LITMIR.BIZ

      3. peatükk

      Vaikimise kiituseks: miks meil on villand pidevalt tunnetest rääkimisest

      Sedaaegu, kui minul ja Tillil oli tüdrukutega esimene eesmärgikindel kokkupuude, seisis iga tüdruku toas riiulil „Muinasjutuprintsi surm”8, ribadeks loetud, hiirekõrvadega ja teetassirantidega kaanel. Meie lugesime seda ka, selge see, ja saime sealt teada, et mehed on ennekõike sead. Me käisime oma sõbrataridega Grönemeyeri9 kontsertidel, põlastasime kõike macholikku, mida meie tagurlik isade põlvkond veel esindas. Ma hakkasin koguni ühiskonnaõpetuse tundides beeži džemprit kuduma (poole pealt leidsin siiski, et see on tobe ja harutasin kogu töö üles). Meile tundus igati aus jätta naistele nurisemata pool taevast, vähemalt pool, ei mingit probleemi, olid ju kaheksakümnendad, siis olid kõik inimesed nii võrdsed nagu ei iial varem, vähemasti meie silmis küll. Ina Deter10 laulis: „Uusi mehi vajab maa”. Me noogutasime heakskiitvalt. Meie olimegi need uued mehed.

      Osa diilist oli nõue, mida naised hiljemalt sestpeale nendele „uutele meestele” esitavad: rääkige oma tunnetest. Mehed, kes olid sündinud kuuekümnendate teises pooles, kasvasid seepärast üles pisut veidra mõlemasugulise programmi järgi. Paljud neist kuulsid nimelt kodus ikka veel lauseid à la „indiaanlane ei karda valu” või – mis on päris tõsi – „saksa poiss ei nuta”. Teisest küljest olid seal tüdrukud, kes meid väga huvitasid. Ja nemad tahtsid korraga heita pilku meie hinge tundlikesse piirkondadesse, enne kui lubasid meil heita pilku oma rindadele. Veider. Aga omamoodi tore ka. Me nimelt ei teadnud päris hästi, mis meie sees tegelikult toimub, ja me tahtsime tõemeeli teada saada, mida tüdrukud meis näevad.

      Nüüd, veerand sajandit hiljem, ei ole me enam mingid uued mehed. Tegelikult oleme veel lihtsalt mehed, ja tõesti, me istume ikka veel enamikus nõukogudes, kontsernide eesotsas ning valitseme enamikku selle maailma riikidest. Asi ei ole aga mitte meis, keskmistes meestes. Mitte neljakümneaastaste põlvkonnas. Kellelegi meist ei tundu veider, kui tema ülemus on naine, isegi kui liidukantsler on naine – see pole kõneväärtki. Keegi meist ei juurdle pikalt, kas peaksime laste eest hoolitsema niisama palju kui meie naised, ja keegi ei hakka tänapäeval enam tüli norima teemal, et äkki on pesu nöörile riputamine ikka ainult naiste töö. Me oleme fifty-fiftypõlvkond, naistega jagamine on meie silmis peaaegu enesestmõistetav – vähemalt on meil enda suhtes sellised ootused. See, et tegelikkus ootustele alati päris hästi järele ei jõua, on iseasi. Ent meie, poisid, püüame kokkuleppest kinni pidada, ja kui see kohati täielikult ei õnnestugi, siis me vähemasti pingutame selle nimel. Ja me leiame, et puhtobjektiivselt võiks seda ka tunnustada.

      Konks seisneb lihtsalt selles, et „objektiivne” leiab aset liiga harva. Meid, mehi, ei hinnata mitte selle järgi, mida me teeme. Või kuidas me seda teeme. Või kui palju raha me sealjuures kokku hoiame. Või kui palju kaloreid me sealjuures kulutame. Naised küsivad meilt pärast lihtsalt: „Mis tunde see sinus tekitab?” Tegelikult mõtlevad nad selle all: mis tunde tekitab minus see, mida tema tunneb? Sest ainus tõde, mis naiste silmis midagi maksab, on nende endi tunded. Ja neist rääkimine on nende meelest aususe kehastus.

      Kui olime veel noored ja kergesti mõjutatavad, tundus see meile suurepärane. Me leppisime tagamaid uurimata sellega, et naised on asjatundjad, kui jutt käib emotsioonidest, me kuulasime neid lummatult ning rõõmustasime, et nad lubasid meil sellest müstilisest maailmast osa saada, küsides ikka ja jälle: „Ja mida sina praegu tunned?”

