LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Maal on kellegi omand, räägib tegelikult sellest, kuidas on muutunud meie arusaam meie enda ja universumi suhtest.

      Henry George’ist lähtuv traditsioon

      Kasutusõiguse ja täieliku omandiõiguse eristamises peegeldub algne eristus inimjõuga toodetu ja juba olemas oleva vahel; tänapäeval elab see edasi kinnisvara ja vallasvara mõistes.

      Et Rooma impeerium lõi tänapäevase omandi õiguslikud alused, pole üllatav, et samast ajast pärinevad ka esimesed omandiõiguse kriitikud. Kolmanda ja neljanda sajandi varajase kristliku kiriku liidrid olid selgel seisukohal, et maailma ande tuleb kõigi vahel jagada. Ambrosius kirjutas: “Ühtviisi nii rikkad kui ka vaesed naudivad universumi suurepäraseid ehteid… Jumala koda on ühine rikastele ja vaestele” ja “Meie Issanda Jumala tahtel kuulub see maa kõigile ja tema viljad on kõikide toitmiseks.”51 Ta kirjutab ka,

      et eraomand ei ole loodusega kooskõlas, sest loodus on loonud kõik asjad ühistena. Jumal on loonud kõik sellisena, et seda omataks ühiselt. Seetõttu on loodus ühisomandi ema ja eraomandi vastane.52

      Teised kirikuisad, eelkõige Johannes Kuldsuu, Augustinus, Basileios Kaisareast ja Aleksandria Clemens, avaldasid samasuguseid seisukohti, innustades Jeesuse järgijaid tema õpetusi sõna-sõnalt järgima ja andma kõik oma varad vaestele. Nende filosoofia ei seisnenud paljastes sõnades, paljud neist järgisid ka ise seda põhimõtet. Ambrosius, Basileios Kaisareast ja Augustinus olid enne kiriku teenistusse asumist rikkad mehed, kuid nad loobusid kogu oma varast.

      Kirikuisade õpetusest hoolimata sai aga kirik ise peagi märkimisväärsete varade omanikuks ja ilmalike valitsejate liitlaseks. Jeesuse õpetus taandus ebamaiseks ideaaliks, mida enam tõsimeeli kellelegi ei soovitatud, ning jumalariik kolis maa pealt taevasse. Sellega tuli murrang mõtteviisis, mis viis vaimu ja mateeria eraldumiseni ja aitas kaasa kõige materiaalse ja eriti raha ebapühaks muutumisele. Veelgi iroonilisem on asjaolu, et paljud inimesed, kes väidavad tänapäeval end kristlikku õpetust järgivat, on kogu asja pahupidi keeranud ning seostavad sotsialismi ateismiga ja isiklikku rikkust jumala soosinguga.

      Varajased kirikuisad osutasid sageli erinevusele inimese pingutuste abil loodu ja jumala kõigile kasutamiseks antu vahel. Paljud viimaste sajandite sotsiaalsest ja majanduslikust vaatevinklist lähtuvad kriitikud on nende nördimusega nõus olnud ning ühisvara omastamise hukka mõistnud ja esitanud olukorra parandamiseks leidlikke ettepanekuid. Üks varajasi kriitikuid oli Thomas Paine, kes kirjutab:

      “Võimatu on eraldada maaharimisest tingitud täiustused maast endast; selle seotuse põhjal sündis ka maaga seotud omand. Tõsi on aga see, et isiklik omand on üksnes maa täiustamisest tingitud väärtus, mitte maa ise… Seetõttu võlgneb iga maaharija kogukonnale rendi kasutatava maa eest.”53

      Esimese majandusteadlasena arendas seda ideed põhjalikumalt Henry George oma 1879. aastal ilmunud ladusas suurteoses “Progress and Poverty”. Ta alustas üldjoontes samast eeldusest nagu Paine ja kirikuisad:

      “Kuid kes lõi maa, et igaüks võib ennast selle omanikuks kuulutada, võtta endale õiguse seda müüa, kinkida või pärandada? Asjaolu, et me seda maad ise ei loonud, et see on üksnes meie ajutine elupaik, ühele põlvkonnale teise järel; et me oleme siin ilmselgelt looja silmis võrdsed, annab tunnistust sellest, et kellelgi ei ole ainuõigust maaomandile, et kõikidel inimestel on maale võrdsed ja võõrandamatud õigused. Maa valdamine peab olema võimalik, et selle harijal oleks kindlustunne; et ta saaks oma töö vilju nautida. Tema õigust maale piirab kõigi teiste samasugune õigus…”54

