LITMIR.BIZ

Скачать книгу

masinatel on ühesugune ajalugu. Neis sisaldub palju unetuid öid, vaesust, pettumusi ja rõõme, väikesi täiustusi, mida on teinud mitu põlvkonda anonüümseid töölisi, kes on andnud leiutisse oma pisikese panuse, milleta ka kõige paljutõotavam idee oleks jäänud viljatuks. Veelgi enam: iga uus leiutis on süntees, mis on sündinud mehaanika ja tööstuse vallas tehtud lugematute varasemate leiutiste tulemusel.

      Teadus ja tööstus; teadmine ja selle rakendamine; avastus ja praktiline teostus, millest sünnib uusi avastusi; aju leidlikkus ja käe osavus; vaimu- ja lihasetöö – need kõik töötavad käsikäes. Iga avastus, iga edusamm, iga lisandus inimkonna varasalve on tänu võlgu nii varasemale kui ka praegusele füüsilisele ja vaimsele pingutusele.

      Mis õigusega siis võib keegi omastada kas või ühe väikese tüki sellest hiigeltervikust ja öelda: “See kuulub mulle, mitte sulle?”.”64

      Sellised kaalutlused tekitavad minus soovi oma raamatud internetis vabalt kättesaadavaks teha ja loobuda osaliselt tavapärastest autoriõigustest. Ma poleks saanud seda raamatut kirjutada väljaspool hiigelsuurt loomulikku infovõrgustikku, ühist kultuurikapitali, mida mul pole õigust enda omaks kuulutada.65

      Vaimse kapitaliga on keerukam lugu. See sõltub meie vaimsest ja meelelisest suutlikkusest, näiteks keskendumisvõimest, kujutlusvõimest ja oskusest oma elukogemusi nautida. Kui olin noor, siis veel vahetult enne videomängude võimulepääsemist oli meil kombeks luua mängumaailmu, mis põhinesid keeruka süžeega lugudel ja täiskasvanute elust kopeeritud rollidel. Tänapäeval ostetakse kujutlusvõime valmistootena telestuudiotelt ja tarkvarafirmadelt ning lapsed hulguvad odavas, pilkupüüdvas ja tihti vägivaldses võõraste loodud tehismaailmas. Kõik kujundid on keegi teine valmis teinud, laste kujutlusvõimele ei jää ruumi ning sellist oskust neil ei teki. Lapsed ei õpi teistsugust maailma ette kujutama ja kasvavad üles teadmises, et tuleb leppida sellega, mis valmiskujul ette antakse.66 Kas see võib olla üks põhjusi, mille tõttu ameeriklased on poliitiliselt nii passiivsed?

      Vaimset kapitali hävitab muu hulgas ka elektroonilise meedia intensiivselt meeli ärritav sisu. Näiteks märulifilmid on nii kiiretempolised, lärmakad ja sündmusterohked, et vanemad filmid tunduvad nende kõrval igavad, raamatud või loodus aga lausa surmigavad. Kuigi olen püüdnud piirata oma laste juurdepääsu tänapäeva meelelahutusele, ei vaata nad kuigi hea meelega filme, mis on tehtud enne 1975. aastat. Kui korra juba tugevate ärrititega ära harjume, kutsub nende puudumine esile võõrutussümptomi, mida nimetame igavuseks. Me satume sellistest asjadest sõltuvusse ja oleme seetõttu sunnitud raha maksma kõige selle eest, mis vanasti moodustas loomuliku osa elust. Väikesed lapsed või kütid-korilased võivad vaimustusse sattuda näiteks aeglastest loodusprotsessidest – veepinnal ujuvast puuraost või mesilasest õiel, asjadest, mis ei köida tänapäeva tuima täiskasvanut. Kui Vana-Roomas pidid colonus’ed maksma ellujäämiseks tarviliku maa eest, siis tänapäeva inimesed maksavad selle eest, et teised toodaksid elamusi, mida nad vajavad selleks, et end elusana tunda.

      See, et vaimne kapital moodustab osa ühisvarast, ei pruugi esmapilgul ilmne olla. See, mis on omastatud, on inimese tähelepanu. Inimvaimu suutlikkus ehk vaimne kapital ei eksisteeri isolatsioonis; seda toidab ja suunab nii meie kasvatus kui ka kultuurikeskkond. Meie võime kujutlusi luua ja meelelist naudingut kogeda on suurel määral kollektiivne võime. Tänapäeval ei suuda me seda enam ammutada vabalt saadaolevatest vaimu ja looduse allikatest, vaid peame selle tema uutelt omanikelt ostma.

      Inimkonna kollektiivne tähelepanu on samasugune ühisvara nagu maa või õhk. Need koos on inimese loovuse tooraineks. Et valmistada tööriista, teha tööd, üldse midagi teha, tuleb oma tähelepanu koondada oma tegevusele, mitte aga millelegi muule. Alaline kõikjal olev reklaam ja meedia nõuavad aga nii suure osa meie kollektiivsest tähelepanust, et see ammendab meie jumaliku pärandi. Ükskõik kuhu ma vaatan, näen reklaamtahvlit. Metroos, internetis, tänaval, kõikjal püüab minu tähelepanu reklaamsõnum. Need tungivad meie mõtetesse, meie narratiividesse, häirivad meie sisemist kahekõnet ning selle kaudu meie emotsioone, soove ja uskumusi, muutes need tooteks ja kasumiks. Poliitiline ja ärivõim manipuleerib meie tähelepanuga nii osavalt, et see ei kuulu enam meile endale.

