Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham

Скачать книгу

et teie olite rohkemgi kui küllaldaselt hea ning et isa lahkumisel polnud teiega vähimatki pistmist. Kui ema peksis teid ja teie tegite järelduse, et olite paha laps, siis tegelikult tundis teie ema hirmu ja oleks löönud isegi maailma kõige ingellikumat last. Te olite samasugune nagu kõik teisedki lapsed: te ihkasite armastust ja tähelepanu teile ainsal teadaoleval viisil. Oma looga leppimine ja selle ümberkirjutamine võib osutuda küll valulikuks protsessiks, kuid ühtlasi mõjub see vabastavalt. Ning samas on see ka ainus tee, kuidas saada rahumeelseks lapsevanemaks, kes te tahate ju oma lapsele olla.

      ➢ Stressist vabanemine. Stressis olles on meil kõigil märksa raskem olla selline lapsevanem, nagu me tahaksime. Kujundage välja harjumused, mis aitavad stressist vabaneda: regulaarne liikumine, jooga, soe vann, mediteerimine. Te ei leia selleks aega? Aga kaasake sellesse kogu pere. Pange muusika mängima ja tantsige kõik koos, minge jalutama, pugege kõik reede õhtul varakult voodisse, raamat kaasas, et veeta vaikne ja mõnus õhtupoolik ning korralikult välja magada. Kui te teete tempo mahavõtmise prioriteediks, siis leiate ka viisi, kuidas seda teha.

      ➢ Otsige vanade probleemide lahendamisel tuge. Kõigil lapsevanematel on vaja tuge ja võimalust rääkida oma raskest tööst. Vahel saame teha seda sõprade või sugulaste seltsis. Teinekord võib aga osutuda päästjaks just ametlikumat sorti rääkimine mõne teise lapsevanemaga, nagu soovitab lapsevanemate tugiorganisatsiooni eestvedaja ja asutaja Patty Wipfler. Kasuks tuleb ehk ka osalemine lastevanemate tugigrupis. Kui tundub, et olete ummikus, siis otsige nõustaja, kes aitab teil oma eluga rõõmsamal meelel edasi minna. Abi palumine pole häbiasi – häbiasi oleks hoopis taganeda oma kohustusest lapsevanemana ning teha lapsele füüsiliselt või psühholoogiliselt haiget. Kui leiate, et vajate abi, siis ärge venitage. Otsige seda kohe.

      Mitte ükski lapsevanem ei ole täiuslik, sest inimesed lihtsalt ei ole täiuslikud. Ükskõik kui palju me iseendaga tööd teeme, ei õnnestu meil ikkagi alati lastele positiivset mõju avaldada. Kuid iga kord, kui te seda märgates sisimas pausinupule vajutate ja stressi juhite, muutute üha rahumeelsemaks. Ning see omakorda annab teie lapsele suurema võimaluse rõõmsameelne olla.

      Winnicottil oli õigus. Lapsed ei vaja seda, et me oleksime täiuslikud. Nad vajavad hoopis lapsevanemat, kes mõistab arengut, parandab end ja avab südame, kui see kipub kõvaks muutuma.

      Kuidas viha juhtida

      See lähenemisviis on uskumatult võimas ja see on päästnud mu elu. Parim selle juures on aga see, et sa ei pea olema täiuslik. Sa pead olema siiras, aus ja võimeline oma vigu tunnistama. Selle asemel et tekitada päeva jooksul mitmeid plahvatuslikke olukordi, lood sa sidet, armastust tulvil hetki ja jagad lastega oma tõelisi emotsioone. Need tõelised hetked õpetavadki lastele, kuidas olla võimalikult hea – mitte täiuslik, vaid lihtsalt ehtne ja siiras.

Carrie, kahe alla nelja-aastase poja ema

      Kuna te olete inimolend, siis tabate end ikka vahel olukorras, kus teil on tahtmine kas võidelda või põgeneda ning laps tundub vaenlasena. Viha meelevallas olete füüsiliselt valmis võitlema. Teie kehas mäslevad hormoonid ja neurotransmitterid. Need ajavad lihased pingesse, pulsi kiirelt lööma ning panevad hingeldama. Sellisel hetkel on võimatu rahulikuks jääda, kuid me kõik teame, et lastele naha peale andmine pole sugugi see, mida me teha tahame, kuigi see võib tuua kaasa kohese kergenduse.

      Nii et võtke endale nüüd eesmärgiks, et te ei vannu, ei löö last, ei sõima ega ähvarda teda. Aga karjumine? Laste peale ei tohi mitte mingil juhul karjuda – see on sama mis jonnimine ja jalgadega trampimine. Kui teil on tõesti vastupandamatu vajadus karjuda, siis istuge autosse, vaadake, et aknad oleks kinni, ja karjuge seal, nii et keegi teid ei kuule, ning ärge kasutage sõnu, sest need teevad teid veelgi vihasemaks.

