LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ning selle utoopilist retoorikat ja poliitikat, mis mitte kuskile ei viinud. Meeste unistused täitusid, kui neile anti vabad käed oma sõnad tegudeks teha.

      Neil puudus võltsettekujutus, et neid võidakse kangelasteks pidada. Hoopis vastupidi – Gaidar nimetas oma meeskonda kamikaze pilootideks. Mehed teatasid, et nende võitlus tagurlike parteijuhtide ja korrumpeerunud vabrikudirektorite vastu ei too venemaalaste poolt kaasa muud kui viha ja põlgust, sest inimesed olid kohutatud sellest, mida nad pidasid riigi varade põhjendamatuks raiskamiseks.

      Gaidari iseenda nimetamine kamikaze reformijaks oli prohvetlik. Stsenaariumi (kas siis parima või halvima) kohaselt oli tema kõige olulisemaks teoks vabastada rangelt paigal hoitud Venemaa valuuta ning see tegu ei olnud halastuslask ainult plaanimajandusele, vaid mehe tema enda karjäärile. Jeltsin vallandas ta.9

      Gaidar jätkas oma poliitilist tegevust ka peale Jeltsini usalduse kaotamist, kuid vastupidiselt Tšubaisile distantseeris ta ennast üha enam Kremlist. Aastal 1992 pani ta aluse opositsiooniparteile Paremjõudude Liit ning sai üheks selle juhtidest. Parteil pole seni siiski õnnestunud võimule saada, ning kui erakond ei saanud 2003. aasta riigiduuma valimistel ühtegi mandaati, jätkas Gaidar tegutsemist ohutumas akadeemilises maailmas.10

      2006. aasta novembris esines Gaidar Dublinis teaduskonverentsil, kus tal hakkas paha otse esinemise ajal ning ta kaotas teadvuse.11 Gaidari arvates oli ta langenud mürgitamise ohvriks ning süüdistas rünnakus üldsõnaliselt „Venemaa ametivõimude oponente,“ kuid see vahejuhtum ei pannud teda oma karjäärist loobuma. Endiselt uuskapitalistliku Venemaa tõelise visionäärina seadis Gaidar töö esikohale kõigest muust. Ta suri tromboosi tagajärjel 2009. aasta lõpus.

      KÕIKIDEST SAAB OSANIK

      „Inimesed imetlevad Margaret Thatcherit, sest ta erastas palju ettevõtteid, kuid mina erastasin täpselt sama palju kui tema – iga viieteistkümne minuti tagant.“

– Anatoli Tšubaisi enam-vähem täpne tsitaat varastest 2000ndatest

      1992. aasta augustis, seitse kuud peale kapitalismi eksperimendi algust, ei teadnud enamik venemaalasi, et majandust erastatakse ning samuti ei olnud nad näinud muutusi paremuse suunas. Ostujõu loomiseks soovis Tšubais teha kogu rahvast osanikud.

      Seetõttu oli erastamise teise laine eesmärgiks anda kõigile tükike Venemaa tööstuspirukast. 19. augustil 1992, täpselt aasta pärast Jeltsini kõnet Valge Maja ees tanki katusel, teatas Tšubais uhkusega, et uus „osak tähendab tõelist omandiõigust, mis on meile kõigile piletiks vabasse majandusse“. Samuti lubas ta, et projekti tulemuseks on „miljon omanikku, käputäie miljonäride asemel“. Järgneva kahe aasta jooksul sai iga Venemaa kodanik erastamisväärtpaberi ehk vautšeri. Kuigi see ei olnud ju veel osak, andis vautšer teoorias õiguse väiksele osale Venemaa majandusest.

      Juba 1980ndate alguses oli Nõukogude majandusteadlane Vitali Naišul teinud ettepaneku muuta kommunistlik plaanimajandus turumajanduseks ning seda vautšeripõhise erastamisskeemi abil. Toona kritiseeris Tšubais ettepanekut kõvasti, arvates, et sellega kaasneb paratamatult ka ebaõiglus ja pinged ühiskonnas. Kuid saatuse irooniana oli just Tšubais see, kes Riikliku Omandikomitee juhina projekti ellu viis.

      Kokku väljastati ligi 150 miljonit erastamisvautšerit, kõigil ümmargune märgistus 10000 rubla. Tšubaisi sõnul oli viimnegi neist peagi väärt kahe Volga hinda, kuid vautšeri hind mustal turul oli umbes 10 dollarit.12

      Esmane reaktsioon oli täpselt selline, nagu Tšubais oli lootnud. Inimesed nõudsid sõna otseses mõttes majanduse erakätesse minekut, et nende vautšerid hinda läheksid. Sagin oli suur ning mõnda aega olid vautšerid ilmselt maailma kõige likviidsemaks tagatiseks – neid sai osta ja müüa praktiliselt igas Venemaa kioskis või metroojaamas.

