LITMIR.BIZ

Скачать книгу

target="_blank" rel="nofollow" href="#n32" type="note">32 Religioonis on lõplik eesmärk lunastus või selgusele jõudmine, mis toob kaasa kõik teised hüved. Kui sarnane on see piiramatu rahaeesmärgiga! Huvitav, mis juhtuks meie vaimsusega, kui loobuksime ühtse abstraktse eesmärgi poole püüdlemisest, püüdes selle abil lahendada kõiki probleeme. Mis tunne oleks loobuda lõputust enesetäiendamisest ja eesmärgi suunas edenemisest? Mis tunne oleks selle asemel lihtsalt mängida, lihtsalt olla? Sarnaselt rikkusega pole ka arusaamise püüdmisel mingeid piire ning mõlemad püüdlused võivad osutuda orjastavaks. Ma arvan, et mõlemal juhul on püüdluste eesmärk üksnes võlts aseaine sellele, mida inimesed tegelikult tahavad.33

      Täielikult monetariseerunud ühiskonnas, kus peaaegu iga asi on kaup või teenus, muudab raha maailma paljususe ainususeks, üheksainsaks asjaks, mis on kõige muu mõõdupuu ja vahetatav peaaegu mis tahes muu asja vastu.34 Apeiron, logos ja teised sarnased mõisted olid kõigele aluseks oleva ja kõikeloova ainususe eri versioonid. Sellest saavad kõik asjad alguse ja selle juurde pöörduvad lõpuks ka tagasi. See on peaaegu identne Vana-Hiina Daoga, millest sünnivad yin ja yang ning seejärel kümme tuhat asja. Huvitav on asjaolu, et taoismi poollegendaarne õpetaja Laozi elas umbes samal ajal kui presokraatikud. Umbes samal ajal vermiti ka Hiinas esimesed mündid. Igatahes on raha siiani see, millest sünnib kümme tuhat asja. Mida iganes sa tahad siia maailma rajada, alustama pead investeerimisest, rahast. Ja kui sa oled oma projektiga valmis saanud, on aeg see maha müüa. Kõik asjad saavad alguse rahast, kõik asjad pöörduvad raha juurde tagasi.

      Raha pole seetõttu mitte ainult universaalne eesmärk, vaid ka universaalne vahend ning seetõttu ka universaalne lõppsiht, mida ei saa kunagi liiga palju olla. Vähemalt nii me seda tajume. Olen tihti olnud tunnistajaks aruteludele rahvusvahelise kogukonna loomise või mõne teise projekti algatamise üle, kuid enamasti lõpeb see pettunud tõdemusega, et projekt ei saa kunagi teoks, sest selle jaoks ei ole raha. On mõistetav, et raha peetakse määravaks teguriks, mis otsustab, mida me suudame luua – tõepoolest, raha eest saab osta mis tahes kaupa või panna inimesi osutama mis tahes teenust. Igal asjal on hind. Tuleb välja, et raha eest saab osta isegi käega katsumatut, näiteks sotsiaalset staatust, poliitilist võimu ja jumala poolehoidu (või kui mitte seda, siis vähemalt ligilähedaselt sama head religioossete institutsioonide poolehoidu). Me oleme võrdlemisi harjunud nägema rahas teed kõigi meie soovide täitumisele. Kui palju on sul selliseid unistusi, mis võiksid täituda siis (ja ainult siis), kui sul oleks raha? Me pandime oma unistused rahale ning muudame raha vahendist lõppeesmärgiks.

      Ma ei propageeri raha kaotamist. Raha on ületanud oma valduse piirid, saanud vahendiks selliste asjade hankimisel, mida ei tohiks kunagi sellise homogeensuse ja isikupäratusega nakatada. Samal ajal muutuvad meile kättesaamatuks need asjad, mida raha eest tõesti ei saa. Ükskõik, kui palju raha meil on, saame hankida vaid neid asendava näivuse. Lahenduseks on rahale selle õige rolli tagasiandmine. Tõepoolest on ju asju, mida inimesed saavad luua ainult raha või mõne muu suuremahulist inimtegevust kooskõlastava vahendi abil. Püha raha on aga tööriist, mis aitab luua lugu; rolle määrava ja intentsioone suunava kokkuleppe kehastus. Püha majanduse tingimustes eksisteerivat raha kirjeldan hiljem.

      Et raha ostuvõimel ei tundu olevat piire, kipub ka meie rahahimu olema piiramatu. Piiritu rahahimu oli teada ka muistsetele kreeklastele. Kuulus luuletaja ja reformija Solon märkis raha algusaegadel: “Inimese jaoks ei ole jõukusel piire, sest kõige rikkamad meie seast püüavad oma vara kahekordistada.” Aristophanes pidas raha ainulaadseks selle poolest, et erinevalt kõigist teistest asjadest (näiteks leivast või seksist) ei tekita see kunagi küllastustunnet.