      Miks peaks keegi maa tarbimisväärtuselt kasumit teenima pelgalt seetõttu, et ta on selle omanik, seda enam, et omandiõigus põhineb kunagisel ebaõiglusel? Sellele mõeldes tegi Henry George ettepaneku kehtestada ühemaksusüsteem (single tax), 100-protsendiline maks maarendilt. Maksu pidi kohaldatama ainult maa väärtusele, jättes selle harimisel tehtud täiustused arvestamata; näiteks maksustada tulnuks maad, aga mitte ehitisi ega viljapõlde. Ta kutsus üles kaotama kõik teised maksud, väites, et seadusliku eraomandi maksustamine on samasugune vargus nagu ühiselt varalt kasumi teenimine. George’i kirjutised kutsusid esile massilise poliitilise liikumise ning ta oleks peaaegu New Yorgi linnapeaks valitud, kuid arusaadavalt oli tal majanduseliidi hulgas palju vaenlasi.55 Tema ideid järgiti sporaadiliselt mitmel pool maailmas (olen ise elanud kaua aega Taiwanil ja Pennsylvanias ning mõlemad koguvad maksu maa väärtuse alusel) ning neil oli majandusmõttele suur mõju.

      Üks George’i austajaid, Silvio Gesell, pakkus välja peaaegu samasuguse maksu, mille puhul kehtiks maa ühisomand, kuid maad saaks rentida umbes maarendisele vastava summa eest.56 Geselli põhjendus on veenev ja äärmiselt ettenägelik. Järgnev erakordne kirjutis on pärit 1906. aastast:

      “Kuuleme tihti väljendit, et inimesel on maale loomulik õigus. Kuid see on absurdne; täpselt sama korrektne oleks öelda, et inimesel on õigus oma jäsemetele. Kui me räägime selles kontekstis õigustest, peaksime ka ütlema, et männil on õigus oma juured maasse ajada. Kas inimene veedab oma elu õhupallis? Maa kuulub inimesele ja on tema enda orgaaniline osa. Me ei suuda inimest ilma maata ette kujutada, nagu me ei suuda teda ette kujutada ka ilma peata või ilma maota. Maa on täpselt samamoodi inimese osa või organ nagu tema pea või magu. Kus algab inimese seedeelundkond ja kus see lõpeb? Sellel ei ole algust ega lõppu, see moodustab kinnise ringi. Ained, mida inimene eluks vajab, on oma algkujul seedimatud ning peavad läbima ettevalmistava protsessi. Ja see ettevalmistus ei toimu inimese suus, vaid taimedes. Taim kogub endasse ja muundab kõik vajalikud ained, et neist saaksid toitained, mis seedekanalis imenduvad. Taimed ja nende kasvuruum on täpselt samasugused inimese osad nagu tema suu, hambad või magu…

      Kuidas saame sel juhul lubada üksikisikutel osa maast enda ainuomandiks võtta, püstitada tõkkeid ning koerte ja väljaõppinud orjade abiga meid sellest maast eemal hoida, meid eraldada meie enda osast, nagu rebiks küljest meie jäsemeid? Kas see poleks meie enese keha moonutamine?”57

      Gesell jätkab oma vaimustavat ilukõnet tõdemusega, et selline moonutamine on veel hullem kui mõne kehaosa amputeerimine, sest keha haavad paranevad, kuid

      “maatüki amputeerimisest jäänud haav jääbki mädanema ega parane iial. Igal rendimaksmise päeval avaneb haav uuesti ja sellest purskub kuldne veri. Inimene voolab verest tühjaks ja muutub jõuetuks. Maatüki amputeerimine meie keha küljest on kõigist operatsioonidest veriseim; see jätab avatud mädaneva haava, mis ei saa enne paraneda, kui varastatud jäse tema külge tagasi kinnitatakse.”

      Ma usun, et see on haav, mida me kõik tunneme, mitte üksnes rendina, mis on iga meie ostu sisse arvestatud, vaid ka oma hinges õiguste riisumisena. Hiljuti sõitsin koos ühe prantslannaga mööda Pennsylvania väikesi teid. Meid ümbritsevad mäed ja orud tundusid kutsuvad ning otsustasime veidi jalutada. Püüdsime leida kohta, kuhu auto jätta. Veetsime umbes tunni ringi sõites, kuid ei suutnudki leida ühtki kohta, kus poleks olnud silti, mis käskis eramaalt eemale hoida. Iga kord, kui sellist silti näen, tunnen valutorget, mis annab märku millegi kaotamisest. Igal oraval ja igal hirvel on rohkem vabadust kui minul. Need sildid käivad ainult inimeste kohta. Siin peitub universaalne tõde: varanduse võim ja omamatu omandamine on meid kõiki vaesemaks muutnud. Selle avara ja lopsaka maastikuga seostatav vabadus oli vaid pettekujutlus. Woody Guthrie räägib tõtt:

      “Seal oli kõrge müür, mis püüdis mind peatada.

      Sildile oli maalitud hoiatus eraomandi kohta.

      Aga selle tagumisel küljel ei seisnud midagi.

      See külg oli mõeldud sulle ja mulle.” 58

      Pärast kolmesaja-aastast majanduslikku kasvu oleme nii vaeseks jäänud, et meil on vähem rikkust ja vabadust kui oraval. Ameerika

Скачать книгу