LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kohmitsedes märkasin tõepoolest, et roostes megafonist kostab muusika asemel koledat raginat, ja et sellest soigumisest võib hoolikalt keskendudes eristada mõningaid lausekatkeid. „Tulian Klein,” suutsin näiteks aru saada, ja „Värav number viis, vidiit”.

      Umbsõlm seotud ja kirjaklambriga nailonsärk vastu selga kleebitud, lubasin ikka veel lõõtsutaval sõnumitoojal end värava poole udjada. Seal ootas juba pidulik delegatsioon, väljendades oma ebamugavustunnet minu viivitamise ja üldise leitsaku pärast ekslevate pilkude ja ebaselge mõminaga.

      Delegatsiooni muutis pidulikuks asjaolu, et mõlemal mehel oli peas punutud kuldnööri ja kollase krabiga kaunistatud nokkmüts.

      „Lähme, sulle on vidiit seal väljaspool,” lausus vasakpoolne härra, kes ilmselt ei olnud väga pika vihaga, ning võttis mul käe alt kinni. Asusime teele mööda sümmeetrilist alleed, mööda roosadest pelikanidest, kes tundusid jagavat minu ootusärevust, mööda üksipäini igavlevast Krussust, kes ilma peremeheta ei tekitanud minus vähimatki kõhedustunnet, ning peaaegu läbi järgmiste väravate, mille kõrval oli mulle varem täiesti märkamatuks jäänud pisike roheline uks. Sealt tõugati mind sisse, uks lükati mu selja taga kinni, riiv tõmmati ette ja taba keerati lukku.

      Leidsin end pisikesest toast, mille ühes seinas oli tilluke trellitatud aken, selle vastas aga võrega kaetud auklik klaassein. Ülejäänud seinad olid, nagu paiguti näha võis, mitu aastakümmet tagasi siniseks värvitud, siis üle krohvitud ja lõpuks heleroheliseks võõbatud. Klaasseina taga oli väljasirutatud käte laiune koridor, mille vastassein oli kaetud samasuguse võrega nagu selle minupoolne ots, ja mille taga istus minust vaid veidi vanem, elegantsesse pükskostüümi riietatud ja lahtise soenguga tumedasilmne preili. Ta oli näo poolest küllalt kena, häälekõlalt aga kenamgi veel.

      „Terekest, kas oled juba söönud?” päris ta käsi rõõmsalt kokku lüües.

      „Jah, tänan küsimast,” vastasin pärast lühikest mõttepausi võimalikult viisakalt. Jõudsin kiiresti arutleda, kas mul lubataks, juhul kui oleksin näljane, einestada koos selle preiliga teisel pool koridori ja võresid, kus tundus olevat jahe ja hämar, kus hiiglaslikes pottides kasvasid mehe mõõtu kookospalmid ja kus oli ehtne nahkdiivan, kolm tugitooli ja klaasplaadiga laud.

      „Kas sind koheldakse hästi, ja kas portsud on parajalt suured, ja kas magada lastakse?” ja veel palju küsimusi esitas preili mulle kiirusega, millega ma ei jõudnud sammu pidada. Olin küllaltki hämmastunud juba ainuüksi sellest ootamatust visiidist, ja kui sinna veel lisada minu kohmetus naisterahva pilgu all, kes otsekui ei teinud märkamagi minu võidunud karukarva põlvpükse, mida hoidis üleval jupp nööri, ja lugematute narkarite poolt valgetriibuliseks higistatud särki, siis ei imestanud ma tagantjärele sugugi, et ma oma argipäeva kirjeldamiseks sugugi paslikke sõnu ei leidnud, vaid selle asemel püüdsin erinevate näoilmete ja õlakehituste teel edasi anda oma heameelt tema külaskäigu üle, mille tõttu ma nüüd ilmselt mitu päeva korralikult magada ei saa, mida ma talle aga sugugi süüks ei taha panna.

      „Aga mina toon sulle tervisi kõigilt, keda sa tead, ja samuti ühe hea uudise!” jätkas preili näost särades ja õngitses oma ridikülist korralikult kokkumurtud ajaleheväljalõike. Ta surus selle vastu võreseina ja jätkas: „Sa ei pea enam mõtlema, kõik on hästi. Saad kõige rohkem kakskümmend aastat, nitinatikene! Ja varsti on kuninganna sünnipäev, siis läheb sealt pool maha naksti, ja siis on kuninga sünnipäev, jälle pool maha, ja kuningapoja sünnipäev on ka tulemas! Ja ära unusta kuninga ema!”

      See oli tõepoolest hea uudis. Tai kuninganna Sirikit, rahva poolt väga austatud vanaproua, on Lonely Planeti andmeil sündinud päris tükk aega tagasi 12. augustil, täpselt 37 aastat enne Tanita Tikarami, ja selle päevani polnud tõesti enam palju jäänud. Tema abikaasa kuningas, rahva poolt väga armastatud vanahärra, on omakorda sündinud 5. detsembril, tükk aega enne teda, täpselt 26 aastat pärast Walt Disneyt ja umbes samal ajal Mikihiirega®. Seegi päev polnud nii kaugel, et ma seda oma vaimusilmas ette poleks suutnud kujutada. Kuningapojast ega tema emast polnud Lonely Planetis silpigi kirjutatud, kuid mul polnud põhjust preili sõnades kahelda.