      “Kui palju on piisav?” küsis kord üks mu sõber oma tuttavalt miljardärilt. Miljardär sattus segadusse. Asjaolu, et ükski rahasumma pole kunagi piisav, on tingitud sellest, et me püüame raha kasutada selliste vajaduste rahuldamiseks, mida see rahuldada ei saa. Seetõttu sarnaneb raha mistahes muu sõltuvust tekitava ainega, mis korraks ajutiselt valu leevendab, kuid vajadust ennast ikkagi ei rahulda. Valu vaigistamiseks vajatakse üha suuremaid annuseid, kuid ükski kogus pole kunagi piisav. Tänapäeval püüavad inimesed rahaga asendada muu hulgas nii suhteid, põnevust, eneseaustust kui ka vabadust. “Oleks mul vaid miljon dollarit, siis oleksin vaba!” Paljud andekad inimesed ohverdavad oma nooruse, lootes varakult pensionile jääda ja vabadust nautida, kuid avastavad keskealisena, et on langenud rahaorjusse.

      Kui raha esmane funktsioon on olla maksevahend, kehtivad sellele samad piirangud nagu kaupadele, mille eest rahaga makstakse, ning meie rahahimu peaks sõltuma küllastatuse astmest. Siis astub aga vahele uus funktsioon, rahast saab akumulatsioonivahend, ja meie rahahimu muutub piiramatuks. Seetõttu uurin muu hulgas seda, kuidas saaks raha funktsioonid maksevahendina ja akumulatsioonivahendina teineteise küljest lahti ühendada. Selline idee oli juba Aristotelesel, kes tegi vahet kaht tüüpi rikastumisel: raha kogumisel ja vajaduste rahuldamisel.35 Raha kogumine oli tema sõnul ebaloomulik ja piiramatu.

      Erinevalt füüsilistest kaupadest on abstraktset raha põhimõtteliselt võimalik omada piiramatus koguses. Et majanduse suurust esitatakse lihtsalt arvudena, usuvad majandusteadlased, et lõpmatu eksponentsiaalne kasv on võimalik. Kõigi kaupade ja teenuste summa on arv, arvud aga võivad kasvada piiramatult suureks. Abstraktsioon pimestab meid sedavõrd, et hakkame eirama looduse ja kultuuri suutmatust sellise kasvuga sammu pidada. Nagu Platon, peame abstraktsiooni reaalsemaks kui tegelikkust, lahendades Wall Streeti probleeme, samal ajal kui tegelik majandus mureneb. Asjade rahalist olemust nimetatakse väärtuseks. Sellele abstraktsele ühetaolisele olemusele taandub kogu maailma mitmekesisus. Kõik asjad taanduvad sellele, milline on nende väärtus. See loob illusiooni, et kogu maailm on sama piiramatu kui arvude hulk. Sobiva hinnaga saab osta kõike, isegi hävimisohus loomade nahku.36

      Raha piiramatus varjab endas teist sorti piiramatust, inimestele kuuluva maailma piiramatust. Milliseid asju me üldse raha eest ostame ja müüme? Me ostame ja müüme vara, asju, mida me omame, asju, mida me tajume enda omandina. Tehnika edusammud on selle valduse piire pidevalt laiendanud, muutes omandiks paljud asjad, mille omamine oli varem mõeldamatu: maapõue mineraalid, elektromagnetlainete sagedused, geenijärjestused. Kui omandiks said maa, vesi, muusika, kirjandus, muutus aegamööda ka meie hoiak omandi suhtes. Raha piiramatusest tuleneb, et ka omand saab kasvada piiramatult. Kui inimkonna saatus on kogu universumi vallutamine, muutub kogu maailm inimese valduseks. Seda saatust olen kirjeldanud müüdis, mis räägib tõusust, mis on osa inimkonna loost. Tänapäeval on see lugu hakanud üha rohkem ajast maha jääma ning koos uue rahasüsteemiga peame looma ka selle asemele uue loo.37

      Raha omadused, millest siin juttu tegin, ei ole tingimata halvad. Tänu sellele, et raha on aidanud asju homogeniseerida ja standardiseerida ning olnud universaalne maksevahend, on see võimaldanud inimestel imet teha. Tehnoloogia arengus on raha mänginud võtmerolli, kuid võib-olla peaksime raha loovat potentsiaali kasutama tema õigel eesmärgil. Raha on edendanud paljude standardsete asjade, näiteks masinadetailide ja mikrokiipide loomist. Kuid kas tahame, et ka meie toit oleks homogeenne? Raha isikupäratus soodustab koostööd erinevate sotsiaalsete gruppide vahel, aitab kooskõlastada miljonite üksteisele tundmatute inimeste tööd. Kuid kas tahame, et meie suhted lähedastega oleksid sama isikupäratud? Raha on universaalne vahend, mis võimaldab meil teha peaaegu kõike, kuid kas me tahaksime, et see oleks esmane vahend, milleta me ei suuda midagi teha? Nüüd, kui inimkond asub täitma oma uut, intentsionaalset ja teadvustatud rolli, on meil aeg õppida seda tööriista kasutama.

      Neljas peatükk

      Mure varanduse pärast

      “Mis juhtuks taevas siis, kui esimesed saabujad kehtestaksid taevapinnale eraomandi ja jagaksid taeva omavahel samal viisil, nagu meie oleme jaganud maapinna?”

– Henry George

      “Inimene ei loonud Maad ja kuigi tal oli loomulik õigus see enda valdusse võtta, ei olnud tal õigust ühtki osa sellest igaveseks endale võtta. Maa looja ei pidanud kinnisvarabürood

Скачать книгу