega kaasnes hindade hüppeline tõus ning massiline töötus. 1990ndate algusaastad muutsid paljud venemaalased vaeseks. Kapitalism ei aidanud, sest raha liikus riigist välja. Arvamused Venemaa esimeste aastate reformide kohta erinevad täna kardinaalselt, kuid üks on kindel: lahti oli lastud jõud, millega ükski toonase Venemaaga samas seisus olev riik ei oleks toime tulnud.

      Venemaa ebaküpse turumajanduse pioneeridena tegutsesid sõbrustavad oligarhid valguskiirusel ja kasutasid uusi võimalusi ära. Stardipauk oli antud juba perestroika alguses, kui noored ettevõtjad müüsid teenuseid ja importisid defitsiitseid kaupu ühiskonnale, mis janunes viletsate ja koledate nõukogude kaupade asemel millegi muu järele.

      Esimesed ettevõtted asutati lihtsate kooperatiividena, kuid rahateenimise potentsiaal mitmekordistus, kui reguleerimata finantsturul sai võimalikuks panku avada.1 Uuel Venemaal oli võimalik teiste inimeste raha liigutades lühikese ajaga suuri kasumeid teenida. Konkureerides kasumlike ärilepingute ja riigi tooraine kontrollimise pärast leidsid ärimehed end peagi karmist olelusvõitlusest ning hämmeldunud venemaalased jälgisid neid arenguid äsjaloodud ajakirjanduse ja televisiooniimpeeriumite vahendusel.

      Mõnikord oli raske uskuda isegi silmnähtavaid tõendeid.

      Paar aastat peale kapitalismi-eksperimendi algust oli Venemaa eliidil õnnestunud kokku kraapida kapital, infrastruktuur ja võrgustik, mis andis neile ainulaadse võimaluse osaleda maailma suurimas massilises erastamises.

      Samal ajal oli Venemaa Riigiduuma muutunud pelgaks kõnepidamise kohaks ja president nukuks üha mõjukaimate ärimeeste käes, kes olid avastanud milline mõju neil tänu oma kiirelt kogutud varandustele oli.

      Mitte kunagi varem maailma ajaloos polnud üks inimeste grupp, kellel oli niivõrd piiratud algkapital, nii kiiresti rikastunud. Venemaa oligarhia oli sündinud.

      LIIDU LAGUNEMINE: KOMMUNISMI SURM JA TURUMAJANDUSE SÜND

      AGOONIA JA LANGUS

      „Partei ja riik on ohus – ma ütleksin isegi, et suures ohus. Meie riigi lagunemise oht on suur, ning see oleks suur šokk kogu maailmale ja hüvitamatu hoop sotsialismile, rahvusvahelisele kommunismile ja tööliste liikumisele.“

      Sajanditepikkune autoritaarne valitsus oli 1980ndate Nõukogude Liidus muutnud demokraatia ja turumajanduse peaaegu tundmatuteks mõisteteks. Süsteem oli iganenud ja ebaefektiivne. Peale aastakümnetepikkust stagnatsiooni olid kommunismi utoopilised eesmärgid ammu ununenud ning poliitilise süsteemi legitiimsus oli alahinnatud. Paljud olid kaotanud lootuse kunagi selles roostetanud majanduses muutusi näha. Keegi ei osanud arvata, et sõnast „oligarh“ saab varsti üks sagedamini kasutatavaid sõnu vene keeles.

      Aastal 1985 sai NSVLi kompartei keskkomitee peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Tulihingelise kommunistina väitis Gorbatšov, et viga pole mitte kommunismi ideoloogias, vaid viisis, kuidas partei oli Marxi ideoloogiat tõlgendanud. Kuigi Gorbatšov nimetas oma reforme traditsioonilisel nõukogude viisil „tõelise Lenini juurde tagasipöördumiseks,“ näitasid need tegelikult pragmaatilist kaugenemist nõukogude doktriinist. Majandusreformid käivitati loosungi perestroika (reformimine) all, eesmärgiga kogu ühiskond rekonstrueerida.

