LITMIR.BIZ

      Samal ajal Bombatis jätkasime meie Tommyga üksteise tundmaõppimist.

      „Kui vana sa oled?” küsis ta järgmisena. Võis ju tunduda, et selleks polnud tegelikult mingit vajadust, kuid ta pidi ometi kindlaks tegema, kas ka mina saan meievahelistest suhetest õigesti aru.

      Inimesi võib üksteisega võrrelda lugematute kriteeriumide järgi, alates nina ja lauba kujust ning lõpetades peaministriks oldud aastate arvuga. Milline absurd on kuulutada, et kõik inimesed on loodud võrdseteks. Jefferson, kellele see väide millegipärast omistatakse, oli kummaline, vanuigi vaimuhaigusest räsitud mees, kes suri kõrvuni võlgades, ning sellist mõtlematut ütlust ei saa talle pahaks panna. Meil aga ei maksa korrata igat lollust, mis kusagilt kõrvu on hakanud, ilma selle üle enne veidi järele mõtlemata. Kaks inimest ei saa kunagi olla samal tasemel, sest inimesi seob omavahel kõigest tükike lämmastikust ja fosforhappejääkidest moodustunud polümeeri, eristab neid üksteisest aga tohutul hulgal kaasasündinud või elu jooksul omandatud iseärasusi. Siinkohal lähevad õhtu- ja hommikumaade elanikud omavahel vaidlema. Meie võime oma pikaajalise demokraatia mätta otsast teha lahke möönduse, et inimesed pole ehk tõesti võrdseteks loodud, samas aga väidame kohe vastu, et neid tuleb siiski sellistena kohelda, kuna iga mees ju ei ole oma saatuse sepp. Oponentide vastuväiteid sobiks iseloomustama väike lõik minu selleteemalisest vestlusest ühe Patpongi õlleka püsikundega, endise katuseparandajaga Oklahomas, mis on sissetulekute mõttes umbes sama kui olla ainus õllepruul Baieris. Ta oli tänu tornaadodele hunniku pappi kokku ajanud, siis aga segastel asjaoludel hoolega jooma kukkunud ja võlgade eest Taisse põgenenud. Viimased kümmekond aastat seal elanuna ei olnud tal inimeste võrdsuse koha pealt enam mingeid illusioone.

      „Te ei taha ometi öelda, et kohtleksite näiteks mind samamoodi nagu seda lotendavate tissidega eite seal?” Ta viipas põlglikult ümber läikiva posti keerutavale piigale, kelle rinnapartiil minu meelest väga viga polnud. Jah, veidi mälu värskendades meenub, et see ei olnud vist päris tavaline tänavaõllekas. „Te ütlete, et me oleme võrdsed, no taevas halasta, mees, aga mille poolest siis ometi!”

      „Ma ei väidagi, et te olete võrdsed,” püüdsin ennast kaitsta. „Ma väidan, et teil mõlemal peaksid olema võrdsed võimalused oma elu muuta hoolimata sellest, kuhu saatus teid viinud on.”

      „Noh, ja kuhu on ta meid viinud? Et saatus on mõnele nigu armastav ema, võtab aga käest kinni ja talutab potile. Või mõnele teisele annab üle kurgi, kui miskit ei meeldi. Midagi ei vii sind see sinu saatus. Ise lähed, kuhu jalad viivad.” Ta ragistas vihaselt oma vürtsikaid krabijalgu ja sülitas koorikud põrandale.

      „Ma väidan sulle, et mina istun sinuga siin selles sitases urkas ja rüüpan oma viimase raha eest lahjendatud õlut läbi oma viimaste katkiste hammaste, kuna ma tahan seda teha. Kogu oma näruse elu olen ma eland nii, et kusagile mujale mind ei lastaks ka, ja täie õigusega! A kui ma oleks sama loll kui sina, vaat siis ma ütleks, et oh mind vaest õnnetut, mis nad kõik minuga teinud on ja muudkui teevad edasi, mul perse juba valutab, jätke kohe järele! A mis ma siis oleks, mingi ühe jalaga jänes või, kõigile taha trukkida? Võrdsed, kus nüüd ütles!”

      „Aga ma ju räägingi, et võimalused peaksid kõigil…” „Mis kuradi võimalused peaksid minul olema, mis sinul ka on? Või sellel eidel seal? Ma võin ka sinna püünele ronida ja perset keerutada, a tahaks näha, kes mulle selle peale sajabaadise kannika vahele pistab. Vaata, temal on võimalus seal õitseda, sinul on võimalus seda, mokk töllakil, pealt vahtida, ja minul on võimalus teie kõigi peale sülitada, vaat nii!”

