LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õhtust,” tervitan noormeest teisel pool klaasi. „Palun mulle üks viisa.”

      Tunnen end naljakalt, justkui ostaksin poest leiba või vorsti. Olen kindel, et kohe järgnevad küsimused mu päritolu ja tuleku põhjuste kohta, kuid turbaniga valges ürbis noormees lihtsalt naeratab sõbralikult. Kuue euro eest saan viisa kätte. Fakt, et nii lihtne on riiki pääsemise luba saada, teeb Omaani tuleku kindlasti stressivabamaks – pole tarvis saatkondades aega viita ega ametnikega maid jagada.

      Noormees lööb suure põntsuga ilusa purpurse templi mu passi ja heidab mulle veidi flirtiva, piirivalveametnikule mittesobiva pilgu. Kindlasti ei ole ma kohatult riides, pikkade käistega särk ja teksapüksid on täiesti tavalised ja sugugi mitte väljakutsuvad. Kas tõesti on asi juuksevärvis, arutlen endamisi ega tunne end ei meelitatuna, ei solvatuna.

      Kahekümneeurosest kupüürist saan tagasi juba kirjusid, mulle veel tundmatu välimusega kohalikke rahatähti riaale4.

      Pilgu rahadelt tõstnud, märkan, et Masqatisse saabuvate lendude terminal on tihedalt täis lennureisijaid ootavaid, nimesilte käes hoidvaid inimesi. See on mulle alati jätnud romantilise ja filmiliku mulje ja varasematel lendudel olen sellistest möödudes mõelnud, et kui keegi tundmatu ka mind ootaks, minu nimega tahvel rinna kohale tõstetud, tekitaks see kahtlemata erilise tunde.

      Seesugust siltide mitmekesisust nagu Masqati lennujaamas ei ole ma küll kuskil varem näinud. Mõni plakat näeb välja nagu prügikasti kõrvalt pärit räsitud papist puuviljakasti tükk, kuhu on mulle tundmatute tähtedega midagi hooletult kritseldatud. Teised jälle on suurde uhkesse kuldraami sätitud, siidpaberilt säravad kaugele kalligraafiliselt ja kuldtähtedega kirjutatud nimed, nagu Mr Davidson või Miss McCormick.

      Kahtlustan, et papitükkidele kribitud nimesildid ootavad tõenäoliselt maale saabuvaid lihttöölisi Omaani ümbritsevatest maadest nagu Pakistan ja India, või ka kaugemalt, näiteks Egiptusest, ning need, keda oodatakse kuldsete tähtedega, on ilmselt kohalike suurfirmade juhid või jõukad turistid. Uhkete nimetahvlite alumises nurgas seisab sel juhul Hyatti, Shangri-La või mõne muu luksushotelli nimi. Hiljem saan teada, et ligi kolmest miljonist Omaani asukast elab ja töötab riigis ametlikult üle 600 000 välismaalase.

      Ma ei oska lennujaamas tunglevate meeste rahvust ära arvata. Naised vist hoiavad kodus lapsi, sest näen enda ümber ainult meesterahvaid. Indialased tunneksin veel ära, mõtlen, kuid siinne seltskond meenutab rohkem sõjauudistest tuttavatest maadest pärit tegelasi. Kõik on lühikest kasvu, tumeda nahaga, näivad hirmunud ja segaduses olevat. Sellisest enesekindluse puudumisest järeldan, et nad ei tunne end kuigi mugavalt ja tegemist on kindlasti võõramaalaste, mitte omaanlastega.

      Pagasikärud ägavad rasketest kompsudest laotud kuhjade all. Kohvrid on selle seltskonna jaoks arvatavasti tarbetult kallid ja nii ajavad nööridega kinni tõmmatud kastid ja kilepakendid asja ära. Koormad on sageli nii kõrged ja laiad, et nende tagant pole inimest enam nähagi. Enamik mehi kannab määrdunud tuunika all õhemat sorti beeže või tumepruune pükse ning tolmuseid kingi või lääpa tallatud rihmikuid, et jalgu kärurataste eest kaitsta. Kui üritan rahvasummas omale teed teha, jääb mõni meestest mind kui ilmaimet jõllitama, teised jälle keeravad alandlikult pilgu maha. See teeb olemise ebamugavaks, isegi veidi kurvaks.

      „Huvitav, millise plakatiga mulle vastu tullakse ja mida sellest järeldama peaksin?” käib peast läbi. Kohe näengi rahvasumma seas silti oma nimega. Minu nimi on trükitähtedega prinditud tavalisele A4 paberile – soliidne ja samas mittemidagiütlev.

      Mulle vastu tulnud mees kannab euroopalikke riideid ning sammub otsejoones minu juurde. Küllap on talle mind kirjeldatud, kuigi tõenäoliselt pole ühe valgenahalise neiu äratundmine tumedat verd meeste parvest raske ülesanne.

      Ta naeratab närviliselt ja natuke virilalt ning viipab ebamäärases suunas käega, et ma talle järgneksin. Tervituseks ta kätt mulle ei anna ja ennast ei tutvusta, üksnes kohvri taipab härrasmehelikult oma hoolde võtta.

