LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kiiresti maha ning tüdrukud pugesid kahekesi magama Asja Naumovna voodisse, keerates endale ümber paksu vatiteki. Tanja jäi kohe magama, tal oli nii kaunis kaitsetu nägu, kohevad juuksesalgud puutusid vastu Olja nägu ning see puudutus ja imeline soe lõhn ajasid nutu peale.

      Järgmisel päeval parandati toru ära ning rohkem ei maganud nad koos kunagi.

      Muidugi nad rääkisid armastusest, seda enam, et klassivennad kasvasid lõpuks suureks ja olid juba üsna inimese moodi. Üks neist, süngevõitu tõsine Kolja Bondarenko, oli juba üheksandast klassist saadik Tanjasse armunud. Ta isegi püüdis tundeid avaldada, kõik, kaasa arvatud õpetajad, aimasid, Tanja ise närveeris ja pabistas, kuid mingit arengut sellel romaanil õnneks ei olnud. Ikkagi oli tähtsam kool edukalt ära lõpetada, ülikooli sisse astuda ning alles siis võib liikuda edasi kohtamiste, mehelemineku ja muu täiskasvanuelu juurde.

      Ei, see kõik pole tõsi! Tanja lihtsalt ei suutnud teda unustada. Seda rumalat muusikupoissi, seda tühist kehkenpüksi Ljovka Krasnopolskit!

      Algul ei saanud Olja üldse midagi aru – juunis, kui kaheksanda klassi eksamid on täies hoos, lakkab Tanja järsku koolis käimast. Selgub, et ta on asunud hoolt kandma täiesti võõra poisi eest, kellel suri vanaema ära! Vaadake, Tanja oli teda näinud konservatooriumis kontserdil ning see imelaps vajavat erilist tähelepanu. Oljal ja Tanjal polnud kummalgi vanaema, tollelsamal Kolja Bondarenkol polnud isegi ema mitte, miks siis Tanja teda ei poputanud? Ja, mis peamine, sellel õnnetul geeniusel ei tulnud kordagi pähe, et inimest ähvardab tema pärast direktori vaibale kutsumine ja isegi järeleksamid! Kuid Tanja ei tahtnud midagi kuulda, jändas Ljovkaga nagu titaga, saatis koduni, toitis supiga ning lõpuks vedas kuni sugulaste saabumiseni enda juurde elama.

      Jumal tänatud, see lugu sai peagi läbi, sest Ljovka sõitis koos emaga Kaug-Itta, kusjuures ei öelnud head sõnagi ega jätnud isegi hüvasti, mida oligi oodata.

      Ei igaüht õnn armastama hakka

      Ei, Dusja Bulõgina ise polnud õpetajaks õppimisest kunagi unistanudki, isegi seitsmeklassilisest sai ta hädavaevu läbi, Varvara Vassiljevna pani halastusest talle matemaatikas kolme. Dusjal polnud taipu mitte millegi peale – ei murdude ega teiste valemite peale, isegi korrutustabelist mäletas hästi ainult viiega korrutamist: viis korda viis on kakskümmend viis, aga seitse korda kaheksa – no tee või tina!

      „Toovad ilmale lapsi alkohoolikutelt ja sina näe pärast vaeva, tao neile teoreeme pähe,” nõnda kurtis Varvara Vassiljevna vene keele õpetajale, ta ei arvanud muidugi, et Dusja kuuleb.

      Õigus oli Varvara Vassiljevnal, siin polegi midagi rääkida! Külas jõid küll kõik mehed, kuid siiski mitte hulluse ja taplemiseni nagu tema isa, uksi taredes siiski maha ei löödud ning naisi-lapsi õue külma kätte ei aetud. Õeraas, see õppis veel kehvemini, ta ei suutnud lugedagi, tähed läksid silme ees sassi. Mine tea, oleks ehk suuremaks kasvades targemaks läinud, kuid seda võimalust polnud talle antud. Peamine, et ei saanud aru, mis asi see isa niimoodi vihale ajas; olgu kaine või purjus peaga, ikka lõugas ema peale – kord olla too lahja supi keetnud, aga kust tal oligi liha võtta, kord jätnud kalaleminekuks moonakoti pakkimata. Ja mis kalalkäik see neil Kõltovos oligi! Häda ja viletsus, ilmatuma kaugel. Knjažpogostini, lähima jaamani, oli kuuskümmend kilomeetrit. Nende kant oli küll omal ajal kuulus kloostri poolest, räägitakse, et seal olla hoitud imettegevat, inimesi tervendavat risti, kuid klooster pandi kinni juba enne Dusja sündi, kohe pärast revolutsiooni. Nunnad kupatati vanglatesse, majadesse ja kirikutesse asus elama lastekoloonia, nimetati ümber lastelinnakuks, seda mäletas Dusja juba ise, kuid kolmekümnendal aastal pandi ka linnak kinni, muudeti laagritsooniks, Sevžellagiks. Käisid jutud, et sinna on kokku veetud ilmatu hulk vange, et nende seas on ka ilmsüütuid ja haritud inimesi, mitte keegi ei suutnud seda mõista ja isegi ei püüdnud. Selge vaid, et kui toda laagrit ja selle juurde kuuluvat laatsaretti poleks olnud, ei oleks ka Dusjat elavate kirjas.

