LITMIR.BIZ

Скачать книгу

öö püüdis Olja ette kujutada, kuidas ta avab klassiruumi ukse, kõnnib tema ja Tanja pingist mööda ja istub eraldi. See oli nii õudne, et vastu hommikut ta ikkagi oksendas ning isegi korda armastav ema lubas tal kooli mitte minna. Olja teeskles veel kaks päeva peavalu ja iiveldust, keeldus söömast, kuid isa käskis karmilt näitemäng lõpetada ja tundidesse minna.

      Tundus, et möödunud polnud mitte kolm päeva, vaid terve elu, kui ta lõpuks ikkagi klassi sisenes – viimasena, vahetult enne kella. Oo, pääsemine!.. Koht Tanja kõrval oli hõivatud! Ning kohe kõrvetas solvumus – see oli ju tema koht, ta oli seal istunud esimesest klassist peale, kolmas aknaäärne pink. Kira Gorjatševa istus Olja koha peal ning võttis rahumeeli vihikuid ja õpikuid välja. Toosama Kira, keda nad olid põlanud ning pidanud endast heal arvamusel olevaks eputiseks.

      „Popova, loodetavasti pole sa vastu,” pobises matemaatikaõps. „Kira ei näe viimasest pingist, tahtis ettepoole istuda.”

      „Mis tapuridval viga,” sosistas mõnuga Svetka Baranova, kes sörkis alati Kiral sabas. „Tema näeb igalt poolt, võib kasvõi põrandale istuda nagu onu Stjopa.”

      „Ole vait, õnnetu Kits,” pahvatas Olja, püüdes mitte nutma puhkeda. „Ma ei ole vastu… kuid tahan… öelda… kui pioneer…”

      Ta sai aru, et peab suu kinni panema, et ei isa ega õpetajad andesta mingeid sõnavõtte, kuid loovutada Tanjat, tema armast Tanjat jultunud enesekindlale Kirkale?!

      „Jah, ma tahan öelda! Kui pioneer ja Tanja Levina sõbranna. Öelda… et poeg ei vastuta isa eest, vot! See tähendab, ma tahan öelda, et samuti ei vastuta tütar ema eest! Ja Tanja ka ei vastuta. Ja mina jään tema sõbraks edasi!”

      Korraga taipas ta, et tal on õigus! Just niimoodi oleks talitanud Oleg Koševoi või Uljana Gromova. Ning lisas juba rahulikumalt ja isegi armulikult:

      „Kuid muidugi, kui Kira ei näe hästi, võin ma oma koha talle loovutada, palun!”

      „Aitäh, Olja,” sõnas Tanja vaikselt ja puhkes nutma. „Aitäh, kuid ma vastutan oma ema eest. Ja mu ema,” hüüdis ta järsku, „pole mitte kunagi, kas kuulete, mitte ku-na-gi riigile kahju teinud!.. Mu ema on suurepärane arst ning mu isa oli suurepärane arst ning mu õest tuleb suurepärane arst ja me pole mitte iial kahjurlusega tegelenud!”

      „Rahune, Levina. Küll partei ise selgitab asja ja karistab süüdlasi. Ja klaarib ka sinu emaga. Teie asi on aga õppida ja töötada rahva hüvanguks! Seepärast palun kiiresti vihikud välja võtta, kuulutan välja kontrolltöö lihtmurdude peale.”

      Jah, just tollest vahejuhtumist peale hakati Kirat pidama nende sõbrannaks. Ehkki mitte keegi ei palunud tal oma suuremeelsuse ja ümberistumisega ligi tikkuda. Mida aasta edasi, seda enam näis Oljale, et tal polnud mingit kavatsust Tanjat reeta. Pealegi suri Stalin varsti ära, Asja Naumovna sai oma töö tagasi, algas ühinemine poisslastekooliga.

      Kuid ikkagi oli Kira see, kes päästis nende sõpruse. Ja selles osas polnud midagi parata.

      Saabusid nii pöörased muutused, et täiskasvanud jäid täitsa tummaks, üksnes keerasid iga küsimuse peale pead siia-sinna. Kõigepealt Stalini surm, seejärel Beria vahistamine – need olid alles õiekesed! Muide, Stalini matustel osalemisest päästis neid ära Zjamka. Eelmisel õhtul otsustati kindlalt minna terve pioneerisalgaga, kuuekesi (toona veel poistekooliga ühinemisest isegi ei sahistatud mitte); Olja jooksis hommikul vara Tanja juurde ja nad ootasid kärsitult teisi, sealhulgas Kirat ja Svetka Baranovat, kes elasid päris lähedal, kuid lasid end miskipärast oodata. Vanemate eest otsustati asja varjata, Olja püüdis tol õudsel ajal neid üldse oma ellu võimalikult vähe pühendada ja õppis jutustama abstraktsetest sõbrannadest, kellega ta olevat raamatukogus koolitükke teinud. Tanja ema oli juba hommikul vara kuskile läinud, majas valitses pahaendeline pinev vaikus, kõik naabrivanad olid täiesti vakka, nagu ei elakski, siis aga sadas sisse Zjamka koos kartulikotiga.

      Zjamka oli ka enne Levinite pool sage külaline, ent Asja Naumovna lahtilaskmise järel muutus ta märkamatult nende ainsaks toitjaks, kuigi ise elas vaid stipist. Kuidas ta hakkama sai ja kus juurde teenis, seda ei teadnud keegi, kuid kõige lihtsamad ja hädavajalikud toiduained ilmusid majja regulaarselt.

