Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust - Ervin Bernhardt

Скачать книгу

tuhkatriinuliku püsivusega kahte hunnikusse jaotasid: raadiod, patareid, narkots ja väitsad esimesse ning riis, kala, kummipaelad, soust ja lihapallid teise.

      Esimeseks külaliseks tol hommikul, kui kõik see mees oli endalt öö jooksul kogunenud kehamahlad minema uhtunud, oli kolmest theravada mungast ja kahest piduriides valvurist koosnev rühmitus, kelle vastuvõtuks moodustasime kümme nauditavalt sirget rivi küllaltki selge pilgu ja ühtlaselt pruuni riietusega võõrustajaid. Meie kooris lausutud tervitussõnad valmistasid neile sedavõrd rõõmu, et järgmised kaks tundi suutsid nad sisustada omapoolsete õpetussõnade ja luuletuste abil. Mina oma puuduliku keelekasutuse tõttu ei suutnud neist küll sajandikkugi mõista, tervituse aga olin sõprade abiga eelmisel õhtul pähe õppinud. Selle täies ilus ei suuda ma õiget sõnastust enam meenutada, ent laias laastus tundus see kõlavat umbes nii:

      Linnud tasased

      Sel kuldsel suvel kõngend

      Kõrgelt kukkund saak

      Te ette laotan

      Neist söödud riisi

      Sedamööda, kuidas mungad seks otstarbeks kaasa toodud mikrofoni abil oma sanskritikeelsete luuletustega läbipõimitud tarkuste jagamisega näilise monotoonsusega edasi rühkisid, moodustasid nad oma selja taha neid sõnu halvasti mõistvate kuulajate jaoks teistmoodi ajaviite. Müür hakkas päikese käes vilkuma, esmalt aeglaselt ja siis järjest kiiremini, ning selle pinnale tekkisid liikuvad pildid, mis oma värvitasakaalu poolest meenutasid krohvile kriidiga joonistatud freskosid.

      Seina peale joonistus puu, ja selle alla istuma täidlasevõitu mees, kuldne kroon peas. Tema silmadest paistis kõigutamatu rahu ja mõistmine, mis ei hõlmanud ainult teda ümbritsevat maailma, vaid ka sellest väljapoole jäävate maailmade ringi, ning sellele järgnevat, ja siis veel järgmist ja nõnda edasi, kuni ei olnud enam võimalik eristada meest ja tema teadmuse piiridesse jäävat ruumi. Ma ei oska seletada, kuidas see kõik müüri peale ära mahtus. Tema pilgus aga ei olnud valu ega etteheidet, kannatusi ega igatsust, kiitust ega halvakspanu, ning mulle tundus, et ta polnud teadlik mitte ainult igast vihmaussist ja universumi kuningast siin ilmas, vaid ka minust, pisitillukesest minunatukesest koos kõigi mu kahtluste ja halbade mõtetega, ning ta ei pannud mind pahaks.

      Mehe vasakul käel, madalale kummardunud oksal, istus kolm helesinise sulestikuga lindu, paremal rohu sees aga kolm jänest. Lindude ülesandeks oli märgata, kui mõni meie rivist lõõskava päikese ees alla annab ja betoonpõrandale pikali heidab, ning sellest jänestele teada anda. Nood omakorda laotasid magaja väsinud kehale ilusa lillade ja roheliste triipudega teki ning võidsid tema pead jahutava Vietnami salviga.

      Ainus, mis mind selle muidu nii täiusliku pildi juures häiris, oli asjaolu, et ma ei tohtinud sellele armsale inimesele korrakski päriselt otsa vaadata või tema olemuse üle aru pidada. Niipea kui ma talle teadlikult tähelepanu pöörasin, muutus ta (eriti näojoonte poolest) minu kunagise inglise keele õpetaja sarnaseks. Kroonikandja kratsis end tohutu suure sakilise kännu otsas ja moodustas suisa imekspandava kergusega taikeelseid lauseid, mis oma grammatiliselt ülesehituselt meenutasid ülikeerukat hammasrataste ja vedrude süsteemi, milles üheainsagi kruvi poolpöörde võrra keeramine muutnuks ülima täiuslikkuse võikaks kaoseks, millel aga sellest hoolimata puudus igasugune tähendus. Teisest küljest aga ei tohtinud ma puu all istuvast mehest täiesti mööda vaadata või pöörata liiga palju tähelepanu tema väikestele abilistele, ega lakata olemast teadlik – mõistmiseks ei olnud ma mõistagi võimeline – tema ja teda ümbritsevate maailmade vahelisest seosest, sest siis hakkas pilt taas vilkuma ning ähvardas sootuks kaduda.

      Päev polnud veel õhtusse jõudnud, kui mungad oma jutujärjega lõpule jõudsid. Uinunuid ei olnud palju ning ülejäänutest piisas täiesti, et nad taas väärikalt teele saata. Ometi ei lubatud meil veel tõusta, kuna kuulamata oli asutuse ülema asetäitja proua Karamaranni tervitus ja teadaanne. Teda oodates lahutas meie meelt sadakond mustade kiivrite ja kämblajämeduste puust kumminuiadega varustatud noormeest, kes jooksid esmalt ilusas korrapärases trobikonnas viis korda mööda majadevahelist teed üles ja alla ning tolmutasid oma keppidega puhtamaks kõik müüre kaunistavad võred, seejärel aga moodustasid meie maja ukse taha toreda sirge rivi ja lugesid end paariks. Ühed jäid oma kohale proua saabumist julgestama, kahed aga voogasid uksest sisse ja kontrollisid veel kord üle betoonpostid ja prügikasti, kiikasid vanni, mõlema putka salasoppidesse ja kirjutuslaua alla. Tulemusega rahule jäänud, seisid nad kolmekaupa meie selja taha ja valvasid seal sõrmegi liigutamata, kuni taevas pilve tõmbus ja proua peakorterist teele sai asuda.