      Kui meie tähelepanuga on pikka aega manipuleeritud, seda on tükeldatud, alistatud tugevatele ärrititele ning tõugatud ühest värvikast ja tühjast kogemusest teise, on see muutunud nii killustatuks, et me ei suuda enam keskenduda mitte millegi sellise loomisele, mis ei sõltuks meid ümbritsevast programmist. Me ei suuda enam mõelda, nüansse tabada ega teist inimest mõista. Me oleme niivõrd vastuvõtlikud lihtsakoelistele narratiividele ja pealiskaudsele tundelisusele, et meid on lihtne reklaami, propaganda, demagoogia või fašismi õnge võtta. Kõik sellised meetodid teenivad rahavõimu huve.

      Kogukonna hävitamine

      Järgneva arutluse seisukohalt on kõige olulisem sotsiaalne kapital. Sotsiaalne kapital hõlmab peamiselt suhteid ja oskusi, “teenuseid”, mida inimesed kunagi kingimajanduse ajastul iseendale ja üksteisele osutasid. Nende seas on söögitegemine, lapsehoidmine, haigete hooldamine, külalislahkus, meelelahutus, nõuanded, toidu kasvatamine, riiete õmblemine, majade ehitamine. Üks-kaks põlvkonda tagasi ei olnud selline tegevus veel kaup. Kui ma laps olin, käisid inimesed väga harva restoranis söömas ning naabrid hoidsid üksteise lapsi. Tehnika, mis on aidanud Maa osakesi kaubaks muuta, on süüdlane ka selles, et inimsuhetest said teenused. Näiteks enne raadio ja fonograafi kasutuselevõttu tegid inimesed ise muusikat, tehnika abiga sai sellest aga miski, mille eest hakati raha maksma. Säilitus- ja transporditehnoloogia kujundas ümber toiduainete töötlemise. Üldiselt on tehnoloogia kaasa toonud üha spetsialiseerituma tööjaotuse, mis tähendab, et suurema osa meie asjadest valmistavad võõrad ning tõenäoliselt ei sõltu meie naabrid meist enam üldse. Majanduslikud sidemed on sotsiaalsetest sidemetest täielikult lahutatud; me ei saa oma naabritele enam millegagi vajalikud olla, seega pole meil isegi põhjust neid tunda.

      Sotsiaalkapitali monetariseerimine on kaasa toonud kogukondade lammutamise. Meid ei peaks üllatama asjaolu, et rahal on kogukonna lammutamises oluline roll, sest raha on puhtakujuline isikupäratuse kehastus. Kui muudame kaks erinevat metsa rahaks, muutuvad need identseteks. Sama põhimõte kehtib kultuuride kohta. Oleme loomas globaalset monokultuuri, kus kõik teenused on tasulised teenused. Kui raha on kõikide meie suhete vahendaja, kaotame ka ise oma isikupära ning muutume standardsete kaupade ja teenuste standardseks tarbijaks või standardseks tootjaks. Isiklikud suhted pole äri juures olulised, sest võime alati leida uue tarnija, kellele kauba või teenuse eest maksta. Me võime püüda kuidas tahes, aga meil ei õnnestu kogukonda luua. Pole siis ime, et tunneme end ebakindlalt; tunneme, et oleme asendatavad. Selle põhjus on intressi juhitav ainulaadse ja püha muutmine rahal põhinevaks ja isikupäratuks. Raamatus “The Ascent of Humanity” kirjutasin nii:

      “Tegelikult ei vaja me üksteist… Kas saab paremini kirjeldada tänapäeva maailma kogukondade kadumist? Me tõesti ei vaja üksteist. Meil pole vajadust tunda inimest, kes kasvatab, transpordib ja töötleb meie toitu, õmbleb meie rõivad, ehitab meie maja, loob meie muusika või parandab meie autot, hoiab meie lapsi. Me sõltume inimestest, kes neid asju teevad, kuid pole oluline, kes need inimesed on. Mida iganes vajame, võime kellelegi selle tegemise eest maksta, kui meil vaid on raha. Ja kuidas saame raha? Täites ise samasugust rolli, lastes kellelgi endale millegi tegemise eest maksta…

      Kõik, mida eluks vajame, oleme jätnud spetsialistide hooleks ning meil endil ei olegi enam midagi mõttekat teha peale oma erialase tegevuse, seega saame oma meelt lahutada. Üksikute allesjäänud vajalike toimetustega, nagu kuhugi sõitmine, poeskäimine, arvete maksmine, valmistoidu soojendamine või koristamine, saab valdavalt üksi hakkama. Me ei vaja neis tegevustes naabrite, sugulaste või sõprade abi. Me tahame oma naabreid paremini tunda, peame ennast sõbralikeks inimesteks, kes hea meelega teisi aitaksid. Kuid me ei saa neid millegagi aidata. Me kõik sulgume oma majadesse ja saame ise endaga hakkama. Õieti oleme sõltumatud inimestest, keda tunneme, kuid sõltume rohkem kui kunagi varem tuhandete kilomeetrite kaugusel elavatest võõrastest.”

      Sotsiaalsete

Скачать книгу