Minu Omaan - Meeli Lepik

Скачать книгу

autost välja ronin, ootab mind trepil väga laia naeratuse ja suure musta juuksepahmakaga keskealine mees. Ta tänab autojuhti ning meie vahetame esmakohtumisviisakusi, nagu ikka kombeks. Mees tutvustab end Nadimina. Ta kongus nina ja tumedad juuksed ning silmad viitavad lõunamaisele päritolule. Hiljem saan teada, et Nadim on rahvuselt türklane, kes elab Saksamaal, siin Omaanis töötab ta laevafirma kontoris.

      Kui mees sahmerdades mu kohvrit pagasiruumist välja tõmbab, naeratab ta mulle soojalt ja sajatab omaette vihaselt vaheldumisi. Minu kohalolek teeb Nadimi kohmetuks.

      Minu tuppa kolmandale korrusele viib lai kivitrepp, kuid kohvrite pärast tellib Nadim siiski lifti. Korter, mis mu esimeseks elupaigaks saab, tundub tohutult suur. Lahmakas elutoas on toretsevad purpurpunased diivanid-tugitoolid ning akende ees ripuvad rohelised raskepärased hallide rombimotiividega kardinad. Seinad on toonitud lakooniliselt kreemikasvalgeks ja mõjuvad valgustuse tõttu määrdunult. Kõrgel laes rippuva lihtsa lühtri ülesanne pole ruumi kaunistada, vaid lihtsalt pimedust peletada. Sisustuses ei viita esmapilgul miski idamaisele stiilile. Korteri üldmulje on pigem soliidne, mitte koduselt soe. Tekib tunne, otsekui oleksin mingi kõrgemat sorti ametiasutuse külaliste ooteruumis oma audientsi ootamas.

      Diivanitest vasakut kätt jääb avar köök. Siin võiks lausa suure perega elada! Ebakõlana ümbritseva suhtes jääb mulle silma vist algselt söögitoana mõeldud ruumiosa, kus on paar paberivirnadega kaetud lauda ja arvuti. Kas siin elab juba keegi või on see mingi kontor? Kui see mu kodu hakkab olema, siis kellega tuleb mul seda paleed jagada?

      Korraga katkestab terav ja vanaaegne telefonitirin mu mõtisklused. Nadim haarab nobedasti toru.

      „Meeli, see on sulle, helistab eesti tüdruk!”

      Mulle? Eesti tüdruk? Kes üldse teab, et ma Omaanis olen ja helistab veel nii hilja? Võtan kõheldes toru.

      „No tšau, Merilin siin! Nooh, kohal? Ma teadsin, et sa täna tuled!” räägib reibas hääl koduses keeles. „Kuule, aga tule läbi, lobiseme ja…”

      „Ei tea, on nagu hilja juba, äkki homme…”

      „Eh, muidugi tule täna!”

      Nadim juba teab, milles asi, ja soovitab mul ikkagi korraks läbi hüpata, Merilin olevat juba ammu oodanud. Saan teada, et neiu on alles nädala jagu enne mind Omaani jõudnud ja töötab ka laeval, stjuardessina.

      Samal ajal juhatab Nadim mu ühte mitmest magamistoast. Ruum, mis võiks ruutmeetritelt kogu elamispinna eest olla, on tühjavõitu. Peale ülilaia voodi ning raskest India-pärasest tumedast puidust riidekapi muud mööblit polegi. Põrandavaibast tunnen hirmsasti puudust. Korteri uksekaarti ulatades kokutab Nadim, et ka tema ööbib samas korteris, ning vabandab, kui ma end seetõttu ebamugavalt peaksin tundma.

      Mõtlen, mis vahet seal on, kuid otsin siiski lukuaugust võtit, et vajadusel privaatsust hoida. Õnneks kuulub iga magamistoa juurde ka suur marmorist vanni ja aknaga vannituba, nõnda pole vajadust võõrastega pesemisruumi jagada, mis olekski suhteliselt jube väljavaade.

      Soovin Nadimile head ööd, mille peale mees naeratab taas oma laia ja veidi närvilist naeratust.

      Kui asutan end Merilini poole minema, jahmatab mind õues taas öine soojus – imelik, kuidas iga kord siseruumis olles unustan uue kliima! Vaevalt jõuan uksekella vajutada, kui umbes minuvanune, lühikest kasvu, valkjasblondide õlgadeni ulatuvate juuste ja sportliku kehaehitusega neiu avab ukse ning kutsub rõõmsalt sisse. Korter paistab samuti suur, kuid mitte nii uhke kui minul. Hele nahkmööbel elutoas näitab väsimuse märke ja söögitoas olev laud tunduks nagu plastmassist. Ka siin on põrandad kiviplaatidest, mis vaipade puudumise tõttu ruumi kõledaks muudavad.

      „Nii lahe, et sa tulid! Nüüd vähemalt üks eestlane jälle juures!” Märkan paari tätoveeringut Merilini õlal ja seljal. Minu jaoks on kehakaunistused alati intrigeerivad olnud: eriti tätoveeringuid pean huvitavate või siis vähemalt sisuka mõttemaailmaga inimeste tunnuseks. Osaliselt on see arvamus kindlasti tingitud mu enda suurest valukartlikkusest: mul on tunne, et inimestel peab olema mingi sügavam põhjus, et end värvi täis nõeltega torkida lasta.

