Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham

Скачать книгу

vait jääda? Kui te just muidu ei saa, siis ümisege midagi. Aga pange suu kinni.

      ➢ Langetage häält. Just nimelt. Tegu pole ju hädaolukorraga. (Kui on, siis võtke kohe midagi ette, et oht likvideerida või kõik ohust eemale viia, ning tulge protsessi juurde tagasi.) Eemalduge olukorrast.

      ➢ Hingake kümme korda sügavalt sisse-välja. Raputage käsi. See aitab teid „roomaja ajust“ ehk võitlemise-põgenemise-kangestumise reaktsioonist välja ja luua teadliku kohalolutunde. Nüüd on teil valida, kuidas käituda.

      ➢ Tuletage endale meelde: te olete täiskasvanud inimene ja teie laps õpib kõigest sellest, mida te teete – ta teeb seda ka praegu. Vaadake lapsele otsa ja öelge: „Ma üritan kõigest väest rahulikuks jääda. Ma ei taha karjuda. Las ma rahunen maha ja siis proovime uuesti.“

      ➢ Tehke kõik mis vaja, et kehaline võitlemise-põgenemise reaktsioon maha rahustada. Hingake veel kord sügavalt sisse-välja, lausuge mõnda mantrat, loputage nägu külma veega, heitke pilk hääle hindamise tabelile ja tuletage endale meelde, et laps käitub lapsikult sellepärast, et ta ongi laps. Ja tuletage endale meelde, et hädaolukorda ei ole.

      ➢ Alustage otsast peale. Sellest, et te olete võitlemise-põgenemise seisundist väljunud, saate aru selle järgi, et laps ei tundu teile enam vaenlasena, vaid teie enda imearmsa beebina, keda te olete lubanud armastada, hoida ja positiivsel moel juhendada, nii et temast kasvaks armastav ja tore inimene. Nüüd aga proovige temaga uuesti rääkida.

      On raske jah? See on väga raske, kui teid on vallanud neurokemikaalid, mis käsivad teil rünnata. Aga samas on see lihtne. Te lükkate probleemi lahendamise seniks edasi, kuni olete maha rahunenud.

      ➢ Te mõtlete, et kuidas laps siis teadmisi omandab, kui te häält ei tõsta? Hirmunud olekus lähevad lapsed üle võitlemise-põgenemise seisundisse. Aju õppimiskeskus jookseb kinni. Kui te karjute, siis ei saa laps lihtsalt mitte midagi omandada. Alati on arukam rääkida rahulikult ja osavõtlikult. Lisaks sellele kaotate karjudes lapse silmis usaldusväärsuse. Lapsed on siis teie mõjule vähem avatud.

      ➢ Te mõtlete, et olete ehk liiga leebe? Lapsel on vahel valus ja tema „sõnakuulmatus“ on tegelikult SOS-signaal selle kohta, et ta vajab teie abi. Ta jonnib sellepärast, et tal on mingid suured tunded, mida ta ei oska veel mõista ning sõnaliselt väljendada. Selge see, et te seate piirid ja üritate tema käitumist teisele rajale suunata. Kuid lapse juhendamine ei tohi mingil juhul olla õel või hirmuäratav. Te tahate ju, et laps järgiks teie juhiseid sellepärast, et ta armastab teid ja ei taha teile pettumust valmistada, mitte sellepärast, et ta teid kardab.

      ➢ Te mõtlete, et äkki olete võlts? Laps nägi, et te olite väga endast väljas. Samuti nägi ta seda, et suhtusite oma emotsioonide juhtimisse vastutustundlikult. See, kui te olete aus selle suhtes, mida te kogete ja tunnete, ei eelda kunagi seda, et te valate need filtreerimata kujul kellegi teise peale välja. Nagu dalai-laama on öelnud: „Olge igal võimalusel heasüdamlik. See on alati võimalik.“ Lisaks sellele on tegu teie tunnetega ning üksnes üks osa teie emotsioonist tuleneb sellest praegusest arusaamatusest lapsega. Enamik sellest pärineb ikka teie enda minevikust ja sellest, mis valguses te antud olukorda näete.

      ➢ Aga mis siis, kui te tabate end kõigele vaatamata ikkagi karjumas? Alguses tabate end sellelt rohkem kui ühe korra. Aga kui te sellest õppust võtate, siis pole see eksimus. Kasutage igat möödalaskmist kui võimalust oma rutiinses käitumises, hoiakutes või enda eest hoolitsemises midagi muuta, et saaksite järgmisel korral paremini teha. Toetage end, et te saaksite muutuda.