      See toimus vaid paar aastat enne seda, kui Venemaa seisis dramaatilise protsessi keskmes, mida on kõige sobivam nimetada ümberpööratud marksismiks – revolutsiooniliseks muutuseks, milles kommunism muutus kapitalismiks.

      Gorbatšovi põhiprobleem seisnes selles, et ta kaitses režiimi ja ajalugu, mida ei oleks keegi kaitsta suutnud. Kuna partei kujutas endast tema enda võimu kantsi, saagis ta oksa, millel ise istus. Mida rohkem Gorbatšov impeeriumi päästa üritas, seda rohkem aitas ta tegelikkuses kaasa selle langusele.

      Nõukogude Liidu viimane kommunistliku partei keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov ühel Ülemnõukogu istungil novembris 1991, pisut rohkem kui kuu enne Nõukogude Liidu lagunemist.

      1989. aastaks oli Gorbatšov teinud juba mitmeid olulisi otsuseid. Ta parandas kahjustunud suhteid Läänega sõlmides USAga olulisi lepinguid, mille kohaselt vähendati strateegilist relvaarsenali. Ta lootis selle abil vähendada Nõukogude Liidu militaarkulutusi, mis moodustasid liidu SKPst neljandiku. Samuti vastandas Gorbatšov end avalikult Brežnevi doktriinile, mis oli Ida-Euroopat raudse eesriide taga hoidnud ning ta otsustas ka, et Nõukogude Liit peab peale kümme aastat kestnud konflikti oma väed katastroofilisest Afganistani sõjast välja tooma.

      Hoolimata neist ilmselgelt lepituslikest tegevustest ei leidnud ta toetust välismaalt. „Teadmata põhjusel ei tulnud Ameerika valitsus kunagi Nõukogude Liidule appi,“ kommenteeris Gorbatšov mõningad aastad hiljem kibedalt. Tegelikkuses oli USA teinud risti vastupidist ja suurendanud oma kaitsekulutusi. Sel viisil survestati NSVLi endale valed prioriteedid seadma ja suunama militaarsektorisse veelgi rohkem raha. Desarmeerimise plaanide poolt heidetud valguskiired blokeeriti koheselt ning täielikult igikestva ja järelemõtlematu võidurelvastumise poolt, millest kujunes nõukogude majandusele halastuslask.

      Maailma kahe supervõimu liidrid jalutamas Punasel Väljakul, mais 1988.

      Nõukogude Liit kulutas riigi elus hoidmiseks ära oma viimasedki säästud. Aastatel 1989 kuni 1991 kasutati riigi valuuta- ja kullareserv viimase sendini ära, meeleheitlikus püüdes riigi eelarvet tasakaalus hoida. Kuid kasutatud meetodid ei olnud alati läbipaistvad.

      Paljude ärastamiste puhul viitasid mitmed niidiotsad KGBle.2

      Ilma korraliku kontrollsüsteemita võis keegi õigel positsioonil olev isik suunata makseid ja muid tehinguid just nii, nagu tema seda heaks arvas. KGB kindral Oleg Kalugin meenutab, et raha lihtsalt haihtus: „Riigil olid suured rikkused ja varad. KGB ei omanud seda raha kunagi – kontrollisime vaid, et see raha välja makstakse.“

      Üheks kriminaalseks ärioperatsiooniks oli 1980ndail loodud ANT kompanii, mille tegevdirektoriks oli KGB kindral.3 Kohe kui NSVLi viimasel aastal kadus rahvusvahelise kaubanduse riigimonopol, alustas ANT tooraine eksporti välismaistele firmadele turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Tooted müüdi seejärel oluliselt kallimalt edasi, kuid see raha Venemaale ei jõudnud. Salajased tegevused avastati, kui ANT üritas riigist välja saata mitut

Скачать книгу