ТОП просматриваемых книг сайта:
Mida mehed tunnevad. Stephan Bartels
Читать онлайн.Название Mida mehed tunnevad
Год выпуска 2013
isbn 9789985329481
Автор произведения Stephan Bartels
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Iga suur või väike tüli raugeb ükskord, see tähendab, et jõuab punkti, kus selle võiks niisama hästi ka lõpetada. Vähemalt meie vaatevinklist. Sest kõik seisukohad on juba mitu korda vastastikku teatavaks tehtud, kõik helitugevused ja intonatsioonid on läbi mängitud, kõik on öeldud. Meile meeldiks nüüd tülitsemine lõpetada. Ja seda mitte sellepärast, et oleme resigneerunud, mitte sellepärast, et leiame, justkui oleksite te meie mõistmiseks nagunii liiga rumalad, või kuna kogu kupatus on meile lihtsalt liiga pingutavaks muutunud (kusjuures see, olgu öeldud, on täiesti kaalukas argument, eriti kui tüli on alanud alles kella 22 paiku. See on kummaline: naised näivad tülist saavat ammendamatut, end üha uuesti laadivat energiat; meile mõjuvad arveteklaarimised nagu krüptoniit Supermanile). Me tahaksime lõpetada, sest tüli on muutunud sisuliselt mõttetuks, ja nüüd oleks meil soov endale ning teile tõestada, et me räägime küll vajumispragudest seintes ning kinnikiiluvatest ustest-akendest, kuid meie suhte vundament on siiski terve. Meie viha on ammugi lahtunud, ja kui teie üha edasi küsite, mida me ikka tegelikult silmas pidasime, kui ütlesime, et ei taha puhkuse ajal teie sõbrannadega kohtuda, ning kui just peab, siis ainult üheks päevaks, või siis meiegi poolest nädalalõpuks, aga kindlasti mitte terveks nädalaks! Sellal kui teie muudkui räägite ja räägite, täidab meid tunne, mille me tahaksime nüüd hea meelega sõnadesse panna.
See tunne käib nii: see kõik ei ole ju üldse nii tähtis, palju tähtsam on ometi, et meil on hea meel teiega koos puhkusele sõita. Ja et me ei kahtle sekunditki, et veedame oma puhkuse teiega koos veel viiekümne aasta pärastki, kui see leiab aset Bad Nenndorfi rannapromenaadil ja meie rulaatorid üksteise külge haakuvad, sest me kõnnime nii ligistikku. Kuidas seda aga öelda, et see ei kõlaks nagu pettemanööver, taktikaline võte, et lõpuks rahu saada?
See paneb meid pead murdma, ja sellal kui me mõtleme, oleme vait. Me ei kuulagi enam, ja just siis, kui sobiv mõtteväljendus hakkab meie peas kuju võtma – midagi liigutavat rulaatoritest või umbes sinnakanti –, märkame, et te vaatate meile väljakutsuvalt otsa. Pagan, mõttelõng katkes – kus me nüüd omadega olimegi?
„No ütle see lihtsalt välja.”
„Ütle lihtsalt välja mis?”
„Niisiis vastab tõele, et sa ei salli minu sõbrannasid?”
Kes ütleb sellises olukorras oma naisele midagi niisugust, mis seda etteheidet ümber ei lükka, see hoidku piip ja prillid – teda ootab ees kurnatuseni viiv lõputu venitamine. Niisiis me parem vaikime. Ehkki tegelikult tahaksime teile öelda, et see kõik lihtsalt ei huvita meid eriliselt ega eruta nii nagu lihtne tõsiasi, et me teid armastame.
Kohtu ees võib ütlustest keelduda, kui on oht ennast oma sõnadega kahjustada. Suhte puhul seisneb erinevus selles, et me peame oma ütlustest keeldumise õigust kasutama ka siis, kui oleme süütud. Sest kui te olete korra juba otsustanud, et me oleme mingi jama kokku keeranud, kasutate meie iga järgmist ütlust selleks, et süüdistust laiendada. Kui me oma teguviisi põhjendame, kuulete teie ettekäändeid. Kui me teie etteheited sisuliselt ümber lükkame, olete te veendunud, et me ei austa teie tundeid, sest need tunded on sisulistest faktidest sõltumatud. Ja kui me mõistame, et oleme midagi valesti teinud ning selle eest vabandust palume, siis heidate te meile ette, et me üritame oma elu lihtsaks teha: „Sa arvad, et sellega on asi lahendatud?” Ja kõik hakkab jälle otsast peale. Niisiis ei ütle me parem midagi.
Uhked me selle üle ei ole. Pikapeale hakkab päris tobe tunne, kui lihtsalt istud, suu lukus, sellal kui keegi sind sõimab või pommitab kriitiliste küsimustega, millele ei ole vastust. Sellepärast sellistes olukordades me ühel hetkel lihtsalt kõnnime minema. See võib küll olla arg, kuid mõlemad, vaikimine ja äraminek, on sellisel puhul kapitulatsiooni märk. Võib olla, et me kapituleerume arusaamise ees, et teil on lihtsalt õigus. Võib olla, et me kapituleerume arusaamise ees, et oleme teid nii väga solvanud või haavanud, et ei suuda seda sel hetkel enam heaks teha, eriti mitte sõnadega. Võib aga ka olla, et kapituleerume teie mõtteavalduste kestuse ja ehk ka helitugevuse ees.