      Naised teevad seda ikka veel. Ent mitte selleks, et meid, mehi, paremini mõista. Selleks kulus natuke aega, kuid nüüdseks on meie lummatus segunenud kerge kahtlusega: kas on võimalik, et enamik naisi ei tahagi tegelikult teada, mida me tunneme? Et nad tahavad meiega ainult rinda pista valdkonnas, mida peavad oma isikliku ülemvõimu valdkonnaks, lagedal väljal, kus pole ühtki põõsast, mille taha me saaksime end peita? Valdkonnas, kus nad tunnevad end meist üle olevat? Kus nemad panevad paika mängureeglid – ja suhtlemise suunised?

      Naistele on tunded ainus vastuvõetav vestlusteema. Naised reageerivad asjalikule teadaandele, rääkides oma emotsioonidest.

      Võtame ühe argise näite, mille alguses planeerib mees lühipuhkust ja mille lõpus tunneb ta end väikese perekonna lõhkujana ning suhtele surmahoobi andjana. Mees ütleb: „Kujutad sa endale ette, Torsten laenutas nelipühade-eelseks nädalaks purjepaadi. Ta plaanib sõita mööda Taani idarannikut üles ja siis mööda Rootsi rannikut tagasi.”

      Naine vastab: „Vaat kui tore.”

      Mees jätkab: „Seal on neli koid. Wolli ja Django on kambas. Ja Torsten küsis mult, kas ma tahaksin ka kaasa tulla.”

      Naine küsib: „Ja mida sa vastasid?”

      Mees kostab: „Ma vastasin jaa. Lisades, et tahan asja enne sinuga läbi arutada.”

      Naine: „Ja miks sa seda siis ei teinud?”

      Mees: „Just praegu ma seda ju teengi.”

      Naine: „Ei, sa andsid Torstenile oma nõusoleku. Ja seda enne minuga rääkimist.”

      Mees: „Oma jaaga tahtsin ma talle mõista anda, et asi pakub mulle huvi. Kuule, ma ei mäletagi, millal ma viimati purjetamas käisin.”

      Naine: „Sa pead ju silmas midagi hoopis muud: sa ei mäleta, kui kaua sa pole enam üksi väljas käinud.”

      Mees: „Kuidas üksi? Me oleksime siis ju neljakesi.”

      Naine: „Ma mõtlen: ilma minuta. Ja ilma lasteta.”

      Mees: „Seda ma ei öelnud.”

      Naine: „Ma tean, aga mõtlesid küll.”

      Mees: „See on nüüd küll jamajutt.”

      Naine: „Jama? Kas sa tahad tõemeeli öelda, et ma ajan jama?”

      See vestlus jätkub niimoodi veel mõnda aega. Naine heidab mehele ette, et too ei ole juba aastaid nii suure õhinaga omaenda puhkuseplaane paika pannud, et temale oleks meeldinud, kui mees oleks nelipühadeaegsed vabad päevad veetnud koos perega, ta on juba ammu rääkinud sellest puhkemajast Bodensee ääres, kuid mees vist ei kuulanud teda nii hoolega kui Torstenit, tore küll, ilmselt ei ole pere talle siis praegusel hetkel nii väga tähtis, ja äkki mitte ainult praegusel hetkel, vaid üleüldse, pühendumusest ei ole ju ammu enam juttugi, teineteisega magasid nad ka viimati kaks kuud tagasi, paistab, et seegi pole talle enam kuigi tähtis, ning kui tema, mees, oma prioriteedid niimoodi paika paneb, nagu parasjagu paistab, siis tuleks üldse järele mõelda, kas kõigel on sellisel kujul veel mõtet.

      Mees on asjade sellisest pöördest jahmunud. Paari kamraadi seltsis väheke purjetada – enamat ta ju ei tahtnudki. Ja sellest kujunes nüüd põhimõtteline arutelu nende kooselu teemal. Ta kaitseb end, et asi ei ole ju sugugi nii, lõppude lõpuks broneeris ta suveks kolm nädalat Sardiinias, ja üleüldse, jutt on ju kõigest nädalast, tont võtaks!

      Naine ohkab ja vangutab pead, andes mõista, et mees ei saa jälle mitte millestki aru.

      „Asi ei ole selles ühes nädalas,” seletab ta, „asi on selles, mis on selle taga.”

      Mehe jahmatus on juba ammu kadunud. Ta on nüüd tusane, väga tusane. Ta aimas ette, et see vestlus ei saa olema kergete killast, aga et asi niimoodi käest ära läheb, et naine tema

Скачать книгу