      KOLMEMINUTILINE PROTSESS, ET VIIA ENNAST ÄRRITUNUD OLEKUST RAHUSEISUNDISSE

      Doktor Laura, te väidate, et karjumist saab vältida nii, et sa ootad, kuni oled taas rahulik, ning püüad siis uuesti lapsega rääkida. Aga kui ma vihastan, siis ma ei rahune niisama lihtsalt maha. Mul võib kuluda terve tund, et oma mõtted mujale viia. Aga samas mu poeg tegi valesti ja mul on vaja ta korrale kutsuda.

Jen, ühe lapse ema

      See protsess, mida ma nimetan „peatu, katkesta kõik muu ja hinga rahulikult“, eeldab, et te suudate ennast küllalt ruttu maha rahustada ja tegeleda taas selle asjaga, mis teid närvi ajas. Kui keha läheb aga võitlemise-põgenemise seisundisse, siis olete tulvil neurokemikaale, mis käsivad rünnata. Laps tundub vaenlasena ja teil on meeletu vajadus teda korrale kutsuda.

      Kuid kehal ei kulu rahunemiseks tervet tundi – kui te just tiigriga silmitsi ei seisnud. Päris tõsiselt kohe. Sõltumata sellest, mis laps tegi, polnud ju tegu hädaolukorraga. Kui teil kulub rahunemiseks rohkem kui mõni minut, siis te pole öelnud kehale, et tegu on valehäirega. Teie keha on siis ikka veel „võitle või põgene“ seisundis. Ja teie meeled on endiselt sõjateel, nii et teil võibki kuluda tund enne, kui saate need kõrvale juhtida.

      Ükskõik mis see ka poleks, millega teie laps on hakkama saanud, reageerite te rahulikuna alati märksa konstruktiivsemalt. Toon siin ära ühe kolmeminutilise harjutuse, mis aitab teil näha asju uues valguses ja võitlemise-põgenemise reaktsiooni maha rahustada.

      Esimene minut. Mis mõte see on, mis teid häirib?

      • Öelge seda endamisi. Võib juhtuda, et see on midagi sellist nagu: „Ta ei kuula mu sõna… Sellele tuleb eos lõpp teha.” Või: „Ta manipuleerib minuga!“

      • Mõelge selle peale, et mõte, mis teid närvi ajab, on peaaegu kindlalt tingitud hirmust. See tähendab, et see pole sugugi nii tõene nagu armastusega tõlgendatud olukord.

      Teine minut. Saage aru, et igal asjal on kaks poolt

      • Mõelge, et teie vanematel käis ka kahtlemata kord või paar selline mõte peast läbi, kuid teist sai igati normaalne inimene. Samuti saab teie lapsest normaalne inimene.

      • Mõelge olukorrale lapse vaatenurgast. Näiteks: „Ta näitab mulle lihtsalt, kuivõrd endast väljas ta on. Tal on lubatud oma tundeid tunda.“

      • Mõelge selle peale, mil viisil see mõte, mis teid häirib, paneb teid oma lapsega käituma. Kuidas te reageeriksite siis, kui suudaksite sellest mõttest vabaneda?

      Kolmas minut. Aidake keha pingetest vallandada

      • Koputage punktile käe küljel (nn karatepunktile) ja hingake samal ajal sügavalt sisse-välja.

      • Lausuge seda tehes endamisi: „Kuigi ma olen endast väljas, olen ma kaitstud. Ma suudan maha rahuneda ja selle olukorra lahendada.“

      • Kui tabate end haigutamast – väga hea! Nii vabaneb ka keha pingest. Mida rohkem te seda harjutate, seda kiiremini keha maha rahuneb.

      Nüüd pöörduge aga uuesti lapse poole ja alustage otsast peale armastava suhtumisega. Kas see tundub raske? Ongi, sest vihaseisundis valdavad meid rünnakuhormoonid. Aga kui me pisutki vaatenurka muudame, näeme selle hoiaku juuri, mis paneb meid karjuma, ning saame seda muuta. Iga mõte tuleb hirmust või armastusest. Valige armastus.

      Pange tähele, et te saate ju endiselt lapsele juhiseid anda või teda suunata, aga nüüd teete seda lugupidamisega. Tehes seda harjutust iga kord, kui te tabate, et hakkate kohe karjuma või karjutegi juba, areneb teis välja tugev teadveloleku tunne, nii et te jõuate ennast enne karjuma hakkamist peatada.

      Kuidas säilitada rahu, kui laps läheb endast välja

      Kui lapsed lähevad endast välja, on mul tahtmine põgeneda nii kaugele kui võimalik, ja neile on sellisel hetkel tõesti raske kaasa elada.

Laura, kahe lapse ema

      Lapsed lähevad sageli endast välja ja selle põhjuseks on nende kogenematus või kognitiivne ebaküpsus. Just meie suutlikkus sellisel hetkel rahu säilitada aitab neil välja arendada enese rahustamiseks vajalikud närviühendused. Kuid enamikul meist on siiski keeruline empaatiat säilitada, kui laps endast välja läheb. Miski meis tahaks kõigest

Скачать книгу