      Teade ise oli küllaltki lühike ega sisaldanud palju üllatavat, kuna juba hommikul oli betoonputka seinale kleebitud kuninganna sünnipäevaks väljakuulutatud amnestia põhjalik tabel. See oli kõigis lugejates tekitanud palju elevust ja vaoshoitud rõõmu, sest nii mõnigi meist võis ennast nüüd juba samahästi kui vabaks meheks pidada, ja päris tühjade kätega ei jäänud keegi. Mõeldud oli isegi meile ülejäänutele, kelle kohtuotsus polnud veel välja kuulutatud ja kelle aastatest ei saanud seetõttu parimagi tahtmise juures midagi maha arvutada. Kuigi ka kõik teised said õhtusöögiks tavapärasest rammusama leeme, mille seest õnnelikuma käega õngitsejad olla leidnud terveid kalu, saime meie lohutuseks sellele veel lisagi. Proua asetäitja tõi omaenese käega kohale paberi, millele trükitud nimekirja alusel jagasid kiivriga noormehed igale kohtualusele paki valget jasmiiniriisi ja ühe kõvakskeedetud muna.

      Andsin enda oma Lek Noile, kelle siinviibimine lühenes tänu amnestiale sedavõrd, et ta õigupoolest juba viis kuud tagasi oleks oma kompsud kokku pidanud pakkima, ning keda meie peatne lahkuminek tundus veidi kurvastavat. Minu kingitus rõõmustas teda väga, ning tol päeval istusime hilise õhtuni üleval, arutasime teineteise tulevikuplaane ja heietasime asjadest, mida me koju jõudes kõigepealt ette võtame.

      TEEKOND HELGE TULEVIKU POOLE EI KATKE

      Teekond jätkub pärast põgusat peatust, mille jooksul viiakse end viimaste sündmustega kurssi. Miguel veedab oma kallimaga tormilise nädalalõpu, ja Mariconile öeldakse, et Puta Madre ei ole tegelikult tema armuke, nagu talle seni kinnitatud oli, vaid hoopis tema ema lapsepõlvesõbra ühe jalaga amm. Vastukaaluks kuuldakse ka igasugust jama, millest enamik läheb õnneks kõrvust mööda.

      Istusin kolmanda pingirea kõige vasakpoolsemas otsas, silmitsesin oma peegelpilti ja juurdlesin, miks inimese nina vananedes aina suuremaks läheb. Minu oma võttis enda alla juba tubli veerandi kogu näost, ja mida rohkem ettepoole küüru ma end vajuda lasin, seda suuremaks tema läks. Mu kõrvad seevastu, mis üldlevinud arvamuse järgi pidanuks kasvama koos ninaga, muutusid seejuures üha väiksemaks, ähvardades sootuks olematusse kaduda. Mul oli kõrge, ülespoole järsult kitsenev laup ning peaaegu olematu lõug, mis tänase piduliku hommiku puhul oli korralikult puhtaks raseeritud. Kui ma end jälle veidi tahapoole kallutasin, paistsid lõua alt pisikesed rohelise paelaga plätud.

      Ma ei olnud saalis üksinda. Umbes viienda pingirea keskel istus hallis ülikonnas meesterahvas, kolm kuldset triipu kummalgi õlal, ja luges ajalehte. Tema nimi oli Somtšai Kulap, tal olid lühikeseks pügatud mustad juuksed ja hoolitsetud käed, ja tema vasakul käel lebas kommituutu. Iga natukese aja tagant õngitses ta sealt pisikese pastilli ja pistis suhu, et oma hingeõhk värskena ja lutsutamislihased tegevuses hoida. Ta oli arvamisel, et tal on liiga tahtejõuetuna näiv lõuajoon, aga minu meelest polnud tal õigus.

      Lisaks Somtšaile viibis saalis ka üks noorepoolne tumehallis pükskostüümis ja kuivanud käbi karva portfelliga naisterahvas, kes päikese järgi otsustades oli sisse astunud umbes kaks või kaks ja pool tundi pärast meid. Saabudes avas ja sulges ta mattklaasist paneeliga ukse saali vasakus seinas, liikus ettevaatlikult pingiridade eest läbi, avas ja sulges väikese, mulle esmapilgul märkamatuks jäänud värava nende ette ehitatud piirdeaias ja võttis lõpuks istet väikese laua taga kohtunike poodiumi ees. Laual oli virn puhast valget paberit, pooleldi tühi karahvin ja elektriline trükimasin. Hoolikalt asetas ta portfelli enda kõrvale põrandale, lülitas masina sisse, köhatas hääle puhtaks ja asus tasakesi trükkima.

      Saal oli valgeks lubjatud ja ilma akendeta. Suurema osa sellest võttis enda alla seitse rida hööveldatud ja lakitud pinke, mille askeetlike

Скачать книгу