      Varsti heliseb köögis telefon. Kuigi ma ei kuula sihilikult kõnet pealt, saan aru, et jutt käib kuhugi minekust, ja isik teisel pool toru ei taha vist hästi vedu võtta. Helistaja on tõenäoliselt meesterahvas, sest puuvillastes lühikestes pükstes ja lihtsas tumedas õlapaeltega topis Merilin kõkutab telefoni otsas magusa häälega.

      Mõtlen, et huvitav, kas meil Meriliniga ka omavahel millestki rääkida on. Mind valdab natuke ebamugav tunne nagu alati, kui lähen uude seltskonda, kus kõik juba tunnevad üksteist, sellal kui mina alles kohmetult ringi vaatan.

      „Tuled ka Rock Bottomisse, eks?” küsib ta särtsakalt.

      Ma olen niigi vilets õhtuti väljas käija ning väljavaade mingist baarist ja võõraste inimestega tutvumisest ei huvita täna kohe karvavõrdki.

      „Kuule… Tänan kutsumast, kuid jätan vahele,” püüan vastu puigelda.

      „See on nii lähedal, saad ka natuke ümbrust näha ja… Anja ja teised ka tahtsid, et sa tuleks.”

      Mis ümbrust siin kottpimedas ikka vahtida?! Kes on Anja? Näib, nagu oleks mu jaoks siin mingi vastuvõtukomisjon kokku aetud.

      Ma ei kannata selliseid olukordi, kus mul nagu ei jäägi valikuvõimalust, kuid ei hakka igaks juhuks enam midagi ütlema. Otsustan end kokku võtta, et mitte kohe esimesel õhtul igavana mõjuda.

      Jõuan Meriliniga lõpuks kokkuleppele, et oleme ainult natukene ja kohe, kui ma tahan, tuleme koos ära.

      Läheme jalgsi. Väljas ei ole enam kuum, vaid meeldivalt soe. Mõtlen, et kui Eestis tõmbuvad isegi südasuvel lihased ööjahedusest krampi, siis siin need just lõdvestuvad mõnusalt.

      Maja nurga juurest keerame ühte pimedasse hoovi, kust algavad trepid. Suurt midagi näha ei ole, kuskilt tuleb pahmakas meemaigulist lillelõhna. Ronime maha jäetud ostukeskuse rämpsu täis treppidest üles, seejärel möödume paarist villa tüüpi eramajast ning jõuame tühermaale. Katsun Merilini sabas kivisid vältides edasi koperdada, kui ühtäkki läheb tee väga järsult mäest alla, läbi ohakate ja kohati vööni ulatuva umbrohuvõsastiku. Raske on tasakaalu hoida.

      Sellel tühermaal tunnen, et mul hakkavad vaikselt kõik möödunud päeva sündmused peas kokku jooksma. Hommikune lumisest Tallinnast lahkumine on jäänud kui nädalate taha, lennukisõidust ja kohale jõudmisest näib olevat möödunud päevi ning praegune hetk tundub eriti ebareaalne.

      Lärmakas baaris, mis nagu ei asukski araabia maal, vaid meenutab hoopis Inglise pubi, on pidu hoos ja rahvast palju. „Meie” seltskond istub sigaretisuitsu mattunud pika laua taga keset saali. Keegi ei pane meie saabumist eriti tähele ja mulle see sobibki. Võtame vaikselt istet ning Merilin küsib, mida ma joon. Otsustan alkoholi mitte võtta ning tellin klaasi mahla. Istume mõnda aega omavahel tühjast-tähjast vesteldes. Saan teada, et Merilin on Masqatisse saabunud Kariibi mere luksuslikult kruiisilaevalt ning minust pikema ja kirevama merekarjääriga.

      Järsku märgatakse ka meie kohalolu. Mulle esitletakse rida inimesi, kelle nimed loomulikult kohe meelde ei jää. Isik, kes aga välimuse tõttu mulle kohe silma torkas, ongi Anja, üks mu tulevastest kolleegidest. Anja on varastes kolmekümnendates bulgaarlanna, tohutute, pilvena ta pead ümbritsevate kartulikooreblondide krussis juustega. Ta on juba päris svipsis ja nõuab, et me Meriliniga teravamad joogid võtaks ning pikemalt istuma jääks. Naise järsud näojooned, tugev meik ja terav hääletoon väljendavad kõik seda, et ei-vastus pole tema jaoks mingi argument ning ta pole vastuvaidlemisega harjunud. Näen Merilini kõhklevat, kuid olen otsustanud, et ei taha kauemaks jääda, ning jään kategooriliseks. Lõpuks õnnestub meil siiski minema hiilida ja kokkuvõttes see ei lähegi Anjale korda. Naise agressiivsuse panen seekord vägijoogi arvele.

      Omaanis ju ei pidanud baare ega alkoholi tarbimist olema, mõtlen hämmeldunult. Ja ometi puutun kohe esimesel õhtul napsitamisega kokku! Pea on läbi umbrohuvälja ülesmäge koju tagasi rühkides vastuolulisi

Скачать книгу