Vahel jääb meile mulje, et teile meeldib vahekordade klaarimisi lausa lõpmatuseni venitada, lihtsalt sellepärast, et te saate seda teha. Ent kas ei või olla, et seda tehes magate maha võimaluse selgitada välja, kas ehk oleme juba ammugi taibanud, mida te silmas peate?
Teinekord tuleb ette arveteklaarimisi, mis on nii põhimõttelised või mis lähevad nii hullusti käest ära, et tundub eriliselt sobimatu ühest teatud punktist alates lihtsalt vaikida. Mispeale lähevad arveteklaarimised veel põhimõttelisemaks või veel hullemini käest ära. Võib aga ka juhtuda, et me vaikime, sest iga sõna, mida me võiksime öelda, algataks tundepurske, mille käigus me peksaksime segi kogu korteri. Mõnikord tõstab siis pead raev, mis on käesoleva tüliga seotud ainult kaudselt; raev, mille vallandab tunne, et sind sel hetkel ei mõisteta, millest üsna kähku saab tunne, et sind ei mõista mitte keegi, millest areneb jõuetuse ja abituse, luku taha pandu ning aheldatu tunne. Selge see, et me võime nüüd kümneni lugeda ja hingamisharjutusi teha, kuid vahel teame täpselt: kui ma nüüd midagi ütlen, lõpeb see sellega, et ma peksan kõik segi. Või hakkan nutma. Sest ma ei kannata seda enam välja, sest ma isegi ei tea, mis see „see” tegelikult on.
Põhimõtteliselt oleks see muidugi täpselt see teema, millest me peaksime siis rääkima: sellest, mida me välja ei kannata ja mis meid vihale ajab. Aga kuna meil on selle ees hirm, oleme parem vait.
Thomas istub sohval ja vaatab televiisorit. Saade ei köida teda eriliselt, kuid televiisor virvendab üsna meeldivalt omaette. Claudia seab end tema kõrvale istuma, suur teekruus käes, ja alustab juttu.
Ühe tema vana sõbranna hääl olevat telefonis kõlanud kuidagi kummaliselt.
„Ah tõesti?” ühmab Thomas.
Nood kaks ei ole tükk aega kokku saanud, äkki nad ei mõista teineteist enam nii hästi kui varem. Võib aga ka olla, et miski, mida Claudia ütles mingis muus kontekstis ühe teise sõbranna kohta, kanti esimesele sõbrannale ette ja solvas teda, ehkki selleks pole tegelikult põhjust. Sest see, mida Claudia ütles, ei olnud eriti solvav. Ta ei saa seda aga sõbrannaga jutuks võtta, sest kui talle seda ette ei kantud, oleks ju parem, kui ta sellest kunagi teada ei saaks.
Sellega on muidugi seotud terve hulk asju, suured teemad: sõprus, usaldus ja nii edasi. Thomasel on aga varrukast võtta hea mõte, kuidas Claudia probleemi lahendada. Varem oleks ta selle mõtte kohe välja käinud, kuid liigagi tihti on ta näinud naise pettunud pilku, kui tal võetakse käest põhjus pikalt-laialt oma probleemist rääkida. Täna laseb Thomas tal jätkata, lootuses, et millalgi saab see läbi, ja siis võib ta teha omapoolse ettepaneku probleemi lahendamiseks. See tähendab, et ta ootab, ja seda teeb ta vaikides.
Jah, see on pettejäreldus, kuid sageli on meil tunne, et me peame laskma teil lihtsalt kõnelda, kuni olete end tühjaks rääkinud, kuni olete küllalt öelnud. Sest alles siis – nii me arvame – olete valmis leidma probleemile, mis teid vaevab, tõepoolest lahenduse.
Seega Thomas vaikib, ehkki teab, et seda tõlgendatakse osavõtmatuse, apaatia või kalkusena. Ta ei saa teisiti. Ta vaikib, sest talle tunduks silmakirjalik rääkida Claudiaga tema probleemist, kui tal on sellele juba ammu lahendus olemas. Nimelt teab ta ju, et kui nad järgmisel kuul Lõuna-Saksamaale puhkusele sõidavad, tuleks neil reisimarsruut ainult umbes 50 kilomeetri võrra läände nihutada, ja siis võiksid nad veeta ühe öö Claudia sõbranna pool. Ideaalne võimalus kahele naisele taas lähedasemaks saada. Või siis, kui mehed ja lapsed on juba voodis, kõik südamelt ära rääkida, kui ikka tõesti miski klaarimist vajab. Või siis kõige halvemal juhul lõpuks nentida, et nende sõprus