Minu Omaan - Meeli Lepik

Скачать книгу

sõnast delicious, mis tähendab maitsvat!” naeratab kavalalt teine, lopsaka figuuri ja punakate läikivate lokkidega neiu.

      Nad juba teavad, et ühesugused nimed tekitavad segadust ning on toreda eristussüsteemi välja mõelnud.

      „Mina olen Hesnaa, meeldiv tutvuda!” saan tuttavaks ka noorima, piitspeenikese marokolannaga.

      Kolmest kaks on Fatima Zahrad. Marokolased ei hiilga nimede poolest just originaalsusega, muigan endamisi. Samas on nii Fatima kui Zahra araabiamaailma ühed lemmiknimed: esimene on prohvet Muhamedi tütre nimi ja teine tähendab valget või ka lille.

      Lustlik meeleolu ei kesta aga kaua. Ilmed tõsinevad ning tüdrukud tõmbuvad eemale, igaüks tagasi oma toimingute juurde. Anja on tagasi ning käsib kõigil minna kaile, et toidukotid üles tassida. On ka teine põhjus, miks sebimine lahti läheb – reisijate söök on saabunud.

      Kogu tiim näib teadvat, mis tuleb teha, kuhu mida panna, ning seda on hea pealt vaadata. Söök tuuakse Oman Airi lennu-firmast. Kui tahan toidukonteinerite kandmisel abistada, teeb mees, keda näo ja nahavärvi järgi indialaseks pean, mulle sõbraliku rangusega selgeks, et see pole naiste töö. Võtan teadmiseks ja tõmbun tagasi.

      Kui söök on sorteeritud, hakkab Anja mind õhinal tulevaste tööülesannetega kurssi viima, kuid loobub peagi.

      „Raske on kohe kõigest ülevaadet anda, eks parem on kõrvalt töö käiku vaadates ise tähelepanekuid teha,” annab ta nõu.

      Tundub, et kõigil on reisi ettevalmistustega suhteliselt kiireks läinud ning ma tunnen isegi kergendust, et saan vaikselt kõike jälgida ning ei pea veel sekkuma. Nii ei sega ma ka kedagi.

      Anja toimetab mingite dokumentidega sülearvuti taga, Fatima Daliyah puhastab seintelt viimaseid sõrmejälgi ja viib välistekile pehmed punasest sametist ja kullatud otstega köied, millega takistatakse ligipääs osale piirkondadele laevas. Panen tähele neiu töökust ja meeldivaid suhtlemismaneere. Fatima Alima jändab baaris mingi joogiga, mida ta läbi marliriide ühest termosest teise kurnab.

      „Mis see on?” uudistan.

      „See on Omaani kohv ehk kahwa. Kahwa on värsketest ubadest jahvatatud ja kardemonipulbriga segatud kange kohv, mida mõru maitse leevendamiseks serveeritakse koos küpsete datlite või halwa’ga. Viimane omakorda on pruunist suhkrust, munadest, jahust ning meest koosnev, roosivee ja vürtsidega maitsestatud imal ja kleepuv maius ega maitse üldse meile ammusest ajast tuttava kirbemagusa hallikaspruuni massi moodi.

      Kuna kahwa on omaani külalislahkuse alustala, pakume ka meie kõikidele laeva saabujatele tillukese tassikese kanget kohvi. „Kahwa’t on kombekas serveerida nii, et kaks kõrvata tassi on üksteise peal, ja külaline võtab pealmise tassi,” selgitab Fatima Alima lahkelt. Kogu laev saab jõule meenutavat kohvilõhna täis.

      Märkan, et Merilin viib paar prügikotti alla autotekile ning väljas kuivatavad madrused viimaseid veepiisku äsja pestud akendelt. Kõik toimib kui õlitatult.

      Veel viimane kerge põrandapesu ning televiisorid lülitatakse sisse. Sulnis muusika mängib kaunitele Omaani looduspiltidele taustaks ja meeskonna erariided on vahetunud veinipunaste vormirõivaste vastu. Juuksed on siledad, silmad säravad ja naeratused lihvitud. Kõik on reisijate pealevõtmiseks valmis. Minul vormi ei ole, kannan lihtsaid kodust kaasa võetud musti pükse ja valget särki.

      Kell on kolm pärastlõunal. Täna, nagu igal neljapäeval, toimub kolmetunnine Päikeseloojangureis mööda Masqati kaunist rannajoont.

      Kohe-kohe ongi inimesed laevale tulemas ning ma sätin end mitte enam nii turtsus Anja kõrvale trepi juurde seisma, et esimesena reisijaid tervitada. Rahvast tuuakse samasuguste mikrobussidega, millega meiegi tööle sõitsime, kuid osa reisijaid saabub ka luksuslike autodega, mis kenasti veidi eemale ritta pargitakse. Samal ajal voorivad inimeste ja busside ning eraautode vahel lakkamatult hiiglaslikud tsemendiveokid.

      „Kas siis tõesti ei ole tunniks võimalik liiklust nii korraldada, et inimesed vähemalt ohutult laevale pääseksid?” mõtlen endamisi imestades. Aga ma tundun olevat ainuke, kes olukorda kummaliseks peab, teistele näib tsisternautode vahel manööverdamine täiesti normaalsena.