      Nii ka seekord tassis ta võidukalt tuppa küllaltki koguka halli koti, pidi selle juba silma alt ära akna alla toppima, kuid märkas siis tüdrukuid, kel olid palitukäistel leinalindid. Need olid eelmisel õhtul meisterdatud mustadest satäänist kaitsmetest, mida tõmmati käsitöötundides varrukatele peale.

      „Kuhu teie end asutate?” küsis Zjamka rangelt nagu koolidirektor.

      Tüdrukud ei tahtnud vastata, mõlemad olid ülevleinalikus meeleolus, nagu suurõnnetuse hetkel sünnis.

      „Ah nii, selge! Kuradi patrioodid! Aga kas te sellele mõtlesite, kuidas te sealt tulema saate? Aga kui kaote rahvasummas ära?”

      Üheainsa liigutusega kahmas Zjamka ukse juures riiulil olnud Tanja võtmed ja pistis taskusse, lõi ukse väljastpoolt kinni ja keeras võtit lukus kaks korda. Kõik! Nad olid luku taga, lootusetult luku taga. Isegi kui nad oleksid kopsinud ja naabritele karjunud, ei oleks keegi vastanud, nende toa võtit polnud ju kellelgi. Nii nad istusidki õhtuni ilma söögi ja joogita. Nii naljakas kui see ka pole, kõige hirmsamaks osutus kemmergu puudumine, kuid lõpuks taipas Tanja suurde viigipuupotti pissida.

      Zjamka, tubli poiss, ei lobisenud kellelegi, isegi mitte Tanja emale. Õnneks ei lastud teisi tüdrukuid ka tulema ja keegi ei saanud nende häbist teada. Aga naaberklassist sai tol päeval rahvamassis korraga kolm tüdrukut surma. Ja veel kehalise kasvatuse õpetaja ja üks Tanja naabrinaine.

      Kõige õnnelikumaks osutus kümnes, viimane kooliaasta. Esiteks said Olja vanemad Taganka taha kõrgesse telliskivimajja uue, oivalise toa. Selles korteris oli kõigest kaks naabrit, oli päris ehtne sooja veega vannituba, suur aken ja isegi rõdu! Volodkale osteti lõpuks voodi ja Oljale väike mugav diivan. Ent kõige tähtsam oli see, et diivanit polnudki eriti vaja, sest ema lubas tal Tanja juurde ööseks jääda! Muidugi mitte iga päev ja ainult tingimusel, et Asja Naumovna on valves, kuid see oli ikkagi suur õnn! Peaasi, et kukkus välja väga loomulikult, kõik said aru, et rumal olnuks viimasel aastal head kesklinnakooli vahetada, Ljusja oli tolleks ajaks mehele läinud, Asja Naumovna rõõmustas, et Tanja ei jää üksi, ta isegi ostis Oljale kingituseks öösärgi, et ei peaks kodunt kaasa võtma.

      Mismoodi ja kellele seletada seda täieliku õnne ja vabaduse tunnet? Nad lobisesid, istusid lohkuvajunud, kuid imeliselt mugaval suurel diivanil kaelakuti, lugesid armastatud Simonovi valjusti ette. Ja unistasid, unistasid, unistasid. Tuli jõuda kohutavalt palju – läbida kooliprogramm, valmistuda sisseastumiseks Moskva Riiklikku Ülikooli, õppida ära mõni võõrkeel, omandada see päriselt, mitte kooli tasandil, vaid et saaks vabalt suhelda. Kiral veab, tema prantsuse keelega võis ilma mingi ettevalmistuseta võõrkeelte instituuti astuda!

      Kira ilmus nende seltskonda aina harvemini, oli nähtavasti otsustanud vihatud, humanitaarse kõrgkooli jaoks mittevajaliku füüsika sinnapaika jätta. Oli selge, et ta ei olnud nende sõprust kunagi kalliks pidanud. Mõned tüdrukud teadsid küll rääkida, et Kiral on romaan. Päris ehtsad armusuhted täiesti täiskasvanud inimesega, vaata et füüsikaprofessoriga. Kuid Olja ja Tanja ei uskunud – kaunitar Kirka ja mingisugune habemega professoriätt?!

      Aeg lendas pöörase kiirusega! Dresdeni galerii šedöövrite näitus, esimene Tšaikovski konkurss. Loomulikult armus Tanja terveks suveks Van Cliburnisse, kogus tema fotosid ja ajaleheartikleid. Ei, Cliburni tõrjus peagi välja uus vapustav teater Sovremennik! Seisid öö otsa sabas, kuid pääsesid ikkagi „Igavesti elavaid” vaatama, klassikaaslased pidid kadedusest lõhki minema!

      Juba ammu oli neil küpsenud otsus keemiat õppima minna, tingimata koos.

      „Tead,” kinnitas Tanja rõõmsalt, „isegi Zjamka räägib, et ajad on muutunud ja juute on hakatud ülikooli vastu võtma.”

      See oli ainus teema, mis Oljat Tanja kodus kurvastas ja isegi ärritas. Ning näis olevat absoluutselt väljamõeldud! Kõik teadsid selliseid nimesid nagu Oistrahh, Landau, Arkadi Raikin. Ja veel paljusid-paljusid juute – muusikuid,

Скачать книгу