      Lapsed vihastavad samuti, nii et neile on see topeltkingitus, kui te otsustate konstruktiivselt viha juhtida. Sellisel juhul ei tee te lastele haiget ning olete ühtlasi eeskujuks. Lapsed näevad teid kindlasti kohati vihasena ja see, kuidas te seda olukordi käsitlete, õpetab neile nii mõndagi. Kas te õpetate neile seda, et tugevamal on alati õigus? Et lapsevanemad ka jonnivad? Või et viha on inimloomusele omane ja see, et sa õpid seda juhtima, käibki kasvamisprotsessiga kaasas? Ja te saate seda teha nii:

      ➢ Võtke aeg maha. Tehke endale selgeks, et vihaseisund ei ole hea hetk sekkumiseks. Võtke aeg maha ja tulge probleemi juurde tagasi siis, kui suudate taas rahulik olla. Kui laps on küllalt vana, et ta hetkeks üksi jätta, võite vannituppa minna, kasta nägu külma veega ja hingata sügavalt sisse-välja. Öelge endale nii rahulikult, kui suudate: „Ma olen praegu liiga vihane, et sellest rääkida. Ma võtan aja maha ja rahunen.“ Lapse juurest äraminek ei tähenda seda, et te lasete lapsel võita. Ta saab selle tulemusena hoopis aru, kui tõsise rikkumisega tegelikult tegu on, ning see on talle enesekontrolli mõttes eeskujuks. Kui laps on nii väike, et teda ei saa üksi jätta, siis minge kööki ja loputage seal külma veega nägu. Seejärel istuge mõni minut diivanil. Ükskõik, kas te olete lapse juures või suletud ukse taga, kasutage seda aega enda rahustamiseks, mitte selleks, et ennast veelgi enam üles kütta mõtetega, et teil on õigus. Hingake vaikselt ja sügavalt sisse-välja ning lugege mõnd mantrat, mis aitab rahu taastada. Laps jälgib teid. Ärge muretsege selle üle, et te peate talle õppetunni andma selle kohta, mis ta valesti tegi. Ta saab oma elu ühe olulisima õppetunni: kuidas jõulisi emotsioone vastutustundlikult reguleerida.

      ➢ Aidake kehal viha vabastada. Kui tunnete end väga vihasena, siis on vaja kuidagi maha rahuneda. Võtke aeg maha, hingake sügavalt sisse ja tuletage endale meelde, et tegu pole hädaolukorraga. Raputage pinge kätest välja. Hingake kümme korda sisse ja välja. Kui teil on vajadus häält teha, siis ümisege. Võib-olla tuleks ka leida mõni moodus, kuidas naerda. See aitaks pinget vallandada ja meeleolu muuta. Isegi kui te sunnite ennast naeratama, saab närvisüsteem sõnumi, et hädaolukorda ei ole, ning te hakkate rahunema. Koputage hingates teatud punktidele käe küljel (selle koha peale, millega tehakse karatelööki) ning võtke sihiks maha rahuneda. Kui tunnete vajadust viha füüsiliselt välja elada, siis pange muusika käima ja tantsige.

      ➢ Muutke mõtteid, et te saaksite muuta oma tundeid. Kui te mõtlete, et teie laps on üks ärahellitatud põngerjas, kellest ei saa head nahka, siis te ei suuda maha rahuneda. Tegelikult on laps väga noor inimene, kes tunneb valu ja näitab seda välja oma käitumisega. Tuletage endale meelde: ta käitub lapsikult sellepärast, et ta ONGI laps… Minu laps vajab mu armastust kõige rohkem just siis, kui ta on seda kõige vähem n-ö ära teeninud… Ta palub oma õigustatud vajaduste ja tunnetega minu abi.

      ➢ Ärge tegutsege viha ajel, vaid n-ö kuulake seda. Nagu teised tunded on viha ka meie osa nagu käed ja jalad. Meie vastutame selle eest, mida me otsustame sellega teha. Sageli on viha väärtuslik õppetund, kuid vihasena tegutsemine – välja arvatud harvad juhused, kui on vaja ennast kaitsta – pole üldse konstruktiivne, sest me langetame siis otsuseid, mida me ratsionaalses seisundis iial ei teeks. Konstruktiivne viis, kuidas oma viha käsitleda, on piirata selle väljendamist ja kasutada seda pärast maha rahunemist diagnostiliselt: mis meie elus nii valesti on, et me tunneme viha, ja mida tuleks teha, et seda olukorda muuta? Vahel on vastus ilmselgelt seotud kasvatusmeetoditega ja lähenemisviisi tuleb muuta enne, kui asi käest läheb. Võib-olla tuleks hakata lapsi pool tundi varem magama panema, võib-olla peaks midagi tegema suhete parandamiseks üheksa-aastase lapsega, et ta ei kohtleks meid enam nii ebaviisakalt… Vahel oleme aga üllatunud, kui leiame, et oleme vihased hoopis abikaasa peale, kes ei käitu laste kasvatamises partnerina, või näiteks oma ülemuse peale. Vahel tuletab viha meelde, et tuleks rohkem magada või et meil on vaja regulaarselt auru välja lasta koos mõne sõbraga, kes aktsepteerib meie tundeid. Ja vahel peitub vastus selles, et me kanname endas viha, millest me aru ei saa ja mis kandub edasi lastele – tegelikult tuleb siis abi otsida teraapiast või lapsevanemate tugigrupist.

      ➢ Pidage meeles, et viha väljaelamine teise inimese peale võib seda suurendada ja tugevamaks muuta. Vaatamata levinud arusaamale, mille kohaselt on vaja viha „väljendada“, et see meid sisimas ei näriks, näitavad uurimistulemused, et viha väljaelamine vihaseisundis teeb meid veelgi vihasemaks. See võib aga omakorda haavata teist inimest või

Скачать книгу