      „Üldse ei lähe kaua aega, ja oledki hopsti kodus! Peaasi on kõik kähku ära teha ja mitte venitada, muidu ei jõua sünnipäevaks valmis.” Ta selgitas, et kiirest asjaajamisest sõltub kiire süüdimõistmine ja sellest omakorda kohtuniku soosiv suhtumine minu protsessi, mistõttu karistus tuleks leebe ja saaks välja kuulutatud veel enne kuninganna sünnipäeva, kus see naksti pooleks lõigataks. Venitamise korral aga, kui mul peaks pähe tulema oma tegusid millegagi välja vabandada või, hoidku taevas selle eest, süüdistuse mõni osa ehk vaidlustadagi, ootab mind kindlasti kohtuniku õigustatud pahameel ja aastatepikkune protsess, mille lõpus karistatakse mind seaduse kogu rangusega. Kõik läheb siiski ladusalt ega tekita kellelegi liigseid ebameeldivusi, kui järgin hoolikalt preili antud juhtnööre, mis on äärmiselt lihtsad.

      „Ainult ühte asja pead sina mulle lubama: ütled kohtunikule, et sa oled süüdi, ja et sa enam ei tee.”

      Tema palve esimesele poolele ei osanud ma kuidagi vastu vaielda. Kui lennujaamas leitakse sinu juurest hunnik mingisugust valget jahu ja minnakse seepeale puhta elevile ja hakatakse hirmsa kiirusega ringi sagima, pead laiali otsas, siis ei ole pärast ilmselt tõesti mõtet seletada, et ma tahtsin sellest sodist kodus pannkooke küpsetada, või et pigem pidi seda tegema üks minu juhuslik tuttav, keda ma tagantjärele mõeldes õigupoolest ei tunnegi ega suuda hästi meenutada, kuskohas ma teda üldse kohtasin, või mis värvi olid ikkagi tema silmad. Olgugi, et olin oma praeguses meeleseisundis enda olukorrast pääsemiseks valmis põhimõtteliselt kõigeks, ja valetama olnuks ma nõus silmagi pilgutamata, ei oleks ma nii karvast jutulõnga küll vähegi veenval moel veeretada suutnud. Ma ise ka saaks sellise jama peale vihaseks, kui kellelgi peaks olema jultumust seda mulle kainest peast ette sööta, ja väänaks talle vähemalt kolmsada aastat jutti.

      Mis tema ettepaneku teise poolde puutub, siis see jäi mulle mõnevõrra arusaamatuks ja ma olin sunnitud paluma tal seda veidi täpsustada.

      „Aga see on ju väga lihtne!” selgitas mu heategija rõõmsalt. „Kui kõik on läbi, küsib kohus, kas kaebealusel on midagi öelda või mitte. Siis sina ütledki, et palun väga vabandust, ma enam ei tee! Ja siis ütled veel, et palun kergemat karistust.” Preili naeratus katkes kui noaga lõigatult. „Jäta see endale meelde, kolm sõna üksteise järel sellises järjekorras – palun, kergemat, ja karistust. See on väga-väga oluline,” lisas ta väga, väga tõsise häälega, tõusis püsti ning kutsus naeratuse taas esile.

      „Olete vaba,” hõikas ta hüvastijätuks kelmikalt, haaras oma ridiküli ning tuiskas uksest välja enne, kui jõudsin sellele minu meelest üsna kohatule naljale väärikat vastust leida. Selle lõpuks välja mõelnud, avastasin, et hoolimata meie vastastikusest sümpaatiast – või siis just tänu sellele, minu jaoks ootamatult tärganud tundele, mis mu täiesti segadusse ajas – polnud ma taibanud isegi tema nime küsida. Või uurida, kes ta selline üldse oli, ja mis nimelt oli kirjutatud ajaleheväljalõikes. Või miks kohtusime siin, mitte aga kõigi ülejäänute jaoks seks otstarbeks eraldatud saalis, kus kuulu järgi – sest ise polnud ma sinna seni veel sattunud – oli ütlemata lõbus, kuigi ehk veidi lärmakas.

      Kuninganna sünnipäev olnuks pidulikum sündmus, kui seda poleks varjutanud kuninga ema surm nädalapäevad varem. Juba eelmisel päeval rivistati kogu meie santlaager betoonplatsile üles ja viidi läbi põhjalik nägude kontroll.

      Tavainimesele veidi harjumatu silmavaatega isikud eraldati teistest ning viidi kindlasse kohta hoiule, meile ülejäänutele aga jagati värskelt pestud pruunid ülikonnad ning manitseti neid kohe järgmisel hommikul aegsasti selga panema.

      Juba õhtul hakkasid ringlema kuulujutud, et oodata on vanglate inspektsiooni külaskäiku eesotsas pealik Viratšaiga, kelle elusuuruses portree rippus ka meie maja sissekäigu juures värava kõrval. Sel puhul korraldati meie seas hoolikas läbiotsimine, tunduvalt põhjalikum kui iganädalane vaid linnukese pärast ette võetud puistamine. Selle käigus leiti ja viidi suurtes plastkottides minema hulganisti meloneid, lusikaid, pliiatseid (sealhulgas minu

Скачать книгу