      Peagi loodi uute osanike esindamiseks sadu „fonde“ ning saadud vautšereid kasutades osteti kokku ettevõtteid nende arendamise eesmärgil. Mitmed oligarhid, eelkõige Mihhail Hodorkovski, mõistsid vautšerite potentsiaalset väärtust ja ostsid neid kokku. Kuna vaid vähesed venelased teadsid, kuidas oma vautšeritega ümber käia, „investeerisid“ paljud need uutesse osakutesse või lihtsalt vahetasid vautšerid millegi käegakatsutavama (paljudel juhtudel ka joodavama) vastu. Seetõttu vähenes vautšerite väärtus kiiresti ning 1994. aasta alguse vautšerite turuväärtuse analüüsi põhjal näis, et kogu Venemaa tööstus oli väärt vaid kümme miljardit dollarit. Erastamisvautšeritega oli seotud ka gaasigigant Gazprom, mille väärtuseks hinnati pisut alla 250 miljoni dollari – see oli vähem kui sajandik rahvusvaheliste investeerimispankurite hinnangust ning tuhandik sellest, mida ettevõte oli väärt viisteist aastat hiljem.

      Uute fondide juhatajad ei omanud piisavalt investeerimisalaseid teadmisi ning tavaliselt olid nad kas hoolimatult oportunistlikud või lausa petiste poolt juhendatud. Vaid vähestel juhtudel oli hea mõte lasta mõnel fondijuhatajal vautšeriga sinu eest majandada. Sellest hoolimata said sellised finantsinstitutsioonid ligipääsu keskpanga kõrgelt subsideeritud intressimääradele, ning pank ei näinud kahjumlike laenude andmises probleemi.

      Erastamistuhinas õnnestus paaril insaideril leida mahakäinud tööstuste hulgast ka tõelisi teemante. Protsessi eduka kontrollimise näiteks võib tuua Permis asuva Solikamski paberitööstuse osa erastamise, mis toodab suurt hulka Venemaa ajalehepaberist ning mille osakud ostis kokku Mihhail Haršani juhitud Esimene Vautšerite Fond (millest sai selle 1,5 miljoni vautšeriga riigi suurim fond).

      Ajakirjanik Paul Hlebnikovi sõnul suutis Haršan kohalikku erastamiskomiteed veenda, et oksjon tuleb pidada Solikamski territooriumil. Tegemist oli aga kaitserajatisega ja tehasesse sisenemiseks oli vaja ametlikku luba ning Haršanil õnnestus ainsana vajalik luba saada. Mehe ainus kommentaar kümne protsendi aktsiate eduka ostu kohta oli, et „Me ei tapnud kedagi ega rikkunud ühtegi seadust. Sedasi aetakse Venemaal äri.“ Paljud nõustusid.13

      Kahe aasta jooksul erastati enam kui sada tuhat riigiettevõtet, kuid tasuta osakute jagamine ei toonud riigikassasse raha sisse. Gaidari poolt pakutu polnud ilmselgelt imerohi ning eelarvedefitsiidi osa SKP-st jäi kahekohaliseks (kuigi see langes 1991. aasta 30 protsendilt aastaga kuni pisut üle 10 protsendini) perioodil, kui nafta hind langes 15 dollarini barreli eest.14

      Rahutus kasvas ning enne 1992. aasta lõppu oli president Jeltsinil Gaidari radikaalsetest meetmetest kõrini. Jeltsin vahetas Gaidari välja ohutuma peaministri vastu, kelleks sai Viktor Tšernomõrdin.

      Tšubais oli aga endiselt mängus sees ja teatas uhkelt, et „meie reforme ei saa tagasi pöörata.“ Üha enam populaarsust koguv Kommunistlik Partei oli aga võimule tagasi pääsedes valmis käivitama laiaulatuslikku taasriigistamise protsessi.

      ANATOLI TŠUBAIS: ERASTAMISTSAAR

      „Me peame majanduse riigi käest päästma – riigi sotsialismist vabastama ja raputama maha need kohutavad ahelad, mis kammitsevad meid selle gigantse, kõikjal oleva, bürokraatliku, destruktiivse ja ebaefektiivse riigi külge.“

      Kui teised lugesid Pasternaki või Tolstoid, siis Anatoli Tšubais (sünd. 1955) eelistas akadeemilisi töid poliitmajanduse teemal. Ta sai palju inspiratsiooni 1980. aastal Ungari majandusprofessor János Kornai sulest ilmunud teosest „Defitsiidi majandus“. Raamat kirjeldas veenvalt Nõukogude sotsialismi puudujääke ning seda, kuidas keskvalitsuse sekkumine majanduse ebaefektiivseks muudab. Raamat oli toona kättesaadav riiki sisse smuugeldatud käsitsi ümberkirjutatud koopiates ning peagi sai teosest Tšubaisi ringkonnas piibel.

      Aastal 1988, peale umbes aastapikkust majanduse õppimist Ungaris, mis oli Nõukogude standardite kohaselt progressiivne riik, alustas Tšubais plaanimajanduse radikaalsete reformide propageerimist. Tema mõtteks oli teooriad praktikas järgi proovida ja muuta Leningrad vabamajandustsooniks.

      Kuid NSVLi lagunemine seisis ukse ees ning Tšubaisil oli peagi terve riik, milles eksperimenti läbi viia.

      Nõukogude

Скачать книгу