      Kõik tervitavad üksteist viisakalt ja näib, et Anja tunneb paljusid külalisi ka isiklikult. Nimelt sosistab ta tihtilugu mulle kõrva võõrapäraseid nimesid, selgitades, miks see või teine isik tähtis on, ja lisab ka teinekord omapoolse negatiivse või positiivse kommentaari. Kuulan ja noogutan tähendusrikkalt. Ma ei tee valgetes ja kreemikates rüüdes härradel vahet, nimede meeldejätmisest rääkimata – eks iga asi omal ajal, otsustan.

      Välimuse järgi julgeksin liigitada reisijad kolme ossa: valged läänemaailma inimesed, kohalikud omaanlased ning indialased. Kindlasti on seal palju rohkemate rahvuste esindajaid, kuid selline on mu võhiklik esmamulje. Riietuselt jagunevad omaanlastest külalised nagu malenupud mustadeks ja valgeteks. Peaaegu eranditult ja vanusest sõltumata kannavad naisterahvad mustades toonides abaaja’t, mis on araabia maades kõige tüüpilisem kehakate. See kujutab endast maani ulatuvat pikkade käistega rüüd, millega harmoneerub samas stiilis pearätt ehk šal. Näokatet ei näe ma kellelgi. Olgugi riietuse põhitoon rangelt must, näivad läikivad ja värvilised kaunistused lubatud olevat. Nagu ka ametnikul lennujaamas, on naiste näod ülitugevalt ja Eesti mõttes väga julgete ja erksate toonidega meigitud.

      Teatavasti tõmbab must värv rohkem kuuma ligi kui hele ja minu meelest on kliimat arvestades meestel riietumises naiste suhtes ebaõiglaselt suured eelised. Omaani meessoo igapäevariietus on heledates toonides, pikkade käiste ja kederluudeni ulatuv kehakate dišdaša. Lihtsalõikelise dišdaša kaeluse ümber jookseb poole rinnani tikand, mis on üldjuhul kangaga sama tooni. Lõua alt on kraenurgad tagasi keeratud ja need lõppevad narmastest tutiga, millele piserdatakse parfüümi. See, mismoodi tikand ja tutike välja näevad, võib reeta kandja päritolu või siis lihtsalt hetkemoodi.

      Piinlikult puhast ja värskelt triigitud kriiskavvalget dišdaša’t koos turbaniga võib võrrelda läänemaailma lipsu ja tumeda ülikonnaga. Lisaks klassikaliselt valgetele dišdaša’dele võib tänavail märgata ka riideeseme pastelsetes toonides variatsioone ning trenditeadlikumad eelistavad mokapruuni, oliivirohelist või isegi tibukollast kehakatet, koos hoolikalt sobitatud peaaksessuaaridega. Väike tikitud ja pilutamistehnikas valmistatud mütsike kimah keset pealage või ametlikuma loomuga turban mussar kaitseb pead päikesekiirte eest. Turbani all on üldjuhul alati ka keeruliste mustritega kimah, et pearätt turbanina paigal püsiks. Mõlemaid peakatteid on võimalik soetada vaid paarisaja baiza eest, kuid soliidsete härrade valik on ülipeen käsitöö, mille valmistamiseks on kasutatud parimat siidiniiti ja villast lõnga. Mõistagi maksavad need esemed terve varanduse.

      Lasteriietuses piirangud puuduvad, kuigi paljast ihu, kui nägu ja käelabad välja arvata, eriti silma ei hakka. Lasteriiete stiil kisub meilgi omal ajal müügil olnud Poolast toodud turukaupade kanti ja hea maitse kuldreegel – vähem on rohkem – pole siin kindlasti pädev. On kulda, karda, värve, sädelust ja aksessuaare – mida külluslikumalt, seda uhkem, ja ikka mitu asja üksteise otsa!

      Indialaste garderoob on vikerkaarevärviliselt kirev ja elurõõmus. Vanemate naiste hoolikalt seatud saridele lisab väärikust õliga viimistletud ja kuklasse seatud juuksekrunn või seljal vöökohani rippuv raske punupats. Nooremate naiste riietus on vabam ja rohkem mugavusele suunatud. Teksadele peale tõmmatud tuunika laseb arvata moodsama elustiili pooldamist. Värvilaik tilaka laubal ja tagasihoidlikud nina- ja kõrvarõngad on daamide ainukesed ehted. Väikesed india poisid ja tüdrukud püüavad taas oma omaanlastest eakaaslasi kostüümidega üle trumbata.

      Heleda nahavärviga külalistel on kõigil vähemalt õlad ja põlved kaetud, väljendades nii austust araabia kultuuri vastu. Lääne naiste katmata juuksed, retuusid, lahtised kingad ja lühikeste käistega suvekleidid annavad siiski tunnistust Omaani ühiskonna suhtelisest tolerantsusest teiste religioonide ja kultuuride suhtes.

      Reisijate käitumist iseloomustab väärikus ja vastastikune viisakus.

Скачать книгу