      Lühidalt öeldes, oriendis pannakse kõigepealt paika omavaheline hierarhia ning alles siis hakatakse vaatama, kuidas sinuga käituda. Tuvastamine, kes on kellest üle, võiks teinekord olla ülemäära keeruline, kui appi ei tuleks järgmine tabel (täidetud minu ja Tommy näidisandmetega):

      Kahe inimese esmasel kohtumisel visualiseeritakse see tabel ning asutakse seda ülevalt alla täitma. Võit annab kaks punkti, viik ühe ja kaotus null punkti. Välismaalase ees saab kohalik võistleja positsiooni eest kahe asemel kolm punkti. Üks Y-kromosoom annab kaks punkti. Mängitakse, kuni punktide vahe on kolm või enam. See tabel võimaldab numbrite abil näiteks tõestada, et kaotajaks jääb alati noorem naisterahvas vanema meesterahva ees, välismaalane endast vanemate kohalike ees hoolimata nende soost, ja naisõpetaja oma õpilase ees, juhul kui too on pärast kooli lõpetamist koos oma kahe lapsega salaviina ajades hunniku raha kokku ahnitsenud ja kui õpetajal pole lapsi ega autot. (Tõsi küll, võitja eduseis oleks habras ning jõudude vahekord muutuks niipea, kui õpetajat õnnistataks järelkasvuga või õpilane oma hangeldamisega vahele jääks.) Seega, olnuks Tommy minuvanune naisterahvas, jätkunuks mäng kuni eluasemeni, kus ma võinuks end oma sooja vee ja käimla abil kaheksa punktiga viie vastu võitjaks kuulutada; nüüd aga piisas meie puhul esimesest küsimusest (mis, arvestades tema näkku kirjutatud aastate ligikaudset arvu, oli tegelikult üleliigne) ning oligi paika pandud, et tema on minust suurem mees ja mina temast pisem, mistõttu on tema kohus minu eest hoolt kanda, minul omakorda ei sobi sellele vastu vaielda.

      Tommy tundus mulle väga sümpaatse inimesena, kellega olnuks kindlasti suur rõõm teinegi kord aega veeta hoolimata asjaolust, et suurem osa tema jutust keerles erinevate kummaliste ainetega eksperimenteerimisel ja nende allaneelamisel, sissehingamisel või süstimisel saadud rikkalike kogemuste ümber, kuid pärast seda põgusat vestlust nägin ma teda veel vaid korraks. Nimelt, nagu selgus, oli mind kas eksikombel või kellegi perversse naljasoone tõttu toodud Bombati haiglasse, ehk teisisõnu narkarite taastusravikeskusesse, kus nii head kui halvad inimesed enne päris kongi viskamist järje peale aidati, ja kus viibimine mulle tegelikult sugugi kasuks ei tulnud, millest aja jooksul ka aru saadi. Esimeseks märgiks sellest, et minu sobimatus sellisesse keskkonda on hakanud jõudma ka minu heaolu eest vastutavate inimeste teadvusse, oli minu saabumisele järgnenud kolmandal päeval ette võetud tagasitee Gorgo ja Krussu juurde, kelle ühisel pingutusel – või peaksin pigem ütlema, et nende kerge randmeliigutusega – vabastati minu jalad noid kammitsenud lehmaketist. Sellega soovisid need inimesed mulle mõistagi kõige paremat, ning alguses arvasin, et see neil ka õnnestunud oli, siis aga selgus, et ketiga seotud tegevused – nonde lihvimine, pükste jalast võtmise ja jalga tagasi panemise harjutamine, lõhkenud villide puhastamine ja muu seesugune, mis mu mõtted sinnamaani igasugu tühjasttähjast edukalt eemal oli hoidnud –, tuli nüüd kiiresti asendada millegi muuga, ning esimese ähmiga ei turgatanud mulle pähe muud, kui püüda välja arvutada kuue täringuga visatud kaheksateistkümnesilmalise tulemuse tõenäosus esimese kolme viske jooksul. Ent peagi selgus, et olen mässinud end puntrasse, kuhu sattumise ma olin kahtlemata ära teeninud, kust ma aga nüüd ei osanud kuidagi välja rabeleda. Üsna varsti puudus mul olukorra üle igasugune kontroll ning see hakkas mind tasahilju murest halliks ajama.

      Kohalikel narkaritel oli, või minu mätta otsast vaadatuna vähemalt tundus olevat, mõnevõrra lihtsam. Olin viimastel päevadel nende rutiini märkmikusse üles kirjutanud. Esmalt hommikused kraanide avamise viled. Seejärel veidi teises tonaalsuses kuuldavale toodud vile, mis avas töökodadeks muudetud betoonputkade väravad, mille taga veeretati päev reklaamtekstiga oksekottide, uusaastalipukeste ja kingakarpide kokkukleepimise abil õhtusse, ning lõpuks kaks vilet, mis selle ajaviite lõpetasid. Pärast seda ja selle vahele jäid veel viled, mis alustasid ja lõpetasid söögiaegu, võimlemisminuteid, velskri visiiti, palvetundi ja veel mitut toimingut, millest mõned tundusid mulle ilmselt täiesti mõistetamatud, kuna ma ei suuda neid meenutada ja minu märkmik on kadunud, ja millest muude tähendus mulle kuni lõpuni ebaselgeks jäi. Ja lõpuni polnud enam kaua jäänud, sest just selsamal päeval, mille kirjeldamisega ma ennist alustasin, täpsemalt selle pärastlõunal, jooksis minu juurde näost punane ja hingetu, näojoonte poolest veidi Number Kahte meenutav leevike ja röökis mulle täiest kõrist otse kõrva sisse:

      „Vidiit vidiit! Sina, raisk, kohe välja, munder selga! Vidiit vidiit!” Käes hoidis ta värava kõrvalt kirstust kaasa haaratud pruuni

Скачать книгу