      Hakkame koos läbi sagiva inimhulga väljapääsu suunas trügima. Uste avanedes tulvab mulle näkku samasugust kuuma ööõhku, nagu ennist lennukist välja astumisel. Ruttu manööverdame end valgete risti-rästi pargitud taksode rivist läbi, parkimisplatsi suunas.

      Tõenäoliselt mind valdavast ebakindlustundest tingituna hakkan kohe rutakalt mehega juttu sobitama. Räägin talle oma loo Omaani tulekust ja sellest, kuidas ma taolisest riigist midagi kuulnud ei olnud, ja kõigest muust, mis pähe tuleb – inimesed kukuvad ju tihti seosetult lobisema, kui ennast ebamugavalt tunnevad.

      Mees aga ei kosta kogu jutu peale midagi. Viisakalt aitab ta mul kohvri oma auto pagasiruumi asetada, maksab parkimispileti eest ning me sõidame lennujaamast minema, tundmatusse araabia öösse.

      ARAABIA ÖÖS ON… ÜLLATUSI

      Lennujaamade ööpäev läbi kestev sagimine, asjalikud ametnikud ja alateadvuses turvatunnet sisendav võimalus soovi korral koju tagasi lennata on seni olemise justkui kindlamaks teinud. Välisustest õue astudes on terminali kujuteldav kaitse kadunud. Olen tervenisti võõra maa armu all.

      Sõidame väiksemat sorti sõiduautoga, mis kiirteele jõudes maasturite kõrval üha kiirust juurde lisab, nii et jõuan vaevu aknast mööduvat ümbrust jälgida. Ka kõrged, kohati poole autoaknani ulatuvad betoonist teepiirded segavad uudistamist. Kuna esialgu ei tundu miskit põnevat silma jäävat, jätkan oma monoloogi autojuhiga. Kui küsin ilma kohta ja uurin, kas mu elukoht asub kesklinnas, teeb mees abituid häälitsusi ja laiutab käsi.

      Mõistan alles nüüd, et ta ei oska üldse inglise keelt. Ma rahunen: pole enam vaja tulevasele tööandjale positiivse esmamulje jätmisega jännata. Mees on kõigest autojuht. Järsku jookseb peast läbi kõhedust tekitav mõte: kas me ikka sõidame sinna, kuhu vaja… Äkki murelikel sõbrannadel kodus oli õigus, mind viiakse kuhugi ära ja kõik on mingi paha plaani esimene osa… Tõrjun õlgu väristades need tobedad mõtted kiiresti eemale ning keskendun ülejäänud reisi ajaks aknast välja vaatamisele. Esialgu paistab ümberringi pime kõnnumaa, siis vilksatab mõni madal karpmaja ja jälle ümbritseb meid kõnnumaa. Pikkamisi aga hakkavad ehitised kõrgemaks ja asustus tihedamaks muutuma. Sõidame mööda suurtest, eredasti valgustatud ja reklaamidega ehitud hoonetest ning paarist maitsekalt valgustatud mošeest, mille sinakad mosaiikplaatidega kaetud kuplid helgivad tehisvalguses pühalikult.

      Korraga märkan, et kvaliteetse asfaldiga kaetud kuuerealise kiirtee äärseid laternaposte seob kummaline värviliste tulede kett: punased laternad vahelduvad kollaste, roheliste, lillade, siniste ja oranžidega. Milleks selline kümneid kilomeetreid kattev kaunistus, kui gaasipedaali vajutades keegi ümbrusele nagunii tähelepanu ei pööra? Igal juhul on väga uhke ja ilus sõita ning mulle kui maa esmakordsele külastajale jätab see mulje jõukusest ja ilumeelest. Vaene riik juba seesuguse tulede pillerkaari peale raha ei raiskaks!

      Teine ehitis, mis peagi mu pilku püüab, on hiiglasuur ostukeskus, koketeeriva nimega Lulu. Autosid pungil parkimisplatsi keskel laiutav hoone on kaunistatud nii kirevate plinkivate ja sähvivate värviliste tuledega, et meie maal arvaks igaüks esimese ropsuga, et tegemist on kasiino või ööklubiga. Mida ma aga ei näe, on sihvakad klaasist pilvelõhkujad, mis võiks kuuluda rikka õliriigi linnapanoraami. Kui hotellid välja arvata, siis majad on madalad, mis, nagu hiljem teada saan, on Masqati puhul taotluslik.

      Peagi keerame suuremalt teelt kõrvale ja kuna auto kiirus on nüüd väiksem, saan öist elu detailsemalt jälgida. Hilisest tunnist hoolimata ei näi liiklus ega sebimine tänavatel vaibuvat. Kõikjal on inimesi jalutamas, söömas või sisseoste tegemas. Teede ääres haljasaladel istuvad valgesse riietatud mehed ja mustades hõlstides naised ringis piknikukorvide ümber ning naudivad hilisest tunnist hoolimata koos lastega õues olemist. Möödume suurest pargist, kust läbi tänavamüra kostab muusikat ning laste kilkeid. Kõrged palmid lehvivad tuules vastu tumedat taevast ja roheluse vahelt helkleks nagu atraktsioonide kirevad tuled – tegemist on arvatavasti lõbustuspargiga.

      Kohe, kui lunapargi massiivne müür ja värvilised tuled selja taha jäävad, keerame kottpimedasse kõrvaltänavasse ning minuti pärast peatub auto neljakordse

Скачать книгу