LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kaasa üksnes ägedama sõja iseenesega, mis väljendab vaid järjekordset lahingut loodusega ja kõige muuga, millel meie tsivilisatsiooni kriis põhineb.

      Nappuse taustal on ahnus mõistetav. Meie valitsev ideoloogia eeldabki seda, see on meie iseduse loosse sisse kirjutatud. Eraldiseisev isiksus on vaenulike ja ükskõiksete jõudude juhitavas universumis alati väljasuremise äärel; ta tunneb end kindlalt ainult siis, kui suudab neid jõudusid ohjeldada. Kui meid heidetakse meist eraldi objektiivselt eksisteerivasse universumisse, peame üksteisega piiratud ressursside pärast võistlema hakkama. Eraldiseisvast isedusest lähtudes on nii bioloogid kui ka majandusteadlased ahnuse olemasolu aksioomiks kuulutanud. Bioloogias on selleks geen, mis püüab omakasu nimel ennast maksimaalselt taastoota; majanduses on ratsionaalne tegija, kes püüdleb suurima rahalise omakasu poole. Aga milline on olukord siis, kui nappuse eeldamine osutub vääraks, kui see peegeldab meie ideoloogiat, mitte tegelikkust? Sellisel juhul pole ahnus meile bioloogiliselt omane, vaid on üksnes nappuse tajumise sümptom.

      Tõsiasja, et ahnus peegeldab pigem tajumist kui tegelikkust, näeme muu hulgas sellest, et rikkad inimesed kipuvad olema kitsimad kui vaesed. Olen kogenud, et vaesed inimesed laenavad või kingivad tihti üksteisele summasid, mis on suhteliselt sama suured kui pool rikka inimese kogu varandusest. Minu tähelepanekut kinnitavad ka ulatuslikud uuringud. Mittetulundusliku uurimisorganisatsiooni Independent Sector 2002. aastal läbi viidud uurimuse põhjal selgus, et alla 25 000 dollarise aastapalgaga ameeriklased annetasid oma sissetulekust heategevuseks keskmiselt 4,2 protsenti, üle 100 000 dollarise palgaga inimesed aga ainult 2,7 protsenti. Hiljutise California Ülikooli Berkeleys sotsiaalpsühholoogi Paul Piffi uurimuse järgi on madalama sissetulekuga inimesed teiste suhtes heldemad, heatahtlikumad, usaldavamad ja abivalmimad.14 Piff andis uurimuses osalejatele raha, et nad jagaksid selle anonüümselt partneriga, kes ei saa andja isikut teada. Ta avastas, et inimeste heldus oli pöördvõrdelises sõltuvuses nende sotsiaalmajandusliku staatusega.15

      Kuigi meil võiks tekkida kiusatus järeldada, et ahned inimesed saavad rikkaks, on sama usutav tõlgendada seda nii, et rikkus muudab inimesed ahneks. Miks peaks nii olema? Külluse keskel tundub ahnus tobe, see on ratsionaalne üksnes nappuse korral. Rikkad tajuvad nappust ka seal, kus seda pole. Nad muretsevad ka raha pärast rohkem kui teised. Kas see võiks olla nii, et raha ise ongi nappuse tajumise põhjus? Kas on võimalik, et raha, mis on peaaegu turvatunde sünonüüm, tekitab, irooniline küll, hoopis vastupidise seisundi? Mõlemale küsimusele võib vastata jaatavalt. Kui vaatleme individuaalset tasandit, siis rikkad inimesed on oma raha saamisse rohkem panustanud ega suuda sellest nii lihtsalt lahti lasta. Vaevata lahtilaskmine peegeldab küllusest lähtuvat hoiakut. Ka süsteemi tasandil on nappus rahasse sisse kodeeritud, see on raha loomis- ja ringlusviisi otsene tulemus.

      Nappuse eeldamine on üks kahest kesksest majandusaksioomist. (Teine aksioom ütleb, et inimesed püüdlevad loomupäraselt maksimaalse ratsionaalse omakasu poole.) Kumbki aksioom ei kehti. Õigemini on need tõesed ainult väga kitsas piirkonnas; maailmas, kus me konnana kaevupõhjas arvame, et see ongi kogu tegelikkus. Seda juhtub tihti, et miski, mida peame objektiivseks tõeks, on tegelikult vaid meie enda loodud objektiivse maailma projektsioon. Oleme nappuse ideest nii hõlmatud, et peame seda tegelikkuse loomuse juurde kuuluvaks. Kuid tegelikult elame külluslikus maailmas. Meie kogetav kõikehõlmav nappus on tehislik. Selle on loonud meie rahasüsteem, poliitika ja taju.

      Nagu peagi näeme, peegeldab meie raha- ja omandisüsteem ning üldine majandussüsteem samasugust fundamentaalset iseduse ideed, mis kajastub nappuse tajumises. Meie eraldiseisev isedus, kartesiaanlik mina, on psühholoogiline mull, mis on ükskõiksesse universumisse üksi jäetud ning püüab omandada, hallata ja valitseda nii palju varandust kui võimalik, kuid tema püüdlused on juba ette nurjumisele määratud seetõttu, et tema side küllastamatuse kogemisega on katkenud.