      Tulekahju kui sellist Dusja ei mäletanud. Isa oli tol oma viimasel korral end nii täis lakkunud, et ei jõudnud koduni kõmpida, oleks trepil surnuks külmunud, kuid ema korjas ta enda õnnetuseks üles ja lohistas tarre. Dusja ja väikeõde kobisid kohe magama, et mitte ette jääda, aga isa ei suutnud nähtavasti kuidagi üles soojeneda ja seda ta siis ajaski keset ööd süsi laiali. Dusja ärkas kohutava palavuse ja pähe löönud valu peale, juuksed põlesid. Tormas, nagu oli, õue, viskus näoli lumme ning taipas siis äkki, et õeraas oli majja jäänud. Jooksis justkui tagasi või ainult tahtis joosta? Katus oli juba sisse kukkunud, tuli möllas täie hooga, ei ema ega õekest…

      Head inimesed viisid peaaegu elutu Dusja laagrilaatsaretti, otse Stanislav Gavrilovitši kätte. Too oli poolakas, ise süüdimõistetute hulgast, kuid vabaks saanud ning töötas nüüd laatsaretis peaarstina. Kuigi teisi arste seal polnudki, ainult kaks õde ja apteekrimutt, kuid Stanislav Gavrilõtš kirjutas kõikides paberites enda kohta – Severnõi raudteelaagri peaarst, vahest soliidsuse mõttes. Jumal üksi teab, kuidas ta Dusjat põetas, millega tema põlenud käsi ja nägu määris, igatahes rabeles Dusja välja. Ainult juuksed ei kasvanud üldse, peas olid vaid mingisugused tuustid ja käed olid hirmsad, sõrmed ei tahtnud sirgeks minna, kuid ta oli ikkagi elus! Stanislav Gavrilõtš jättiski ta laatsaretti, sanitariks. Ja pani Dusjale nimeks Pogorelovna4, nagu naljaviluks, kuid kõlas hellalt. Pole midagi öelda, see mees oli pühak, ei lubanud põrandaid üldse pesta – sinu kätega ei saa ju ämbreid tassida – , vaid leidis talle puhta ja armsa töö, hoolitseda väikelaste eest, paremat ei oska tahtagi!

      Dusja mäletas hästi, kuidas Kira ilmus, Stanislav Gavrilovitš ise tõigi ta otse Dusja juurde abiruumi. Kohe oli näha, et haritute hulgast. Ja kaunitar, ei saa silmi ära, ehkki väikest kasvu ja pöetud peaga nagu kõik vangid.

      „Näed,” ütles, „Pogorelovna, võta abiline vastu, see on Kira Dmitrijevna Katenina, hiilgava arsti tütar ja suure teadlase lapselaps. Mu isa juhtus koos tema isaga Kesk-Aasias töötama, see võrratu arst hukkus teiste inimeste päästmisel. Aga tänulikud inimesed vahistasid vastutasuks tema kaunitarist tütre – ja pistsid vangi!”

      „Pole vaja, kulla mees, ärge rääkige nii. Isa töötas inimeste heaks, see on tõsi, kuid siin on elajad sekkunud…”

      Hämmastav, kuid ta ei kandnud hinges viha! Seal kohtas teisigi samasuguseid, suuremeelseid. Kuid elu ei säästnud neid sellegipoolest, seda sai Dusja näha küll ja veel.

      Kira Dmitrijevna oli maha saamas, ei midagi üllatavat, seda oli varemgi juhtunud, et naisvangid nende laatsaretis sünnitasid. Stanislav Gavrilovitš oli selliste maimukeste jaoks isegi väikese lastekodu sisse seadnud, just seal Dusja hoolitseski pisikeste eest, emad aga jooksid nende juurde pärast tööd.

      Peaarst määras Kira Dmitrijevna Dusjale abiliseks, ajas talle kuni sünnituseni sellise loa välja. Küll see oli tore aeg! Kahe peale said nad talitustega kiiresti toime, panid lapsed magama ning seejärel istusid tule juures, jõid kuuma vett, Kira Dmitrijevna pajatas igasuguseid lugusid, peaasjalikult raamatutest. Kuid mõnikord hakkas äkki meenutama vanemaid ja õekest, muinasjutulist Pariisi linna, kus majade asemel on kaunid lossid ja kõige suuremale väljakule on püstitatud hiiglaslik raudtorn. Ta rääkis kentsakalt, just nagu mitte vene keeles, moonutas sõnu, hoobilt ei saa arugi, kuid Dusja harjus sellega ruttu ära. Ning laulis arusaamatuid prantsuskeelseid laule, püüdis kogunisti Dusjale õpetada, kuid kas siis Dusjale jäävad võõramaised sõnad meelde! Kui palju sai koolis õpitud võõrkeelt, saksat, kuid pähe ei jäänud sellest midagi. Ja ta ei tahtnudki fašistide keelt kõneleda, mida veel! Jah, sõda sakslastega oli toona juba alanud, kuid laagrielus polnud suurt midagi muutunud, ainult nälg läks järjest suuremaks.

      Kira Dmitrijevna sai maha aprillis, piinles kaua, kuid sünnitas toreda tüdruku, tugeva ja rahuliku. Ainult nime pani veidra – Valeria. Dusja ei suutnud kuidagi harjuda, neil oli veel enne sõda külas üks mehhanisaator, linnast tulnud, Valerka Zotov. Kas siis tüdrukule tohib mehe nime panna? Kuid ei tihanud muidugi küsida, tüdrukut aga kutsus endamisi Valjaks – sedasi oli ilusam ja hellem. Kira Dmitrijevna saadeti varsti pärast sünnitust tagasi tsooni, metsaraietöödele, ta pääses tüdruku juurde vaid öösiti, eluvaim vaevu sees, kuid isegi Stanislav Gavrilovitš ei saanud millegagi aidata. Siis aga juhtus päris

Скачать книгу