      Mõnikord kutsub väide, et elame külluslikus maailmas, esile peaaegu vaenuliku emotsionaalse reaktsiooni. Nii reageerivad lugejad, kes usuvad, et inimese harmooniline kooseksisteerimine ülejäänud eluvormidega on võimatu, kui maailma rahvastik oluliselt ei vähene. Nad räägivad naftatarbimise tipust ja ressursside ammendumisest, globaalsest soojenemisest, põllumaa kurnamisest ja ökoloogilisest jalajäljest, mis annavad tunnistust asjaolust, et maakera ei suuda praeguse rahvaarvu juures tööstusliku tsivilisatsiooni arengule kaua vastu pidada.

      Selles raamatus kirjeldatud püha majanduse mõtteviis pakub vastuse ka neile muredele. Mis veelgi olulisem – see otsib vastust ka küsimusele kuidas, näidates teed, kuidas eesmärgini jõuda. Annan praegu osalise vastuse, mis tekitab lootust.

      Inimtegevus on tõepoolest maakera üle koormanud. Muret tekitava kiirusega ammenduvad nii fossiilsed kütused, põhjaveevarud, huumusekiht, reostuse neutraliseerimise võime kui ka biosfääri elujõulisust tagav ökosüsteemide terviklikkus. Ükski planeeritav abinõu pole piisav ega õigeaegne.

      Teisest küljest on suur osa inimtegevusest inimese õnne silmas pidades tarbetu või kahjulik. Näiteks relvade tootmisele ja sõjapidamisele kulub aastas umbes kaks triljonit dollarit. See nõuab tohutut teaduspanust ning miljonite noorte inimeste elusid või tervist. See kõik rahuldab vajadust, mille oleme ise tekitanud.

      Näiteks USA elamuehitust on viimasel paarikümnel aastal iseloomustanud hiigelsuured villad, mille järele pole mingit tegelikku vajadust. Mõnes teises riigis elaks sellise suurusega majas 50 inimest. Lõppkokkuvõttes ei kasuta kõledaid elutube keegi, sest inimesed tunnevad ennast seal ebamugavalt ja tõmbuvad pigem varjule näiteks hubasemasse kööginurka. Sellistele koletistele kulunud materjalid, energia ja ülalpidamine raiskavad ainult ressursse. Eeslinnad on aga võib-olla isegi veel suuremad raiskajad, mis soodustavad meeletute vahemaade läbisõitmist, sest ühistransporti pole võimalik kasutada.

      Toiduainetööstus raiskab tohutuid koguseid igal etapil. Valitsuse uuringu järgi läheb teel tootjalt kauplusse kaduma umbes neli protsenti, poest tarbijani umbes 12 protsenti ja tarbija kodus umbes 29 protsenti toiduainetest.16 Peale selle kasutatakse suurt osa põllumaast biokütuse tootmiseks ning mehhaniseerimine on kõrvale tõrjunud töömahuka mitme kultuuri samaaegse kasvatamise ja teised meetodid, mis võiksid tootlikkust suurendada.17

      Need arvud näitavad, et isegi seitsme miljardi inimese jaoks on küllus saavutatav. Samas tähendab see, et inimesed kulutaksid toidu kasvatamisele palju rohkem aega. Viimase 200 aasta trend muudaks oma suunda. Vähesed mõistavad, et orgaaniline põllumajandus võib olla tavapärasest kolm korda produktiivsem, kuid seda hektari, mitte töötunni kohta.18 Intensiivne aiandus on veelgi produktiivsem ja töömahukam. See on hea uudis neile, kellele meeldib aias tegutseda ja kes usuvad, et maalähedus mõjub inimestele hästi. Äärelinna aias sajaruutmeetrisel põllulapil saab ka mõne tunniga nädalas perele vajaliku juurvilja kasvatada, kaks korda rohkem panustades võib ka põhitoiduainetega hakkama saada, näiteks kartuli, bataadi või kõrvitsaga. Kas tõesti vajame ulatuslikku transpordisüsteemi, mis California salatit ja porgandit üle kogu riigi laiali veab? Kas see muudab elu mingil moel paremaks?

      Raiskamisele on orienteeritud ka paljude tarbekaupade vilets konstruktsioon ja neile ette nähtud lühike eluiga. Praegu puuduvad majanduslikud stiimulid, et valmistada selliseid tooteid, mis peavad kaua vastu ja mida saab parandada. Pigem vastupidi. Seega on tihti odavam osta uus, kui vana parandada. Ka see on meie rahasüsteemi toimimise tagajärg ning püha majanduse korral olukord muutuks.

      Minu kodutänaval on igal perel muruniitja, mida kasutatakse võib-olla kümme tundi suve jooksul. Igas köögis on mikser, mida kasutatakse kõige rohkem 15 minutit nädalas. Mis tahes hetkel seisavad umbes pooled autod pargituna. Paljudes peredes on hekilõikajad, elektritööriistad, trenažöörid. Kõik need asjad seisavad suurema osa ajast jõude, seega on nad ülearused. Meie elukvaliteet ei muutuks halvemaks, kui meil oleks poole vähem autosid, kümme korda vähem muruniitjaid ja paar trenažööri naabruskonna kohta. Õieti see paraneks, sest saaksime võimaluse suhelda ja asju jagada.19 Isegi meie praeguse mõttetu tarbimistaseme juures seisab umbes 40 protsenti maailma tööstuslikust

Скачать книгу